Kas Euroopa islamirevolutsioon?

Üllar Peterson

1

Islam pole Euroopas ega Ameerikas uus nähtus, sellega ollakse tuttav islami sünnist alates ja eurooplastest moslemeid on teada juba keskajast. 21. sajandi alguseks võib aga rääkida revolutsioonilise olukorra kujunemisest Euroopas seoses islamiga.

Viimase 30-40 aastaga on moslemite arv tõusnud Prantsusmaal, Suurbritannias, Hispaanias, Saksamaal ja Itaalias 20-40 korda. 1920. aastal elas Prantsusmaal 20 000 moslemit, 1973. aastaks ületas see arv miljoni, praegu on seal eri hinnangutel 5-8 miljonit moslemit (8-13% rahvastikust). Senise sisserände, moslemilaste sündide ning kohalike islamisse pöördumise tempo jätkudes on see 2016. aastaks 10-16 miljonit - 25% elanikkonnast.
Suurbritannias oli 2001. aasta andmetel 1,5 miljonit, 2004. aasta hinnangul aga 1,8-3 miljonit - 3-5%, Hollandis 1 miljon, Belgias u 0,5 miljonit ja Rootsis 0,4 miljonit, vastavalt 6,25%, 5% ja 4,5%. Saksamaa moslemite arvu hinnatakse 4-5 miljonile - 5-6% rahvastikust, Itaalias üle 1 miljoni (2%) ja Hispaanias 0,8 miljonit (2%). Venemaal on neid 17-28 miljonit (12-20%). Tagasihoidlikult on moslemeid vaid endise idabloki riikides (va Bulgaaria - 1,2 miljonit - 14%) ja Soomes (umbes 1%). USA moslemite arv on 6-7 miljonit, Kanadas umbes 0,75 miljonit - 2,5% , Austraalias 2001. aasta seisuga 0,28 miljonit, praegu hinnanguliselt 0,35-0,4 miljonit - 3% elanikest.

Edasistest arengutest kirjutab Patrick Buchanan oma raamatus The Death of the West, kus ÜRO rahvastikustatistikale tuginedes öeldakse, et 100 aasta jooksul väheneb eurooplaste arv 70%, sest rahvastiku taastootmiseks vajaliku 2,1 sünni asemel naise kohta on Lääne-Euroopa keskmine 1,1 ja XXII sajandiks ületavad sisserändajad, kellest enamuse moodustavad moslemid, Euroopa põliselanike arvu. Veelgi kiirem islamiseerumine hakkab toimuma praeguste demograafiliste trendide puhul Venemaal, kus venelaste madala eluea, väljarände, hoogustuva sisserände ning aina enam leviva usuvahetamise tulemusena saavutavad moslemid riigis sajandi keskpaigaks ülekaalu.

Kui Lääne-Euroopas elav umbes 20-miljoniline moslemite kogukond (koos Venemaa ja Balkaniga umbes 50 miljonit) ka jätkab hoogsat kasvamist, siis miks näha selles tonti? Euroopa vajab tööjõudu ning siinsed elamistingimused peaksid tegema nad leplikuks uue kodumaa suhtes.

Asi on selles, et islamist on saanud poliitiline nähtus, mis enam ei koputa sametkinnastega Euroopa uksele. 1970. aastatel Lähis-Idas politiseerunud islami suurem aktsioon Läänes toimus 1989. a Salman Rushdiele surma nõudvate sadade tuhandete meeleavaldajatega Suurbritannias ja samal aastal Prantsusmaal alguse saanud “rätinaiste” liikumisega. Õigupoolest tuleb imestada, et nende kohalolek sai nähtavaks alles dekaad pärast islamimaailma vapustanud 1979. aastat, mil fundamentalistlik ideoloogia paiskus Lähis-Ida laiade rahvamasside teadvusesse, avaldudes Iraani islamirevolutsioonis, afgaani modžaheedides, Palestiina probleemi islamiseerumises, Pakistani, Sudaani jt islamiriikide valitsejate ja alamate usu väärtustamises ning riigipöördekatsetes Saudi-Araabias, Süürias ja Egiptuses.

Islam tähendab “allaheitmist,” moslem - “see, kes heidab alla Jumala tahtele”. Erinevalt teistest maailmareligioonidest on islam totaalselt usu ja poliitika eraldamise vastu. Islami ideaalid on saavutatavad vaid islamiriigis, kus kehtib islami seadus - šariaat, millel põhineva islamiriigi loomine ongi allaheitmine jumala tahtele.

Islami riigiteooria jagab maailma šariaadil põhinevaks alaks dar al-islam ja ebaõigluse ja uskmatuse alaks nimega dar al-harb - sõjatallermaa. Moslemite missioon on täidetud, kui maailmas valitseb õiglus ja allaheitmine - islam. Mõõduka islami seisukohalt valitseb dar al-harbiga ajutine rahu, mis võimaldab normaalset läbikäimist ning seda ajutist rahu võib pikendada lõpmatuseni.

Fundamentalistidele kestab rahu dar al-harbiga vaid islamimaailma nõrkuseperioodi lõpuni, mil kõrvaldatakse kõik ühiskonda kammitsevad pahed ja võidutseb puhas islam; siis algab pealetung ning “pühakirjarahvad” (kristlased, juudid ja zoroastristid) peavad tunnistama moslemite ülemvõimu, uskmatud aga valima allaheitmise ja mõõga vahel.

Teine islami riigiteooria punkt, mis ka Euroopat praegu otseselt puudutab, on dar al-islami ja dar al-harbi enda määratlus: mis kriteeriumite alusel on mingi territoorium osa islamimaailmast? Osade teoreetikute arvates piisab moslemite arvulisest ülekaalust ja usu vabast praktiseerimisest, teised seavad peamiseks tingimuseks šariaadi kehtimise.

Islami fundamentaliste on näiliselt vähe; USA riigidepartemangu hinnangul u 5% moslemitest, seega kõigest 60-75 miljonit 1-1,5 miljardist. Paljud äärmuslased asuvad “olude sunnil” Euroopas. Tähelepanuväärne on aga asjaolu, nad ei jutlusta enam nii palju messianistlikust tagasipöördumisest kodumaale ning seal korra majja löömisest - Lääs pole enam vahend võitjana tagasipöördumiseks, vaid on saanud eesmärgiks omaette. 9/11 polnud selleks murdepunktiks. See juhtus tunduvalt varem, kuid toimunud sündmusest võinuks Lääs teha omad järeldused, mitte lasta sel muutuda kangelasmüüdiks the holy raids on twin towers.

Lääne poliitikud peaksid aru saama, et möödas on ajad, kui sai loota eksiili tulnud äärmusideede jutlustajate tagasisaatmisele loomavagunis (Lenin, 1917) või Boeing 747 pardal (Khomeini 1979), - nüüd tuleb nendega silmitsi seista. Minaretid, halal lihakarnid, koraanikoolid, palvele kutsumised, rätinaised, loomade rituaalsed veristamised ning islamliku hea uue ilma kõikvõimalikud jutlustajad-manitsejad-nõudjad on märk euroislami saabumisest. Küsimus on vaid selles, kas tekib kunagi ka riik nimega Euraabia, mille pealinnaks sobiks hästi Brüssel, kus juba praegu langeb 50% sündidest moslemite arvele.
See tundub liiga outré sajandeid oma kultuuriruumi ülesehitanud läänlase jaoks, kelle Euroopa-tunnetus tekkis keskajal just tänu vaimsele ja füüsilisele vastasseisule islamiga. Avades poliitkorrektsusest pimestatud silmad, tuleb aga tunnistada, et Euroopa islamiseerub aina kiiremini. Teatavat kriitilist massi ületades võib see muutuda laiaulatuslikuks ja sihikindlaks liikumiseks. Küsimus on meelsuses, vaimsuses, sest islami fundamentalism on samavõrd psühholoogiline kui poliitiline nähtus. Tuleviku suur küsimus on see, kas (ja millal) saabub hetk tavamoslemi teadvuses, mil Euroopat hakatakse tunnetama dar al-islamina, mis legitimeerib allumise vaid šariaadi seadustele. Ega see peagi toimuma klassikalise riigiteooria järgi - teooriat võib mugandada oludele.

Suuremat poliitilist, usulist ja sotsiaalset õiglust või lausa avalikult kalifaati propageerivad afgaani või mõne teise džihaadi veteran-imaamid on vaid jäämäe veepealne tipp. Vaikselt, rohujuure tasandil, toimub kõik palju laiahaardelisemalt. Huvituge islamist mõne saksa, prantsuse või inglise 19. suurusjärgu mošee imaamiga vesteldes ning omandate Sayyid Qutbi, Hasan al-Banna, Mawlana Mawdudi jt fundamentalismi suurkujusid tsiteeriva islami ABC. Harva saab teie sissejuhatuseks islamisse mõni modernistide, müstikute või klassikute tekst. Suured murrangud toimuvad harva suurte lahingute tulemusena, kuigi kuulsaks on saanud 18. sajandi ajaloolase Edward Gibboni sõnad, et araablaste võidu korral 732. aastal Poitiers all toimuks õppetöö Cambridge’ ülikoolis araabia keeles. Pigem vastupidi, I Rooma võitis suurema osa lahinguid barbarite vastu, kuid barbariseerus, III Rooma ehk Vene keisririik tajus bolševismi täit ohtu alles peale kulli langemist, sumerid semiidistusid semiitidest kultuuriliselt peajagu üle olles. Euroopa Liidule poleks sõjalises konfliktis ka islamimaailma ühinemisel vastast, kuid paradoksaalsel kombel on lääne demokraatiast saamas islami äärmuslaste trooja hobune õhtumaades.

Lisaks usule kasutatakse läänlaste pööramisel sionistide poolt edukalt juurutatud ajaloolise ja majandusliku ülekohtu heastamise väidet. Bin Ladini hullutab lihtsaid moslemeid jutuga, et USA on varastanud iga moslemite poolt toodetud naftabarreli pealt 135$ ja sellega toime pannud suurima varguse inimkonna ajaloos - tema arvutuste kohaselt 37 000 000 000 000$. Seda on umbes 700 korda rohkem kui juudid alates 1953. aastast holokausti kompensatsioonina on saanud - 53 miljardit dollarit. See jutt on loomulikult mõeldud islamimaailmas seespidiselt kasutamiseks. Samas ma nõustun, et 11-13. sajandi ristisõdade algetapp oli kristliku tsivilisatsiooni usuhulluse paraad (kuigi tegu oli moslemite poolt vallutatud alade lõppkokkuvõttes edutu tagasivallutamiskatsega). Ma ei vaidle vastu, et 19. sajandi lõpuks oli islamimaailmast saanud Lääne tallaalune majanduslikult ja poliitiliselt, möönan, et Cordoba kalifaadi raamatukogud ületasid keskaegse Euroopa suurimaid raamatukogusid mahult sadades kordades. Noogutan kaasa: Iisraeli tegevus Palestiinas ja USA tegevus Iraagis pärsib Euroopa julgeolekut.
Arabistina ning Iraanis elanud inimesena hindan vääriliselt islami juhtivat rolli keskaja maailma poliitikas, majanduses ja kultuuris. Kõigest hoolimata ei saa aga lahti õõvastustundest, vaadeldes 21. sajandi Lääne allaheitlikust islami äärmuslaste keskaegsete nõuete ja käitumise ees:
õigus pidada mitut naist (briti moslemite seaduseelnõu, polügaamia on juba levinud euromoslemite seas);
nõuded keelata avalikud kristlikud sümbolid (katsed kuulutada Santa Claus persona non grataks; Inglismaal Oldhami linnakeses korjati ära linna sümboliseerivad öökullipildid, sest animism solvab sealseid musulmane; Itaalia linnakese L’Aquila ühest lasteaiast eemaldati krutsifiksid Itaalia moslemite juhi kaebuse peale, et riik püüdvat katoliiklust maailma nabana kujutada);
rätikandmise nõue moslemi naistele kõikjal Euroopas (sest juba on siinsed moslemid hakanud litsiks pidama katmata naisi, kes sageli just Prantsusmaal langevad sarivägistamise ohvriks;
eid al-fitri ajal Euroopas toimuv loomakaitse seadusi eirav miljonite lammaste tuimestuseta hukkamine kõri läbilõikamise ja verest tühjaks joosta laskmise teel (seadustati Saksamaa ülemkohtu poolt 2002. aasta jaanuaris, hoolimata loomakaitseseadustest);
arvukad tasustatavad töövabad päevad usupühade ajal ning koolivabad päevad (toimib erasfääris ja poollegaalselt koolides);
spordisaalides ja ujulates aja eraldamine mosleminaistele (kehtib kohati Prantsusmaal);
vaid moslemitele mõeldud kõrgkoolid (Lyce Averroes Prantsusaal);
õppe- ja tööajal palvetamise tingimuste kindlustamine ja ühiskondlikes kohtades eraldi palvekohtade loomise nõue (toimib laialdaselt);
sealiha eraldamine toitlustuskohtades;
ümberlõikamise ja süütuse taastamise operatsioonide kompenseerimine haigekassast (avaldused Belgias ja Hollandis);
eraldi moslemi surnuaedade loomine;
riiklik toetus mošeede ehitamiseks (toimub suuremates EL riikides);
usuõpetuse ”kohandamine” islamiga koolides (petitsioonid);
äärmus- ja terroriaktsioonide mälestamine (sagedane mošeedes, avalikult suurem üritus Londonis 2002. aastal 11. septembri mälestuseks);
palvele kutsumise hüüde (azan) seadustamine suurlinnades;
islamit solvavate kultuuriväärtuste ja nähtuste hävitamine (Itaalia moslemite katse hävitada Bologna katedraal 14. sajandi fresko tõttu, mis kujutab Muhamedi põrgus, avaldused keelata islamivaenulikud autorid Dante, Rushdie jt).

Mis võiks olla järgmised sammud Euroopa islamiseerumisel? Allahi sisseviimine EL põhikirja või kogukonnasisene surmanuhtlus abielurikkumise ja usust taganemise eest? Absurd? Tuletan meelde, et usu ja au solvajate surmamõistmine kehtib juba ammu mitteametlikult ka Euroopas - kui Briti maksumaksjale läheb kuningakoda maksma liiter piima aastas, siis Salman Rushdie elushoidmine maksab topsitäis jogurtit per capita ning aina sagedamini võib lugeda peresisestest aumõrvadest või „usu vaenlastele“ kuulutatud surmaotsustest.

Ma tahaks kõrvad kinni katta ja minema joosta - kui vaid leiduks koht, kuhu - sellise hea uue ilma propaganda eest, või pareerida sama süüdimatult vastu, et sellelt paheliselt Läänelt saite kõik selle, millel baseerub kogu teie enda tegevus ja see vähene edu, mis te 21. sajandiks saavutanud olete - elekter, sisepõlemis- ja reaktiivmootor, naftakeemia, side jne veel kümneid lehekülgi. 1930. aastatel toimus Saudi Araabias elav diskussioon telefoni saatanlikkuse üle ning orjapidamine keelustati Araabia poolsaarel 1961.

Islami kuldajastu - 7. sajand - võidutseb ka praegu: maailma rikkaimatele riikidele Araabia poolsaarel on neid pururikkaks teinud must kuld ideologiseeritud eriliseks Allahi õnnistuse märgiks islami sünnikohale. Enam ei imestagi, lugedes Arab Human Development Report’i 1980-1999 aastate kohta, mille andmetel patenteeriti vaadeldaval ajavahemikul üheksas juhtivas Araabia riigis 370 leiutist. Samal ajal Lõuna-Koreas 16 328! Patent on aga ühiskonna haridustaseme, edukuse, innovatiivsuse ja ettevõtlikuse parim mõõdupuu! Google`i keskuses Silicon Valley`s olev kaart näitab otsingumootorite kasutamist uute teadmiste eesmärgil - Marokost India piirini valitseb praktiliselt nullseis. Küll aga elab vaadeldaval alal umbes 130 miljonit ümberlõikamistavaga sandistatud naist, kellele iga aasta lisandub umbkaudu 2 miljonit tüdrukut. 21. sajandi Dubai kaubanduskeskuste ja Vahemere lõunaranniku kuurortide potjomkini küla fassaadi taha jääb aga Jean P Sasson`i „Printsess“. Islam „sai valmis“ 13. sajandiks 4 õiguskoolkonna dogma fikseerimisega.

Innovatiivsust märkiv araabiakeelne sõna bidah on praktiliselt võrdsustatud ebajumalakummardamisega (shirk) - suurima patuga islamis.

Kuid ei saa midagi öelda - poliitkorrektsus ja multikulturalism. Praegune Euroopa on jõudnud nii kaugele, et igale patriootlikule mõtteavaldusele poogitakse oponentide poolt sedamaid külge svastika märk. Le Pen`i, Jörg Haideri, Franz Schonhuberi jt nimetamine äärmuslasteks, rassistideks ja välismaalastevihkajateks paneb mind tõeliselt hämmelduma Euroopa ja Ameerika islami usujuhtide ütluste ja tegudega võrreldes. Londoni mošee imaam Šeik Omar Bin Bakri kutsub üles looma Euroopas islamiriiki ning nimetab legitiimseteks sihtimärkideks briti ja ameerika riigipäid; ta on otseselt seotud ka al-Qaida abistamisega; nimetab 9/11 ja Colombia süstiku hukku jumaliku tahte avalduseks. Euroopa kohta aga ütleb: ”me asendame piibli koraaniga, ... muudame Suurbritannia Bosniaks” (The Observer, 27.10.2001);
Venemaa juhtiv imaam Talgat Tadžuddin kuulutas Venemaa moslemite nimel välja džihaadi USA vastu 2003. aasta märtsis, Putiniga tihedates sidemetes olev Venemaa peamufti Ravil Gainutdin tühistas selle põhjendusega, et Saddam Husseini välja kuulutatud džihaad USA vastu on niigi määratud kõigile moslemitele ja seda ei pea regionaalselt kordama - seega tegelikult toetades üleskutset džihaadiks; Ottawa imaam Gamal Solaiman kutsub üles võitlema küünte ja hammastega ameeriklaste vastu, (WorldNetDaily, 08.04.2003); katoliikluse kantsis Roomas asuva Euroopa suurima mošee imaam Abdel-Samie Mahmoud Ibrahim Moussa kuulutab legitiimseks enesetapuaktsioonid juutide vastu Iisraelis, sest see olevat dar a-harb - sõja tallermaa; Prantsuse linnakese Moselle imaam Abdelali Hamdoune kuulutab: ”Ärge laske oma lastel järgida prantslaste eeskuju ... Me peame kehtestama endid siin Prantsusmaal, ning kehtestama islami” (L’Express, 16.05.1996); USA populaarne moslemite liider Louis Farrakhan on sealsed neegermoslemid kuulutanud ülimaks rassiks; islami fundamentalistide vaimse isa Hasan al- Banna lapselaps, euromoslemite intellektuaalide esindaja Tariq Ramadan kuulutab kristluse hävingut ja tekkiva vaakumi täitmist islamiga.

Iraak, Iraan ja Taliban jt on tituleeritud paariariikideks, kuid samasugusele elukorraldusele õhutajaid Euroopas ei tohi poliitkorrektsuse nõude tõttu solvata. Seesama Londoni imaam Bakri korraldab oma ristisõda Lääne vastu, saades selleks Briti maksumaksjalt 500 naela nädalas. 2002. aasta oktoobris arreteeriti lõpuks Euroopa äärmuslaste vaimseks juhiks ja Bin Ladeni saadikuks Euroopas tituleeritud Abu Qatada, keda Briti võimud ei suutnud 10 aasta jooksul takistada esitamast üleskutseid uskmatute tapmisele ja kes figureerib Prantsuse, Kanada, USA ja Jordaania kõige tagaotsitumate kurjategijate nimekirjades. Mehed, kes igas araabia riigis oleks otsekohe üles poodud, suudavad aastakümneid tegutseda Euroopas Lääne enda vastu. Kõik see näitab ilmekalt, kui hästi on selgeks õpitud karistamatuse mängureeglid Euroopas.

11.03.2004 Madridis 192 inimelu nõudnud terroristid said juhiseid sellelt samalt vangis istuvalt Qatadalt, kes andis telefoni teel õnnistuse ka nende nelja terroristi eneseõhkimisele politsei piiramisrõnga sulgudes (Times Online, 12.05.2004).

Selliseid bakrisid ja qatadasid tegutseb aga tuhandeid ning ülekohtune on alati võime süüdistada, sest Läänes vohavad alternatiivsed ning mõtte- ja käitumisstiililt totaalselt erinevad sotsiaalsed ja poliitilised struktuurid on ideaalne keskkond äärmuslaste tegevuseks. Itaalia autor Oriana Fallaci oma raamatus La Forza della Ragione (”Mõistuse jõud”, 2004) ütleb otse välja, et Euroopa on aina enam muutumas islami kolooniaks.

Õnneks on käesoleva artikli kirjutamise ajal Eestis veel kehtiv sõnavabadus: neeger on solvanguvaba eesti sõna, holokausti eitamine pole veel ametlik kuritegu ning arvamusega, et reformimata islam on keskaegne usk, ei muutu ise paariaks nagu juhtus Berlusconiga 2001. aasta lõpus. Fallaci`le kuulutati aga islami äärmuslaste poolt surmaotsus ning Prantsusmaal takistati tema „rassistliku“ raamatu letile jõudmist. Vähemuste survegrupid Eestis ei suuda veel kõigi jaoks kindlaks määrata, kuidas tuleb mõelda ja olla. Kui kaua veel?

Ärge saage valesti aru, islami fundamentalism ei vihka kristlust. Vihatakse sekulaarsusel, kodaniku- mõtte- ja seksuaalvabadustel, feminismil, pluralismil jne baseeruvat Lääne ühiskonda. Paradoks on selles, et moslemeid on Euroopas tegelikult suhteliselt vähe, kuid veel vähem on siin palvetavaid kristlasi. Usk ja uskmatus on aga alati palju suuremad vaenlased kui kaks väga erinevat usku. Ning maailmas on hetkel vaid üks usk, mis tõesti levib. Teatava üllatuse valmistab näiteks Brasiilias statistilise 1 miljoni moslemi leidmine (järelikult võib selle arvu korrutada kahega), kuid lausa tummaks võtab teadasaamine islami edusammudest Mehhiko džunglites elavate maiade seas peale misjonäride saabumist 1995. Islami suured edusammud troopilises Aafrikas, Kagu-Aasias ja Siberi lõunaaladel on juba ammu teada fakt.

Lääne kõrval on globaalsele islamile suurimaks pinnuks silmas hinduistlik India. Islami välissuhtluse kurioosumiks võib hetkel aga pidada kõige islamlikuma riigi tiitli poole pürgivate Iraani ja Pakistani ülitihedaid suhteid äärmusateistliku Põhja-Koreaga - ainsa riigiga maailmas, kus ei ela ühtegi moslemit (ja kus pole teist jumalat peale Kim Jong-Il’i). Vist ikka on ka islamis usu ja poliitika lahus hoidmine võimalik?

Kultuurilises, usulises ja sotsiaalses plaanis on islamimaailma hoiak eurooplaste suhtes quid licet iovis non licet bovis - mis lubatud islamile Euroopas on keelatud eurooplasele islamimaailmas. Islami usulevitamise vähimatki piiramist Euroopas peavad moslemid räigeks inimõiguste rikkumiseks. Prantsusmaal ja Venemaal jõustunud ususümboolika keelamine koolides on kõigest võidetud lahing kaotatud sõjas - toimub aina suurem islami propaganda tavamoslemite aktiveerimisel ja uskmatute püüdmisel. Samas on enamikes islamiriikides moslemite vallutusest saadik keelatud uute kirikute ehitamine, moslemite kristlusesse pööramine on karistatav riiklikult või lihtrahva tasandil reeglina surmaga, kristlik sümboolika ning paljudes riikides ka läänelik riietus saab karmide repressioonide osaliseks.

Islami kõige mõjukam usuasutus Al-Azhari mošee on praegu Iraagis toimuva nimetanud uueks ristisõjaks islami vastu, kuid poliitiliselt ebakorrektne on moslemeid kritiseerida kümnete džihaadide eest kristluse vastu. Kosovosse repatrieeriti küll albaania moslemid, kuid kedagi ei huvita albaanlaste pagendatud serblased põliselt Serbia alalt Kosovost; kristlaste domineeritavast Liibanonist on 30 aastaga saanud de facto Süüria provints ning kristlaste arv on kahanenud 20%; Sudaani lõunaprovintside kristlasi (nende võtlus islamliku elukorralduse vastu on nõudnud ligikaudu 2 miljonit inimelu) kasutatakse orjadena; Nigeerias toimub kirikute ja kristlaste hävitamine; Indoneesia moslemite aktsioonid Lääne-Paapua, Maluccu saarte jt kristlaste vastu on näiteks islami vägivaldsest pealetungist dar al-islami piirialadel. Humanismi viimasesse staadiumisse jõudnud Lääs ei julge genotsiidiks tunnistada türklaste poolt 1,5 miljoni armeenlase mõrvamist aastatel 1915-16. Selle kõrval on Ida-Timori [1] iseseisvumine vaid reeglit kinnitav erand.

Kas on lootust siinsete moslemite euroopastumisele - säilitades oma kultuurilis-usulise tausta, võetakse omaks euroopalik elulaad? Kahjuks on raske leida tasakaalustavat faktorit üliagressiivsele islamipropagandale. Euroopa moslemite esimene, 1960. aastatel saabunud põlvkond elas kaua kojupöördumise müüdist kantuna ning hoiab kinni oma kodumaa traditsioonidest, jäädes pakistanlasteks, marokolasteks, türklasteks jne. Teine põlvkond avastas enda jaoks lääneliku kultuuri, kuid osalt pettus selles - eriti tugevalt avaldub see 3. põlvkonna moslemite ja viimasel aastakümnel Euroopasse saabunute seas. Materiaalsed väärtused ei täida vaimset vaakumit, aina enam leitakse lahendus usus. Eraldi aktivistide rühma moodustavad islami vastu võtnud kristlased/läänlased. Neid on veel alla 10% kõigist moslemitest Euroopas, kuid trend levib massiliselt. Põhjuseks on ühelt poolt kristliku kiriku aina vähenev roll Läänes, teisalt aga islami lihtsus ja selgus.

Esmakordselt oma 14 sajandi pikkuse ajaloo jooksul elab moslemite kogukond religioosse vähemusena sekulaarses ühiskonnas. Nende integreerumine Lääne ühiskonnaga tundub aina kahtlasem. Küsitlused näitavad, et üle 60% prantslastest ja sakslastest ei lävi moslemitega ega kiida heaks nende sissevoolu. Toimub getostumine, kasvab islami maadest sisserännanute kuritegevus (Prantsusmaal pea pool kuritegevusest), usufaktori kasvades tekib aina suurem ohutunne ja kaitsevajadus ning seeläbi aina suurem võõrandumine. Siit ka vastuvõtlikkus äärmusideoloogiatele, mis aina taasloovad õudusfilmi 9/11 stsenaariumit, kus lääneliku hariduse ja käitumisega moslemid hakkavad järsku, nagu üleskeeratavad nukud vaid neile kuuldava signaali peale amokki jooksma. Mis eurooplasele näib mõttetu võitlus tuuleveskitega, on uskujale sümbolist lihaks saanud sisenemine paradiisiaeda. Euromoslemid saavad oma sümbolitele tähenduse mitte CNN, Reuters või DPA kaudu, vaid ikka oma kultuurile ja usule truuks jäädes araabia häälelt Al-Jazeralt, mis on hetkel üks Euroopa populaarsemaid massimeediaid, olles ka Bin Ladini ametlik eetrissetooja.

Tuleviku otsustavad 3 uut tegurit. Esiteks, Türgi vastuvõtmine EL-i, mis lisab 20 miljonile moslemile veel 65 miljonit, ning islam on seal praegu võimsalt tõusmas.

Teine kaalukeel on Euroopa pärismoslemite, 2,5 miljoni Albaania, 1,6 miljoni Bosnia-Hertsegoviina, 2,2 miljoni Serbia, 1,2 miljoni Bulgaaria ja Makedoonia 0,6 miljoni, kokku 8 miljoni moslemi positsioon. Kui veel mõned aastad tagasi ütles Sarajevo imaam, et Bosnia moslemitel on palju enam ühist Serbia õigeusklike kui Pakistanist või Afganistanist pärit moslemitega, siis ka seal kasvavad kõigi maade moslemitega ühinemist propageerivad jõud.

Kolmandaks, islami levik Lääne päriselanike seas. See on “in”, eeskuju annavad spordi- ja meediakangelased. Nendeks on mustanahalised korvpallurid ja poksijad, Cat Stevens, MTV saatejuht Kristiane Backer, muusikaprodutsent Jermaine Jackson (”popikuninga” vend), ning kõige krooniks on Michael Jacksoni aina suurem flirt islamiga.

Kui liitumine laieneb plaanikohaselt, on Euroopa Liidul (koos Balkanimaadega) aastateks 2015-20 500 miljonit elanikku, sh 70 miljonit türklast. Nendest moslemeid 120-150 miljonit ehk siis 24-30%. Loodes piirab teda vananevate venelaste ja pealekasvava moslemite põlvkonnaga Venemaa ning puhverriik Ukraina, idas, lõunas ja edelas 2 miljardiline dar al-islam.

Stsenaariumid?

1.Euroopa integreerib piitsa ja präänikut kasutades siinsed kümned miljonid moslemid, piirab sisserännet ja isoleerib radikaalid - tekib inimnäoline euroislam ja säilib inimväärne Euroopa.

2. Pideva islamipropaganda ja moslemite arvu kiire kasvuga kaasneb moslemite teadvuses paradigmaatiline murre ning koos Euroopa tahtmatuse ja suutmatusega protsesse mõjutada hakatakse Euroopat pidama dar al-islamiks, toimub seadusandlik, sotsiaalne, demograafiline ja kultuuriline islamiseerumine. Seniseid trende silmas pidades jõuab see lõpule 21. sajandi lõpuks (Venemaal ja Prantsusmaal aastaks 2050).

3. Protsesse hakkavad suunama äärmused, fundamentalistid ja vastukaaluna white power; islami kaitse loosungi all muutub Euroopa suureks ja veritsevaks Liibanoniks.

Eestis islami äärmuslusega probleeme pole, siinsed moslemid, peamiselt tatarlased ja aserid, (10 000 - 0,7% rahvastikust) on Eestis elanud sajandeid ja see on nende kodumaa. Islam on nende kultuuriline, mitte poliitiline elulaad ja väljund. Välispoliitiliselt on suhete kujunemise potentsiaal aga hoopis erinev. Eestist on saanud täieõiguslik Lääne kultuuriruumi osa, ning sellega kaasneb suurem vastutus toimuva ees.

Äärmuslaste silmis osaletakse USA juhitavas ristisõjas Iraagis. Ollakse nö Läänemaailma äärmusliini otsesed läbiviijad. Seejuures julmalt eirates fakti, et vaadeldav sõda on sünnitamas uut islami usuäärmusluse lainet. Eesti peaks käimasolevaid protsesse palju paremini tundma enne otsuste tegemist, kuid teadmata ja hoolimata toimuvast, lahmitakse sõnade ja tegudega: a pohhui, milleks kamikadzele kiiver!

1

Artikkel on algselt ilmunud islam.ee-s.

[1] Koos Filipiinidega on see riik üks kahest katoliikliku enamusega riigist Aasias.

Allikas: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=286