Nominaal versus reaal ehk sõnad tegude vastu
Eesti ametlik
sisemajanduse kogutoodangu reaalkasvu näitaja ei pruugi olla täpne,
sest see ei lähe kokku teiste makromajandusnäitajatega. Analüütikud olid 2013.
aasta majanduskasvu prognoosides üsna optimistlikud. Ometi tuli analüütikutel
eelmise aasta kevadel avalikustatud esimese kvartali tegeliku majanduskasvu prognoosi
korrigeerida. Peagi öeldi Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangus Eesti
majanduse kohta, et „rahvamajanduse arvepidamise andmed ei ole kooskõlas teiste
andmetega, mis viitavad mõnevõrra kiiremale reaalkasvule ja SKT deflaatorist
väiksemale inflatsioonile“.
Mida need
„nõiasõnad“ tähendavad? Riikide majanduse suurust mõõdetakse sisemajanduse
kogutoodanguga (SKT). Eelmisel aastal oli Eesti SKT suurus 18,4 miljardit
eurot, 2012. aastal oli SKT ühe miljardi euro võrra väiksem ehk 17,4 miljardit.
Võrreldes üle-eelmise aastaga oli majanduse nominaalkasv ehk kasv
jooksevhindades 5,9 protsenti. Selleks, et teada saada, kui palju kasvas
majandus tegelikult (majanduse reaalkasv), tuleb sellest näitajast lahutada hinnatõus. Kui
tarbijahinnaindeks mõõdab meie igapäevase ostukorvi kallinemist, siis SKT
reaalkasvu arvutamisel võetakse arvesse hinnatõusu tervikuna, mis majanduses on
toimunud (eratarbimine, investeeringud, eksport ja import jne). Seda hinnatõusu
nimetatakse SKT deflaatoriks.
Statistikaameti
juhtivstatistik-metoodik Annika Laarmaa kinnitas, et metoodika on korrektne ja
seda on kinnitanud ka Eurostati regulaarsed kontrollid liikmesriikides. "Statistikaamet
kohtus IMFi delegatsiooniga ning kohtumise käigus arutasime Eestis kasutatavat
rahvamajanduse arvepidamise metoodikat ja aegridade käitumist. Mõne küsimuse
kohta saadame IMFile detailsema selgituse, miks rahvamajanduse arvepidamise
andmed teiste andmetega võrreldes just nii käituvad."
Nordea panga
peaökonomist Tõnu Palm lisab: "SKT ei ole kunagi täpne indikaator
majandusedu mõõtmiseks, tervikpildi jaoks tuleb paratamatult arvestada
võimalikult laiahaardelist näitajate kogumit."
Lähtudes
majandusteaduslikust definitsioonist, on SKPd võimalik välja arvutada kolmel
erineval meetodil, mis kõik peaksid andma ühesuguse tulemuse. Sellisel juhul
tekib küsimus: „ Aga miks neid siis kolm on?“
Lähtume, et meetodid
on samaväärsed ja arvutame tulumeetodil SKP ühe lihtsa näite abil. Ülesanne: Oletame,
et ühiskond arveldab kartulites ja ühikuks ongi lihtsalt üks kartul. Oletame
seda, et ühiskonna tulumaksumäär on 50%, kusjuures teeme lihtsustava täienduse,
et maksu võtab „riik“ täisühikutes iseenda kasuks. Oletame, et Aadu toodab 8
kartulit, mille eest Aadu ostab maksustamisjärgsete kartulite eest Peedult
juukselõikust. Peedu omakorda ostab oma maksustamisjärgsete kartulite eest
Zeedult raamatupidamist ja Zeedu oma maksustamisjärgsete kartulite eest Jürilt
arvutihooldust. Kui suur on SKP?
Valem on
järgmine: SKP = sissetulekud (palk,
rent, intress, kasum) + amortisatsioon (kulutused põhivahendite remondiks) +
kaudsed maksud (toote hinna sees)
Lahendus: Aadu
palk on 8 kartulit, maksu maksab 4 kartulit; Peedu palk on 4 kartulit, maksu
maksab 2 kartulit; Zeedu palk on 2 kartulit, maksu maksab 1 kartuli ja Jüri
palk on 1 kartul, mille maksab maksudeks.
Võttes
aluseks tulumeetodi on meil olemas palgaarvud ja kaudsed maksud,
amortisatsiooni pole. Seega SKP saamiseks tuleb liita palgad: 8+4+2+1 ning
sellele tuleb juurde liita maksud 4+2+1+1. Nominaalne väärtus kokku on 23
kartulit (ja unustame, et reaalselt toodeti ju 8).
Vastus:
SKP on 23 kartulit.
Muidugi
võime arvu täpse suuruse üle vaielda, kuna tekib küsimus, kas tulumaks
liigitada otseseks või kaudseks maksuks. Antud näite puhul ütleme, et maksusid praegusel
juhul liita ei tohi.
Kui
IMF tõi välja SKP jäämäe veepealse osa ehk pinnavirvenduse, siis kartulinäites
on välja toodud asja tuum. Teisisiõnu näitas see näitlik ülesanne seda, miks
hinnad tõusevad ja miks SKP ei ole midagi muud kui statistiline näitaja, millel
millegipärast on kummituslik mõju.
Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees
0 kommentaari:
Postita kommentaar