Piirilepingust ja venemaast

Venemaa ja piirilepingu kontekstis on BHR aastaid kajastanud ühte ja ainumast seisukohta, mis ainsana võimaldab suhted venemaaga korda teha ja naabrussuhte ülesehitamist jätkata võrdselt rahuldavast seisust nii, et lambad on terved ja hundid on söönud.
Peale selle realiseerimist pole põhjust enam pooltel - ei venemaal, ei Eestil ette heita minevikku.

Tegemist on terviklahendiga, mis printsiibis puudutab nii venemaal asuvaid Tartu Ülikooli varasid, vasrastatud presidendi ametiketti kui ka hetkel venemaa poolt okupeeritud Eesti riigi territooriume. Siinjuures pole välistatud, et selle idee elluviimisel oleks vaja uurida rahva arvamust, viia läbi referendum ning muuta ka Põhiseadust.

Idee ise on ülimalt lihtne, kuid alustama peab ilmselgelt sellest, et tuleb ka omalt poolt e. Eesti riigi poolt võtta allkiri tagasi palju vaidlusi tekitanud viimasest nn Lavrovi-Paeda piirilepingult.
Venelased on seda teinud, eestlased ajavad seni lihtsalt mulli. Kuigi jah - konservatiivide partei on lubanud omalt poolt kõik teha, et see allkiri tagasi kutsuda. Nende programm sisaldab ridu: "... Tühistame 2005. aastal sõlmitud Eesti–Vene piirilepingu ratifitseerimisseaduse ka Eesti poolt.  ..." (vt. SIIT).

Ah ja idee ... . See lihtne idee seisneb siis selles, et üheaegselt vormistatakse teatud ajahetkel rida deklaratsioone ja lepinguid, mille järgi venemaa tunnistab tänast Eesti Vabariiki kui kontinuiteedi alusel kuni 1940. aastani eksisteerinud Eesti Wabariigi õigusjärglast (sealhulgas loomulikult uti possidetis juris printsiipi järgides).
Ühtlasi tunnistab ta Tartu rahulepingu rikkumist 1939-1940. a., mis aktsioon võimaldab meil vastata samaga e. uti possidetis juris printsiibi rakendamist venemaa suhtes. Ühtlasi deklareerivad pooled, et jätkavad Tartu rahulepingus kokkulepitud printsiipe - mitte rikkuda teineteise suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Igavesest ajast igavesti.

Samal ajal deklareerib Eesti Vabariik, et loobub kõikidest nõuetest ida-territooriumite osas (Ingerimaa ja Setomaa), millised asuvad hetkel idapool kontrolljoont. Venemaa omalt poolt hüvitab nimetatud territooriumi võõrandamse ja seal asunud eesti kodanike vara nende eeldatava tänase reaalmaksumuse järgi. Maksed võiksid poolte kokkuleppel toimuda piirilepingu sõlmimisest alates 10-30 aasta jooksul, eelistatuna naftas, gaasis, kullas ... see on kukkuleppe küsimus.
Kusjuures seda arvestust ei pea tegema viimse kui sendini, komakohaga 0,00... .

Sellele järgneb piirilepingu allkirjastamine.

On võimalik ja ehk ka mõistlik, et peale ülalnimetatu realiseerimist ei esita Eesti pool venemaale täiendavaid nõudeid okupatsioonikahjude eest, seoses Eesti territooriumi pikaajalise anneksioonishoidmise eest aastatel 1944 - 1991.

Ning siis saab kinnitada, et sõjakirves naabrite vahel on maha maetud nii piiriga kui minevikuga.

Aga muidugi on kõigeks selleks vaja kõigepealt oma allkiri 2005. a. lepingult tagasi kutsuda ja uusi läbirääkimisi alustada.

Ka suursaadik Mart Helme vihjab tõenäosusele uute piirilepinguga seotud läbirääkimiste tekke osas. Ta kirjutab, et: "Kui meil tõepoolest tuleb aga uuesti läbirääkimisi pidama hakata, peame tuimalt alustama nullist. Ehk siis Tartu rahu piirist, okupatsioonikahjudest, Vene poolele jäänud maa- ja muude loodusvarade hindamisest, Eesti kodanike mahajäetud kinnisvara kompenseerimisest jne. Sest kes tahab saavutada realistlikke tulemusi, peab alustama ebarealistlike nõudmistega. Nii nagu see Vene diplomaatias sajandeid traditsiooniks on olnud."

BHR

Allikas: http://bhr.balanss.ee/