Kristlased ei tohi nõustuda kristluse getostamisega
Lääneliku liberaalse demokraatia sisuliseks sümboliks on saanud Ukraina radikaalfeministide rühmituse Femen aktivistide poolt Kiievis maha saetud suur puust krutsifiks (vt lähemalt siit). Selle kristlasi otseselt haavava teoga avaldati nimelt toetust kaheks aastaks vangi mõistetud punkbändi Pussy Riot liikmetele ja üldisemalt läänelikele väärtustele. Rist või krutsifiks on ristiusu kõige sakraalsem sümbol. Krutsifiksi langetamine on sümboolne Kristuse kukutamine. Peale selle oli kõnealuse krutsifiksi puhul tegemist stalinismiohvrite mälestusristiga.
Lääne demokraatia on väidetavalt väga tundlik ajaloolise ülekohtu, sotsiaalse ebaõigluse ja rõhutud vähemuste suhtes. Paraku jääb sageli mulje, et see kaastunne ei laiene kirikutele ja kristlastele. Miks? Sest sekulaarse ja liberaalse demokraatia eesmärk on indiviidi vabaduste nimel religiooni kõrvaldamine avalikust elust ja inimese „vabastamine“ ahistavatest usulistest piirangutest. Kuna Euroopa ja laiemalt kogu lääne kultuuri aluseks on kristlus, siis tabab antiklerikaalse liberalismi vihaseim rünnak esijoones ristiusku.
Kui asi oleks lihtsalt pühas ja puutumatus sõnavabaduses, siis sama kirglikult oleks tulnud protesteerida ka Austria kohtu vastu, mis omal ajal mõistis briti ajaloolasele David Irvingile kolmeaastase vangistuse tema n-ö alternatiivsete vaadete eest lähiajaloole (vt siit; mees istus reaalselt kinni ühe aasta). Et seda ei tehtud, seletub sellega, et Irvingis nähakse diktaatorliku natsirežiimi kuritegude eitajat ning talle pole sõnavabadus ette nähtud, vene pungiplikasid peetakse aga kiriku ja autoritaarse võimu „ebapüha liidu“ vastu võitlejateks ning see on liberalistide püha üritus.
Liberaalsel demokraatial on oma dogmad ja liturgiad. Oma pühaduste ja ideede rüvetamist ei sallita. Sellest tunnistab ka Eesti justiitsministeeriumis valminud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, milles kirikutegelased on näinud ohtu usklikele, kes oma usulistele veendumustele tuginedes ei aktsepteeri moodsa ühiskonnaelu teatud nähteid ja keda võidakse hakata süüdistama nn vihakuritegudes. Mõnes lääneriigis on see juba tegelikkus. Üha sagedamini kuuleme ka uudiseid kristlaste diskrimineerimisest (loe nt siit). Midagi uut selles ei ole. Juba Rooma impeeriumi päevil süüdistati kristlasi üldiste normide eiramises ja muudes kuritegudes.
Kirikud ja kristlased on alati seisnud küsimuse ees, kuidas võita rahvad Kristusele vastavalt Issanda käsule (Mt 28:19). Ka Eesti kirikud ja kristlased peaksid püüdma enamat kui lihtsalt reageerima mõnele seaduseelnõule, mis avalikkuse ette tuuakse – olgu siis jutt kooseluseadusest või ülalnimetatud eelnõust. Esimestel sajanditel ei leppinud kristlased sallitud vähemuse staatusega. Nad teadsid, et on kutsutud olema maa soolaks ja valguseks, koguni maailma hingeks, nagu väljendub Kiri Diognetusele (mille V ja VI peatükki tasuks antud olukorras meelde tuletada).
Nõnda pole ka meil õigust jätta oma maist kodumaad nende jõudude meelevalda, kes Kristust troonilt tõugata üritavad. Kristlastena ei või me leppida turvalise getoga, kus meil armulikult lubatakse oma „usulisi vajadusi rahuldada“ – tingimusel, et me „vihakõnelemise“ või tagurliku käitumisega progressi ei takistaks. Vastupidi, meie eesmärk peab olema, et Kuningas Kristus saaks evangeeliumi läbi nähtavalt nii ühiskonnas kui igaühe südames valitseda. Selle võimatuna näiva ülesande on Issand meile jätnud, tõotades samas olla koos meiega ajastu lõpuni.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?go=index
0 kommentaari:
Postita kommentaar