Kodaniku märgukiri - Eesti riik, kus on su silmad?

Jaga/Share

Kas teadsite, et Narva Linnavalitsuses teenistub ametniku ametikohal Vene Föderatsiooni kodanik, KGB ohvitser Petr Nyakk?

Rahva Hääl kirjutas 1992. aastal, et õigusnõunikul (endisel KGB operatiivvolinikul Njak´il) on Eesti kodakondsus, väidetavalt "eriliste teenete" eest... (?!)

Narva juhtpoliitik, keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin ei ole kunagi näinud probleemi selles, et Keskkerakonna valimisnimekirja kuuluvad KGB-mehed.

2002. aastal esitasid isamaalised Riigikogu liikmed Aimar Altosaar, Kadri Jäätma ja Andres Herkel peaministrile arupärimise alljärgnevas: "Ajakirjanduse andmetel kandideerib eelseisvatel kohalikel valimistel Narva volikokku varem kriminaalkorras karistatud keskerakondlane Valdek Lans, kes aastatel 1984-1988 töötas Narva KGB osakonna ohvitserina. Kuigi Lans visati juba korra süümevandes KGB mineviku varjamise eest Keskerakonnast välja, võeti ta uuesti sama erakonna liikmeks. Tuntud keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin ei näinud Lansi KGB minevikus probleemi ja on ajakirjanduse andmetel märkinud, et kümne aasta tagused sündmused on tuhandetel inimestel üsna hästi unustatud. 1999. aasta kohalikel valimistel sai Lans 80 häält ja pääses Narva volikokku, 2001. aastal tühistas kohus aga Lansi saadikumandaadi süümevandes valetamise pärast. Hiljem ilmnes, et Lans oli juba 1995. aastal kriminaalkorras süüdi mõistetud Põhja-Eesti Pangale 178 202-kroonise kahju tekitamise eest ning kohus karistas teda tollal pooleaastase tingimisi vabaduskaotusega."

Olen omal nahal kogenud, et suhtlus-, kirja- ja mõttekeel vormib meelsust. Narva võimurid aga saboteerivad teadlikult ja sihilikult haridusasutuste üleminekut eestikeelsele õppele. Neid, kes seda nõiatantsu kaasa ei tantsi, nimetatakse reeturiteks ning nende suhtes "kohaldatakse meetmeid". Meelsuskontroll toimib endiselt. Repressiooniähvardus on küll leebem kui stagnaajal, vangikongi/hullukambri asemel töölt vallandamine, kuid paraku on see väike lohutus…

Kurjuseteenrid jäävad alati kurjuse teenistusse. Erinevatel ajalootreppidel võib kurjus võtta erinevaid vorme. NLKP/EKP "kilbid ja mõõgad" on nüüd abistamas korrumpeerunud oligarhiat. Siit kõiksugu Ida-Viru kubernerid eesotsas moissejevite, ovsjannikovide ja ossipenkodega. Kõlbeliselt laostunult on sinisilmne oodata aatelisust. Kes on õppinud külvama kurjust, sellelt ei tasu loota sangarlikkust.

Sealjuures on hämmastav, et Eesti Riik ei ole 20 aastaga suutnud end siinmail kehtestada. Kas rahavõim on tõesti nõnda suur? Tolliametnikud rendivad Narva piiripunkti ruume ja tõkkepuud Narva RSN Täitevkomitee eksjuhile, sest viimane "maksab teistest rohkem". Kohalike tolliässade sõnul pidavat see olema "hea leping".

Nii siis. Riigipiir on "välja renditud", aga võib olla juba ka "erastatud". Piiripunktile on "seatud kasutusvaldus" kompartei- ja julgeolekunomenklatuuri kasuks. Kas tahtmise korral ei saaks riik piiriületuse korraldamisega ise hakkama? No ei usu, et ei saaks!
Aiman selles väiklases rehepapluses tõsist ohtu meie riigi sise- ja välisjulgeolekule. Saatanaga ei tasu sobinguid teha. Kodurahu on vägagi habras… Või oleme unustanud 1993. aasta ärevad suvepäevad Narvas ja Sillamäel?

Selle märgukirja sõnum on tegelikult palju sügavam, kui üksik umbkeelne ja umbmeelne, punase passi ja KGB pensionitunnistusega Narva ametnik.

Probleemil on mitmeid tahke. Nimetaksin siin ainult kahte peamist.

Esiteks kiratseva ja märatseva punapärandiga Narva partkom. Volikogu esimees, kes eitab Nõukogude okupatsiooni. Volikogu aseesimees, kes sõimab edumeelseid koolijuhte reeturiteks. Silmakirjalik ateismilektor, usuasjade voliniku asetäitja, kellest on saanud Narva linnasekretär. Jne.

Teiseks süümevande problemaatika ja tähendus kogu Eesti ühiskonna jaoks. Riigikohtu esimees Märt Rask on väitnud, et "põhiseaduse rakendamise seadus pidi personaalsel tasandil läbi lõikama võimaliku nõukoguliku järjepidevuse tekke".

Aga siiski? Kas põhiseaduse rakendamise seadus õiguspraktikas rakendus? Valevande eduka paljastamis- ehk vaidlustamisnäitena oskan nimetada üksnes Valdek Lansi alias Vadim Tomilovi juhtumit Narvast. Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Ain Seppiku süümevanded jäid kohtuveskitest puutumata. KGB agentuurtoimikute saatus on avalikkusele siiani teadmata.

Seadus on, kohaldamispraktikat mitte. Gustav Radbruchi järgi sotsiaalselt mittejärgitav ning mittejärgmisel mittesanktsioneeritav õigusnorm ei kehti. Tegemist on surnud õigusega (ius nudum). Kas julgeme endile tunnistada, et osa meie põhiseadusest on surnud? Surnud juba enne sündi. Meditsiinis nimetataks seda vist abortus spontaneus´eks. Tavakeeli nurisünnituseks.

Jah, ainus rahumeelne relv, mida Eesti Vabariigi kodanikud antud juhul kasutada saavad, on avalikustamine. Rääkimine, kirjutamine ja mõtisklemine. Glasnost andis otsustava surmahoobi Kurjuse Impeeriumile.

Ehk aitab avalikustamine koputada nende südametunnistusele, kelle võimuses on panna piir põhiseaduslikule nihilismile Eesti piirilinnas.

Õiguslikud hoovad on põhiseaduse rakendamise seadusega ju loodud, kuid tsiteerides klassikut: „Kui midagi on juhtunud, aga seda ei kajasta massimeediumid, siis pole sündmust toimunud“ (Lina, J. Skorpioni märgi all. Stockholm, 2003).

PS § 54 „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“

Meie riigi pärast muret tundev
Mihhail Antonov.


EPILOOG

17. augustil 2012. a. pöördusin avaliku märgukirjaga Riigiprokuratuuri. Taotlen Petr Nyakk´i süümevande vaidlustamist, sest tema patukahetsus ei ole siiras. Repressiivtöötaja südametunnistus ei ole puhas, kord määrdunud süümevannet ei anna puhtaks pesta.

Hermann Simmi luureskandaal tõestas, et süümevande puhtuse temaatika on jätkuvalt akuutne. Kahjuks ei ole omariikluse taastamisega kaasnenud desovetiseerimist. Kodumaad anastanud repressiivinstantsidega koostööd teinud reeturid võivad jätkuvalt istuda kõrgetel ametikohtadel. Andes endale aru, et okupatsioonivõimu käsilaste paljastamine ei saa olema kerge (Kaljulaid, H. Süümest ja õiguslikust nihilismist. – Kultuur ja Elu. 2007/II), pean vajalikuks pöörata märgukirjale avalikkuse tähelepanu.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/