Tõnu Lehtsaar: Kui sõgedus tuleb võimule, saab hälvikust normaalne

Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog

www.DELFI.ee

Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

Sõgedate ideede pinnal võrsuvad utoopiad. Lubatakse õnnelikku ühiskonda, mitme peaga nisu, täiuslikku vabadust, uut inimest.
Aegajalt tekib ühiskonnas ideid, millel puudub tõepõhi, kuid mis väljendavad inimeste soove, igatsusi ja komplekse. Vahel nimetatakse neid ideid soovmõtlemiseks, vahel utoopiaks, vahel fantaasiaks.
Asi läheb karmiks siis, kui need levivad massiliselt, või mis veel halvem, neid hakatakse jõuga juurutama. Olgu siis tegu dateeritud ilmalõpuga, uue inimese kujundamisega või õpetusega aaria rassist. Minu sellesuunalisi mõtteid innustas hiljuti loetud Anu Raudsepa artikkel lõssenkismist ja jätkuv arutelu sooneutraalse lasteaia ning laiemalt sooneutraalse Menschenbildi üle üldiselt.
Julgen siinkohal kasutada sõgeduse mõistet. Kitsamalt tähendab see sõna taipamatust ja rumalust, algselt pimedust. Ei saa öelda, et inimesed, kes on loonud ja loomas tõepõhjata ideoloogiaid, oleksid rumalad inimesed. Sõgeduse mõõdupuuks pean ma antud juhul vastuolu nii loodusseadustega kui ka ühiskonna arengu- ja üldtunnustatud moraaliseadustega. Sõgedad ideed on need, mis ei vasta tegelikkusele, nad on väärad. Sõgedusel on mingid universaalsed vormilised tunnusjooned.
Sõgedad ideed
Sõgedus eitab või alahindab tegelikkust. Kui vaadelda viimase 100 aasta sõgedaid ideid, siis leiame nendest ikka mingi põhiväite, mis on väär. Lõssenkism eitas pärilikkust ja pani kõik keskkonna arvele. Aaria rassi ideoloogia väitis olevat ühe inimtõu enamarenenud ja seepärast ka suurema eluõigusega kui teised. Sooneutraalne inimesekäsitlus eitab või alavääristab fakti, et imetajad on lahksugulised ehk isas- ja emasorganismid on erinevad.
Sõgedate ideede pinnal võrsuvad utoopiad. Lubatakse õnnelikku ühiskonda, mitme peaga nisu, täiuslikku vabadust, uut inimest. Entusiaste kuulates ja lugedes jääb mulje, et inimkond jõuaks otsekui uuele arenguastmele.
Üks mu tuttav loogik seletas, et kui arutluse lähtealus on vale, siis on võimalik tõestada ükskõik mida. Arvan, et meie moodne aeg on märkamatult omaks võtnud mitmed vääreeldused ja see põhjustab sõgedate ideede levikut. Näiteks, kui inimene on sootu, siis ei tohi kasutada sõnu ema ja isa, on ükskõik, mis soost sõbrakesega abiellutakse. Kui üksikisiku subjektiivne õnn ja heaolu on ülim väärtus, siis võib ohjeldamatult võlgu elada.
Sõgedad ideed peegeldavad üldisi ühiskondlikke suundumusi, õhustikku. Üleseksualiseerunud moodsal ajal on paljud sõgedad ideed seotud seksuaalsusega. Loomuvastasust seksuaalvaldkonnas nimetatakse perverssuseks.
Normaalsest saab hälvik
Olen lapsepõlvest peale armastanud muinasjutte lugeda. Mind riivab isiklikult tõsiasi, et sõgedatel aegadel tahetakse muinasjutte ümber teha. Ma ei ole meie raamatulettidel veel õnneks näinud poliitkorrektset ja sooneutraalset (sõgestatud) klassikaliste muinasjuttude kogumikku.
Ühel hiljutisel juhtivtöötajate konfliktikoolitusel analüüsisime Punamütsikese muinasjuttu. Osalejad esitasid selle reinterpretatsiooni. Ema tahtis jahimehega voodisse minna ja seepärast saatis ta Punamütsikese jalust ära. Jahimees oli tegelikult piiluja ja sadomasohhist, kellel polnud mitte esimene kord hiilida vanaema akna taga… Meie mõtteviis on märkamatult perversseks muutunud.
Sõgedal ajal on raske selgelt mõelda. Ausus ja realiteeditunne on põlu all. Kadunud professor Juhan Aul ütleb lõssenkismi juurutamise aja kohta, et see ajas mõistuse nii segi… Tema jaoks oli mittenõustumise tõttu põlu alla sattumise järel üheks raskemaks katsumuseks inimeste, ka kolleegide eemaletõmbumine. Õige jääb sõgedal ajal üksinda.
Kui sõgedus saab normiks, murduvad paljud. Doktor Heino Noor rääkis mulle oma Siberi vangistuse ajast, et pärast ajupesu ja survet oli talle selge, et ta ongi rahvavaenlane ja et vangilaager on tema õige koht. Kui sõgedus tuleb võimule, siis saab normaalsest hälvik ja hälvikust normaalne.
Kannatavad kaitsetuimad
Nagu igas sõjas, kannatavad ka sõgeduse pealetungi all kõige kaitsetumad. Need on lihtsad inimesed ja lapsed. Tänapäeval laieneb inimõiguste mõiste pidevalt, hõlmates ka eilseid perverssusi. Ma pole sellekohastes mõttekäikudest leidnud, et lapse inimõigus on omada ema ja isa. Sõge aeg, kui endastmõistetavat peab hakkama eraldi nõudma.
Sõgedus ja selle levitamine on minu arvates amoraalne. Moraali olemuseks on arusaamine heast ja halvast. Kui ei eristata head ja halba, jõuame moraalituseni. Hea ja halva aluseks on tõde. Tõde on tõene teadmine tegelikkuse kohta. Valele ei ole võimalik kõlblust ehitada. Paremal juhul saame võlts- või väärmoraali. Seepärast on sõgedus sügavalt kõlbeline probleem.
Aus teadus, talupojamõistus, usulised ja moraalsed veendumused – kõik see aitab sõgedusele vastu seista, seda üle elada. Võib küsida, et mis õigus on kellelgi midagi nimetada perverssuseks või sõgeduseks? Paraku jääb sõgedus sõgeduseks sõltumata sellest, kuidas me seda nimetame. Põhjus on selles, et looduse ja ühiskonna toimimises on oma objektiivsed vääramatud seaduspärasused.
(Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.)

Kommentaarid Viimased uudised Kirjuta Rahva Häälde

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=64299157