Martin Helme: äraspidised prioriteedid
Martin Helme
foto:
Marina Puškar
13.09.2012 08:03
Martin Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige
Võrdõiguslikkuse pealesurumine on väikese kliki utopistide katse
kujundada ühiskond radikaalselt ümber ainult neile meelepärasel moel,
kirjutab Martin Helme Postimehe arvamusportaali suvekolumnis.
Niisiis, Eesti on ka lõpuks ja lõplikult kohale jõudnud. Kui te
saabuksite täna lendava taldrikuga mõnelt kaugemalt planeedilt ja
kujundaksite oma arvamuse kohaliku elu kohta pelgalt meedia ja
poliitikute väljaütlemiste põhjal, siis võiks te tõemeeli jääda uskuma,
nagu oleks meie põletavamaiks probleemideks sookvoodid ja homode
tagakiusamine. Kuid õnneks on käimas viimaste tagurlike tugipunktide
armutu hävitamine eepilises võitluses õelate sallimatuse ja õilsate
võrdõiguslikkuse jõudude vahel.
Kuidas me võitleme sallimatuse ja kitsarinnalisusega? Kuidas vaba ühiskond kehtestab progressiivsed liberaalsed pieteedid, kui elanikkond - ahh, noh, kuidas seda tavatsetakse nüüd öeldagi? - pole veel päris valmis kõigiks hädavajalikeks sammudeks radikaalses sotsiaalses aretustöös? Eks ikka veenmise ilusa jõuga. Ja kui veenmine ei aita ning valdav osa elanikkonnast keeldub andmast valimistel poliitikutele volitusi teatud põhimõtteliste asjade ümber korraldamiseks või pea peale pööramiseks, siis… lihtsalt jõuga.
Kui vaja, keelame ära koka- ja kodundusraamatud. Pole vaja juurutada vanamoelisi soorolle. Kui vaja, sunnime firmasid palkama juhtkonda meeste asemel naisi, mis sest, et naised ise ei taha samal määral meestega konkurentsist ja ebakindlusest tekkinud stressi, suuremast vastutusest tekkivaid pikki tööpäevi. Võrdõiguslikkus on olulisem kui inimeste endi eelistused!
Ja loomulikult, kui vaja, siis keelame tagurlastel oma seisukohtadega noorsugu mürgitada ning avalikkust hullutada ja paneme kehtima «vihkamisõhutamise» vastased seadused, millega saab trahvida, aga vajadusel ka vangistada kõiki neid, kes ei kiida takka riigi ette antud «väärtustele». See ei ole tsensuur, lihtsalt sõnavabadus on nii passée!
Kes keelab? Aga loomulikult volinik! Meil on ka selline, nagu igas korralikus eeskujulikus euroriigis. Sotsiaalministeeriumis istub võrdõiguslikkuse volinik, kes saab meilt raha – ja mitte vähe –, et siis meile käske ja keelde jagada, kuidas õigesti elama peab.
Muidugi, me ei ole volinikku otseselt ise volitanud. Eesti valijaskond on ikka veel liiga tagurlik ja taipamatu, et valgustatud ametnikke ennast käsutama palgata. Ja me ei ole tegelikult kunagi andnud ühelegi parteile või partei määratud ministrile volitust panna meie igapäevaelus volinikku võrdõiguslikkuse lõikavat piitsa plaksutama. Võibolla on eesti valija ka teatava võltsteadlikkuse küüsis, uskudes, et taolised asjad ei lähe hästi kokku vaba ja pluralistliku ühiskonnakorraga?
Aga siin ta meil on ja ütle mis tahad, tööd teeb kogu oma silmapaistvalt mitte-mitmekesise naiskollektiiviga usinalt. Kuna kogu võrdõiguslikkuse ideoloogia on ju pärit meist palju kaugemale arenenud läänest, siis pole midagi imestada, et ka voliniku põhitöö on euroalgatuste Eestisse importimine. Teadagi mis põhimõttel: ei oska, siis õpetame, ei taha, siis sunnime.
Mõnedele meist võib tunduda, et Eestis on palju põletavamaid probleeme kui homoabielud või sookvoodid. Küünilisem inimene võib ennast leida lausa mõttelt, et taolisi teemasid võtavad Reformierakonna ministeeriumid üles just täpselt eesmärgiga juhtida tähelepanu põletavamatelt probleemidelt ära.
Aga isegi kui tegemist on lihtsalt aktiivsete radikaalidega, kes on ministrite vaikival nõusolekul ja poliitilisel käendusel kaaperdanud ministeeriumi päevakorra, tundub tegemist olevat pehmelt öeldes küsitavate prioriteetidega.
Ometi oleks rumal arvata, et tegemist on ohutu ja kahjutu ahviäriga. Vastupidi, tegemist on hoopis väga kavala ja ohtliku silmamoondusega, mille edukal elluviimisel avastame me end õige pea autokraatiast.
Sest võrdõiguslikkus ei ole tegelikult üldse mitte võitlus võrdse kohtlemise eest. See on katse kujundada ühiskond radikaalselt ümber väikese kliki utopistide poolt ainult neile meelepärasel moel.
Seda tehakse, jaotades ühiskond utopisti äraspidisel eelistusel põhinevateks erigruppideks, mida hakatakse sama äraspidisel loogikal hierarhiasse asetama ning siis üksteisega vastandama. Teatud grupid kuulutatakse rõhututeks – naised, homod, immigrandid, invaliidid jne –, teatud teised grupid jällegi rõhujateks. Ma loodan, et tundsite neis viimastes end ikka ära?
Ja seejärel hakatakse rõhutuile rõhujatelt välja võitlema eri- mitte võrdset kohtlemist. Kellele kvoodid, kellele õigus iga mõeldava ja mõeldamatu asja peale solvuda ning oma solvaja vangi saata või trahvi maksma panna.
Kõik need grupid on ka omavahel tähtsuse järjekorras: homod on tähtsamad kui naised, naised on tähtsamad kui invaliidid ja kui meil kunagi peaks tekkima piisavalt palju moslemeid, siis need on tähtsamad kui kõik ülejäänud.
Et taolises keerulises ja laest võetud skeemis ikka õigeid gruppe karistataks ja õigeid kaitstaks, on mõistagi vaja ametnikke ja poliitikuid, kes saavad jagada ja valitseda. Saage tuttavaks oma soo-, võrdõiguslikkuse ja kõigi muude volinikega. Neile on planeeritud võim teie sõna- ja südametunnistusvabaduse üle.
Essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustis ja septembris oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.
Kuidas me võitleme sallimatuse ja kitsarinnalisusega? Kuidas vaba ühiskond kehtestab progressiivsed liberaalsed pieteedid, kui elanikkond - ahh, noh, kuidas seda tavatsetakse nüüd öeldagi? - pole veel päris valmis kõigiks hädavajalikeks sammudeks radikaalses sotsiaalses aretustöös? Eks ikka veenmise ilusa jõuga. Ja kui veenmine ei aita ning valdav osa elanikkonnast keeldub andmast valimistel poliitikutele volitusi teatud põhimõtteliste asjade ümber korraldamiseks või pea peale pööramiseks, siis… lihtsalt jõuga.
Kui vaja, keelame ära koka- ja kodundusraamatud. Pole vaja juurutada vanamoelisi soorolle. Kui vaja, sunnime firmasid palkama juhtkonda meeste asemel naisi, mis sest, et naised ise ei taha samal määral meestega konkurentsist ja ebakindlusest tekkinud stressi, suuremast vastutusest tekkivaid pikki tööpäevi. Võrdõiguslikkus on olulisem kui inimeste endi eelistused!
Ja loomulikult, kui vaja, siis keelame tagurlastel oma seisukohtadega noorsugu mürgitada ning avalikkust hullutada ja paneme kehtima «vihkamisõhutamise» vastased seadused, millega saab trahvida, aga vajadusel ka vangistada kõiki neid, kes ei kiida takka riigi ette antud «väärtustele». See ei ole tsensuur, lihtsalt sõnavabadus on nii passée!
Kes keelab? Aga loomulikult volinik! Meil on ka selline, nagu igas korralikus eeskujulikus euroriigis. Sotsiaalministeeriumis istub võrdõiguslikkuse volinik, kes saab meilt raha – ja mitte vähe –, et siis meile käske ja keelde jagada, kuidas õigesti elama peab.
Muidugi, me ei ole volinikku otseselt ise volitanud. Eesti valijaskond on ikka veel liiga tagurlik ja taipamatu, et valgustatud ametnikke ennast käsutama palgata. Ja me ei ole tegelikult kunagi andnud ühelegi parteile või partei määratud ministrile volitust panna meie igapäevaelus volinikku võrdõiguslikkuse lõikavat piitsa plaksutama. Võibolla on eesti valija ka teatava võltsteadlikkuse küüsis, uskudes, et taolised asjad ei lähe hästi kokku vaba ja pluralistliku ühiskonnakorraga?
Aga siin ta meil on ja ütle mis tahad, tööd teeb kogu oma silmapaistvalt mitte-mitmekesise naiskollektiiviga usinalt. Kuna kogu võrdõiguslikkuse ideoloogia on ju pärit meist palju kaugemale arenenud läänest, siis pole midagi imestada, et ka voliniku põhitöö on euroalgatuste Eestisse importimine. Teadagi mis põhimõttel: ei oska, siis õpetame, ei taha, siis sunnime.
Mõnedele meist võib tunduda, et Eestis on palju põletavamaid probleeme kui homoabielud või sookvoodid. Küünilisem inimene võib ennast leida lausa mõttelt, et taolisi teemasid võtavad Reformierakonna ministeeriumid üles just täpselt eesmärgiga juhtida tähelepanu põletavamatelt probleemidelt ära.
Aga isegi kui tegemist on lihtsalt aktiivsete radikaalidega, kes on ministrite vaikival nõusolekul ja poliitilisel käendusel kaaperdanud ministeeriumi päevakorra, tundub tegemist olevat pehmelt öeldes küsitavate prioriteetidega.
Ometi oleks rumal arvata, et tegemist on ohutu ja kahjutu ahviäriga. Vastupidi, tegemist on hoopis väga kavala ja ohtliku silmamoondusega, mille edukal elluviimisel avastame me end õige pea autokraatiast.
Sest võrdõiguslikkus ei ole tegelikult üldse mitte võitlus võrdse kohtlemise eest. See on katse kujundada ühiskond radikaalselt ümber väikese kliki utopistide poolt ainult neile meelepärasel moel.
Seda tehakse, jaotades ühiskond utopisti äraspidisel eelistusel põhinevateks erigruppideks, mida hakatakse sama äraspidisel loogikal hierarhiasse asetama ning siis üksteisega vastandama. Teatud grupid kuulutatakse rõhututeks – naised, homod, immigrandid, invaliidid jne –, teatud teised grupid jällegi rõhujateks. Ma loodan, et tundsite neis viimastes end ikka ära?
Ja seejärel hakatakse rõhutuile rõhujatelt välja võitlema eri- mitte võrdset kohtlemist. Kellele kvoodid, kellele õigus iga mõeldava ja mõeldamatu asja peale solvuda ning oma solvaja vangi saata või trahvi maksma panna.
Kõik need grupid on ka omavahel tähtsuse järjekorras: homod on tähtsamad kui naised, naised on tähtsamad kui invaliidid ja kui meil kunagi peaks tekkima piisavalt palju moslemeid, siis need on tähtsamad kui kõik ülejäänud.
Et taolises keerulises ja laest võetud skeemis ikka õigeid gruppe karistataks ja õigeid kaitstaks, on mõistagi vaja ametnikke ja poliitikuid, kes saavad jagada ja valitseda. Saage tuttavaks oma soo-, võrdõiguslikkuse ja kõigi muude volinikega. Neile on planeeritud võim teie sõna- ja südametunnistusvabaduse üle.
Essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustis ja septembris oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.
Alo Raun, vanemtoimetaja
0 kommentaari:
Postita kommentaar