MATTI ILVES: UKRAINA SAATUSEST

Ukraina saatus kujuneb tõeliselt kurvaks, sest teise oranži revolutsiooni tagajärjel rebitakse riik puruks ja kaotab ka oma tegeliku iseseisvuse.

Kui "vastik venemeelne president " Viktor Janukovitš oli juba mõnda aega võimul olnud, pidi isegi meie ajakirjandus tunnistama, et Janukovitš ei olegi nii venemeelne kui alguses paistis ja seisab suures osas siiski Ukraina huvide eest. Seda näitab tema võitlus Gazpromiga ja ta keeldumine maksmast 7. miljardi dollari suurust arvet Venemaa gaasimonopolilt Gazprom gaasi eest, mille kohta oli kokkulepe olemas, kuid mida Kiiev eelmisel aastal (2012) ei kasutanud, sellise lepingu oli sõlminud kuulus nüüd juba kahekordne revolutsionäär Julia Timošenko.
Meelest on paljudel läinud, et  Ukraina otsustas keelduda Janukovitši ajal idapartneruslepingust: "Ukraina otsus loobuda idapartnerlusleppest oli taktikaline ning motiveeritud ainult majanduslikest eesmärkidest ", teatas peaminister Mõkola Azarov (peaminister 11. märtsist 2010 kuni 28. jaanuarini 2014).

Otseseks teise orandži revolutsiooni ajandiks oli Ukraina keeldumine sõlmida assotsiatsioonilepingut Euroopa Liiduga. Seepeale teatas Euroopa poliitika keskuse (EPC) analüütik Amanda Paul, et tema hinnangul oli Ukraina president Viktor Janukovitši otsus loobuda assotsiatsioonilepingust Euroopa Liiduga ebademokraatlik?! Nii ja paljude sarnaste sõnavõttudega E Liidust ning lombitagant küpsetati valmis revolutsiooniline situatsioon.
Pealegi on see assotsiatsioonileping Ukrainale majanduslikult kahjulik, sellsist seisukohta on väljendanud paljud majandusteadlased nii Iast kui Läänest. Isegi meie OSCE vanemnõunik Haagis Kaupo Känd julges väita, et Euroopa Liidu assotsiatsioonilepingu allakirjutamine mõjub Ukraina majandusele lühiajalises perspektiivis negatiivselt, kuna Euroopa toetusrahad jääksid Venemaa sponsorlusele alla.
Selline olukord kestaks seni, kuni Ukrainast on saanud E Liidu osariik (sellist lootust anti) ja see võib võtta veel kaua aega. Samuti tekkib ELil probleem, kuidas kasvatada usklikest ja suures osas ortotoksetest - vanade traditsioonide järgijad - ukrainlastest homodesse suurt sallivust ülesnäitavat ja "homokultuuri" laialdaselt viljelevat rahvast, mis näib olevat Lääne peamine ning tähtsaim eesmärk. Aga siiski mõningaid edusamme on ka juba selles vallas saavutatud, niikui alloleval pildil näha.

Ukraina oli juba varem, enne Janukovitšit, lasknud ennast juhtida "heatahtlikest ja omakasupüüdmatutest " nõustajatest lääneriikidest. De Civitate´s kirjutab Aleksandr Savtšenko: "Iseseisvas Ukrainas on kujunenud juba varem, et naljalt ei leidu ühtegi ministeeriumit, ametit ega parlamendiparteid, milles poleks end tugevalt sisse seadnud "vaikivad ameeriklased", britid või sakslased, kelle ülesandeks on teatada Ukraina poliitikuile või ametnikele, kuidas nad peavad riiki juhtima."
Revolutsionääre toetati ka rahaliselt ja juhtima saadeti suurte kogemustega USA senaator John McCain.

Senaator John McCain jagamas revolutsionääridele (Vitali Klitško) juhtnööre

Revolutsioonikeerises võimule saanud Ukraina ajutise valitsuse, eesotsas juudi rahvusest peaministri Arseni Jatsenjuk´iga, esimesed sammud olid tõesti üllatavad ja Ida-Ukrainas ning Krimmis pigem pingeid üleskütvad, kui rahustavad. Postimees kirjtab: "Tõuke rahutusteks andis Kiiev, kui nimetas ametisse uued oblastijuhid, ning parlamendi menetlusse jõudnud seaduseelnõu, mis kuulutas Ukraina ainsaks riigikeeleks ukraina keele, tühistades sellega vene keele regionaalse staatuse." Tuleb märkida veel seda, et juba A.Jastenjuki valitsuse esimesel päeval viidi kogu Ukraina kuld lennukiga USA-sse ja vaevalt seda sealt tagasi saada õnnestub.

Putin kasutas Ukraina ebastabiilsust väga jõhkralt ära ja suutis juba Krimmi Ukrainast lahtirebida, sellega paistab leppinud olema ka Lääs ja protesteeritakse vaid moepärast.
Võitlus käib praegu Ida-Ukraina oblastite pärast, Venemaa on muidugi huvitatud maismaaühendusest Krimmiga ja sõjatööstusettevõtete ja osaliselt Ukraina rasketööstuse saamisest oma kontrolli alla. Paistab siiski, et Venemaa on selle lahingu kaotanud, aga kindel ei või veel milleski olla. Karuteene mängis Putinile Malaisia reisilennuki allatulistamine separatistide ja vene sõjavälaste poolt (kuigi seegi lugu on mõningate uute andmete alusel siiani segane, lugege SIIT ), sest see raputas lõpuks ka Euroopa Liidu üles.

Kahju, tõesti kahju on Ukrainast, sest ei ole hea olla järjekordseks riigiks, kes on sunnitud loobuma oma iseseisvusest ning riigi terviklikusest ja muutuma Lääne globalistide ning Venemaa geopoliitiliste võimurite mängukanniks.