PAUL TAMMERT: Kodanikuühiskond – milline sa oled? Vol I

20.07.2014. Tallinnas
Arvata võib, et 21. sajandil pannakse alus uuele riigikorraldusele, mida võiks nimetada kodanikuühiskonnaks või kodanike-riigiks. Sellest räägitakse juba nüüd palju, kuid selle olemus on jäänud hämaraks.

Wikipedia eesti keelne versioon nimetab kodanikuks kõiki, kellel on vastava riigi kodakondsus, kuid piirab kodanikuühiskonna tegevuse valdkonnaga, mis ei teeni avalikke ega erahuve. Kodanikuühiskonna sellisest käsitlusest järeldub, et era- või avalikus sektoris töötavad ja seal otsuseid langetavad inimesed ei kuulu kodanikuühiskonda või koguni vastanduvad sellele !?

Ilmneb, et praegusest vasak-parem-skaalast lähtuvad eksperdid pole võimelised selgitama kodanikuühiskonna olemust ega ka seda, kuhu ta kuulub ja mis eristab teda teistest. Eriti naeruväärne on eliidi poolt kultiveeritav arusaam, et kodanikuühiskonnas kuulavad ametnikud ära nende aktivistide grupid, keda ei õnnestu vaikima sundida ning heal juhul võtavad ka nende seisukohti arvesse.

Kui lähtuda sotsiaalse korra teooriast, siis loovad mingi eluviisi kommunitarism, individualism, militarism või bürokratism) omaks võtvad ja selle mõtlemismudelit järgivad inimesed oma sotsiaalse korra. Neist kaks viimast sekkuvad teiste inimeste ellu, sundides neid ennast teenima kas alistamise või „korra kehtestamise“ läbi. Kaks esimest tahaksid aga vabaneda igasugustest tegelastest, keda nad peavad teenima.
Kuna kodanikuühiskonna aluseks on vaba üksikisik (kodanik) ning tema eksistentsiaalseks probleemiks heaolu saavutamine ja säilitamine turumajanduslikus keskkonnas, siis paigutub ta selles mudelis kommunitarismi alla.

Kommunitarismi algne vorm oli kogukondlik eluviis ehk naturaalmajanduslik külaühiskond, milles vabad inimesed täiesti vabatahtlikult teevad koostööd, et ellu jääda looduslike stiihiate keskel.
Kodanikuühiskonna ees on sama probleem, kuid tema peab võitlema ellujäämise nimel turumajanduses möllava kapitalistliku stiihiaga. Viimase all pean silmas väikest gruppi inimesi, kes tahavad oma kontrolli alla saada toimetulekuks vajalikku vara (maa, loodusvarad, raha ja teadmised) ning tööst tekkivaid tuluvoogusid.
Kuna kodanikuühiskonna tegevuse keskmes on majandus ja selle edukus sõltub suuremate tarbijagruppide võimest kooskõlastada oma tegevust nii era- kui ka avaliku majanduse valdkonnas, siis ei saa kodanikuühiskonda kuidagi vastandada või eristada era- ja avalikust sektorist.

Kuigi ametlik ideoloogia räägib muust, on määravaks jõuks nii turul kui ka poliitikas kodanikud. See, kellelt kodanikud ostavad kaupu ja teenuseid ning kellele nad annavad valimistel oma hääle – on edukas.
Kodanik eristub pööblist seeläbi, et ta mõtleb järele – mida ta vajab ning kuidas oleks ratsionaalne seda saavutada. Ning muidugi on ta selle saavutamise nimel valmis ohverdama oma vaimu- ja tööjõudu.
Kodanikuühiskonnas suhtlevad inimesed aktiivselt ja otsivad konsensust. Viimase saavutamiseks peab igaüks andma järel ja piirama oma soove. Eesmärgiks on seejuures jätkusuutlik areng ja ühiskondlik rahu, mis rahuldab kõiki osapooli ning võtab aluse “lõpliku võidu” nimel peetavalt võitluselt.

Mida enam suudavad kodanikud järele mõelda, mida nad tegelikult tahavad ning seejärel kooskõlastada oma nägemus teiste kodanikega, seda tugevamaks kasvab ka kodanikuühiskond.
Ja vastupidi, kui kõik võitlevad kõigi vastu (lause, millega lõpeb Piibel), siis võetakse nendelt inimestelt kõik ning nad jäävad vaeseks pööbliks. Võtjateks on loomulikult need, kes suudavad koostööd teha.

Allikas: http://paultammert.wordpress.com/2014/07/20/kodanikuuhiskond-milline-sa-oled-vol-i/