PAUL TAMMERT: Bürokraatiast ja aususest

9.07.2014. Tallinnas

Täna oli Postimehes huvita artikkel reformierakondlaselt Rait Maruste: maadevahetus kui peegelpilt, mis väljendab suurepäraselt eliidiks pürgiva bürokraatia arusaamu sellest, kuidas asjad peaksid toimima.
Iidsed roomlased tunnustasid põhimõtet, et „rahva hääl on jumala hääl“ (vox populi, vox dei), kuid nüüd kuulutab juba teine Reformierakonnast pärinev kõrge ametnik, et „avalik arvamus ei maksa midagi“.
Kui rahvalt on valimistel volitused saadud, siis ongi kogu lugu. Edasi närigu lambakari rohtu ja olgu õnnelik, et neid vaid pügatakse, mitte ei nülita.
Kui Maruste kombel pisut tagasi vaadata, siis pandi Preisimaal tõepoolest alus uuele riigikorraldusele, milles Lutheri reformidele mõjul asendati vaimulikud ametnikud ilmalikega ning loodi uus, ennenägematu ministeeriumitel põhinev riigihaldus. Kuna aga ametnikud olid armeeohvitseri staatuses, siis sai see tuntuks kui sõjavägi – millel on oma riik.
Preisi mudelis oli kesksel kohal ametnik, kelle ei ole isiklikke huve ja kes lähtub oma otsustes vaid riigi kui terviku jätkusuutlikkusest ja heaolust. Seda, kuidas toimus selliste ametnike koolitus ja kuidas kontrolliti nende teadmisi, kuidas nad pidid pidevalt vahetama töö- ja elukohti ning kuidas toimus valik, keda edutada, kirjeldab hästi Hans Hattenhaeur oma raamatus: Euroopa õigusajalugu (lk 549-551).
Eesti tänane reaalsus on hoopis teistsugune. Meie ametnikud ei allu sõjaväedistsipliinile ning paljud neist on omakasupüüdlikud, nagu ilmneb ka Maruste poolt kritiseeritavast kohtuprotsessist. Liiga tihti ei lähtu nad oma töös mitte riiklikest vajadustest, vaid lihtlabasest omakasust või soovist näidata oma võimu.
Näiteid sellisest olukordadest võib ilmselt tuua pea iga inimene. Eriti palju pärineb selliseid näiteid KOV-st ja inspektsioonidest. Viimaste hulgas on ilmselt kõige tuntum Toidu- ja veterinaaramet, kes on saanud kurikuulsaks tavaga kehtestada korda “saksa täpsusega, ajades seejuures kasvõi juuksekarva lõhki”.
Muidugi on Eestis väga palju häid ja ausaid ametnikke ja loodan, et olen ka ise oma õppetööga kaasa aidanud selliste ametnike hulga kasvule. Kuid piisab tõrvatilgast ja kogu tünni täis mett on rikutud – just see fenomen on rikkunud poliitikute ja riigikogulaste, ettevõtjate, ametnike ja paljude muude elukutsete hea maine.
Kõige halvem on „rahvaesindaja“ Rait Maruste saadetud artiklis see, et tema jaoks ei ole olemas moraali! On olemas vaid seadus ja JOKK skeemid.
Kuid need seadused tulevad ju Teie käest – härrased Riigikogust.
Kui seadused on koostatud nii, et eliidiks pürgivad tõusikud võivad ausa turumajanduse põhimõtted jalge alla tallata, siis mida peab tegema rahvas?
Kui rahva avalik arvamus ei tähenda Reformierakonna poliitikutele mitte kui midagi, siis võib sellesama rahva viha korrumpeerunud ametnike vastu kasvada nii suureks, et tullakse tänavatele ja algab omakohus. Just selline asjade areng põhjustas rahutuste laine nii Araabia riikides kui ka Ukrainas.

Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/07/09/burokraatiast-ja-aususest/