PAUL TAMMERT: Võimude lahususest

16.07.2014 Tallinnas

Õiglusel põhineva ühiskonna aluseks on VÕIMUDE LAHUSUSE põhimõtte järgimine. Kui seda aluspõhimõtet rikutakse, siis hakkab varem või hiljem mõni eliidi staatusest unistav isik või grupeering manipuleerima ühiskonnaga ja toppima oma tasku maksumaksja raha. Millega see lõpeb, võime näha Ukraina ja araabia rahvaste olukorrast.
Siinkohal võib heal lugejal tekkida küsimus, et mida tähendab see võimude lahusus?
Kõige parema vastuse sellele küsimusele annab kõrvalolev pilt või artikkel võimude lahususest Wikipedias. Tõsi, erinevates keeltes on sama asja kohta pandud kirja üpris erineva sisuga jutt, kuid eestikeelne selgitus on tabav ja toob hästi välja probleemi sisu.
Lühidalt öeldest tähendab see seadusandliku võimu, täitevvõimu ja kohtuvõimu eristamist nii, et igaühe tegevusvaldkond on selgelt piiritletud ning ükski neist ei saa sekkuda teise tegevusvaldkonda, kuid kõik nad on aruandekohustuslikud rahva(esindajate) ees.
Kui võimude lahusus printsiipi järgitakse, siis takistab see efektiivselt võimu haaramise ja enda kätte koondamise püüdlusi. Tõsi, kandvat rolli selles kannab tegelikult neljas võim – avalik meedia.
Eesti probleemiks on see, et me oleme loonud süsteemi, milles ametisse valitud poliitilised ametnikud (loe: ministrid) käituvad kui keskaegsed süseräänid. Igaühel neist on oma läänivaldus, mille üle on neil täielik meelevald ning oma otsuseid kooskõlastavad nad hea tahte korral vaid kuningaga, vabandust – tahtsin öelda peaministriga.
Kõik ülejäänud institutsioonid on alistatud ministrite tahtele, kas läbi parteiliste alluvussuhete (Riigikogu) või siis ametkondlike järelevalveorganite (inspektsioonid) või eelarvesüsteemi läbi (president, kohtusüsteem jt).
Kui me tahaksime praegust ametnike omavoli piirata, siis tuleks alustada VÕIMUDE LAHUSUSE põhimõtte realiseerimisest. Esimene samm sellel teel oleks eelmises artiklis kirjeldatud põhiseaduslik muudatus (PS § 103, punkt 4 tühistamine) ja Justiitsministeeriumi likvideerimisest.
Tegelikult saavutame me soovitud eesmärgi siiski alles siis, kui viime ka Rahandusministeerium kõigi oma allasutustega otse Riigikogu alluvusse ning eristame selle Vabariigi Valitsusest. Sellisel viisil saavutaksime me tõepoolest selle, et Vabariigi Valitsus on puhtalt täitev-võim, mis teeb vaid seda, milleks seadused teda kohustavad ja mida eelarve võimaldab.
Kohtusüsteemi sõltumatuse suurendamiseks tuleks anda ka sellele oma sõltumatu tulubaas riigilõivude kogumise vormis. Tõsi, kuritarvituste vältimiseks tuleks eelnevalt seadustega sätestada riigilõivude suurused ning kohtunike ja nende abiliste palkade ja lisatasude süsteem ning muude kulude piirmäärad.
Kõige keerulisemaks osutub selles mudelis ilmselt kõigi nende instantside majandustegevuse üle efektiivse kontrollisüsteemi loomine. Loomulikult saab seda rolli täita Riigikontroll, kuid kui see on aruandekohustuslik Riigikogule ja viimane ka määrab selle juhi, siis ei suuda see organisatsioon efektiivselt ja objektiivselt kontrollida Riigikogu enda majandustegevust.
Samuti jääb siinkohal lahendamata välispoliitika juhi roll ja volitused.

Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/07/16/voimude-lahususest/