Juhtkiri: Eesti peab oma kaitseväelased Prantsusmaa Aafrika missioonilt koju kutsuma

www.DELFI.ee

Mistral klassi dessantlaev teeb esimest sõitu

Foto: FRANK PERRY, AFP

Selle aasta märtsis käis Eestis kiirvisiidil Prantsusmaa kaitseminister Jean-Yves Le Drian. Koos toonase kaitseministri Urmas Reinsaluga andsid nad ka pressikonverentsi. Nagu ikka patsutati teineteisele sõbralikult põsele (loe: Prantsusmaa lubas saata Baltikumi hävitajad, aidata küberkaitses ja teha ka luurelende) ja vannuti truudust surmani (loe: Eesti kaitseväelased lähevad Kesk-Aafrika Vabariiki missioonile).

Seisid siis lugupeetud härrased ajakirjanike ees, kui saalist kõlas küsimus: kas Venemaale dessantlaevu müüte? Vastus oli poliitikule omane: oktoobris vaatame. Küsimusele, mida peaks Venemaa tegema, et Prantsusmaa loobuks dessantlaeva kui ründerelva müümisest, Prantsusmaa kaitseminister ei vastanud.
Mitmed kuud, loendamatud laibad ja diplomaatilised vestlused hiljem oleme olukorras, kus Prantsusmaa president teatab, et leping Venemaaga on jõus, laev peaaegu valmis ning rahagi makstud. Ja loomulikult antakse laev sellisel juhul ka üle. Laeva müümine on aga tähtsusetu selle kõrval, mida see fakt räägib meile euroopalikest väärtustest ja põhimõtetest.
Kujutage ette hiiglaslikku kaalu. Vasakul pool on sajaeurostes kupüürides 1,2 miljardit eurot (loe: laeva maksumus). Paremal pool on 300 Kuala Lumpurisse lennanud tsiviilisikut, sajad Vene terroristide riigist välja ajamisel hukkunud ukrainlased, Venemaa vallutatud Krimm koos 2 miljoni elanikuga ning sõjad Gruusias ja Tšetšeenias.
Nüüd kujutage ette, kuidas kaalu pahem pool hakkab vaikselt, aga kindlalt allapoole vajuma. Mõned sajaeurosed lendavad tuules laperdades kaalu pealt minema. Näkku laipadele...
See kaalu metafoor on hea selles mõttes, et paneb mõtlema, kui palju kaalub Eesti rahvas? Või Euroopa?
Mis juhtub ulaka koolipoisiga, kes klassiõde patsist tirib? Ta kasvab suureks. Varem või hiljem. Võib juhtuda, et ta teeb ka midagi muud ja pannakse vangi. Võib juhtuda, et temast saab tubli pereisa. Mis juhtub ulaka diktaatoriga, kes naaberriike vallutab? Kui varem või hiljem saabuv vanadusnõtrus välja arvata, ei juhtu temaga midagi. Ei juhtunud Gruusia sõja või Krimmi vallutamise ajal ega juhtu ka pärast lennuki alla tulistamist. Kui tekib küsimus, miks midagi ei juhtu, meenutatagu seda kaalu metafoori.  
Kunagi rääkis (tõenäoliselt Andus Ansipi kabinetiülemaks saav) riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Juhan Lepassaar, kuidas EL võimustab Eesti otsuseid ja seisukohti. Kui Eesti seisukohad on hambutud sanktsioonid Venemaa suunal, iga hinna eest ka Eesti vastu kasutatava dessantlaeva müümine agressorile ning Vene gaasist sõltumise suurendamine Euroopas, siis oleme teinud suurepärast tööd ning väga hästi hakkama saanud. Aga Eesti seisukohad ju ei ole sellised. Või on? Tänu ELile?!
Mis on lahendus? Diplomaatilised vestlused prantslastega ei aita (ka eestlased on korduvalt üritanud). ELi teiste riigijuhtidega sama laua taga olemine ei aita. Kui Eesti kaitseväelased in corpore Kesk-Aafrika Vabariigist koju kutsuda, siis kostuks ohtralt süüdistusi stiilis „me paneme ohtu oma liitlassuhte". Aga selliste liitlastega pole vaenlasi vajagi.

See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=69401931