Dilemma uue ja vana vabariigi olemasolu küsimuses

10 aastat tagasi toimusid Eestis sündmused - nn pronksiööd, millised lõhestasid siinse elanikkonna - sidusid eestlased ühtsemasse kooslusse ja tegid seda sama kolonistide järeltulijatega.

Selle poliitilise tulelille õiteks olid tõesti Tallinna segipeksmisega seotud sündmused, kus tuhandete poliitiliste kaabakate ja pättidega jooksis kaasa ka suur hulk eestlasi, keda mõningate hinnangute kohaselt olevat olnud isegi ligi 20% ulatuses marodööritsejatest.

Aga sündmuste juur on mujal. Ja see juur pole kuhugile kadunud.

Juur asub Eesti riigipoliitika vigades, mis lubas vabalt levitada meie riigi haldusalas vene poliitilist propagandat ja -doktriini Eesti Vabariigist kui UUEST riigist, mis vabanes NSVL-ist ehk taasiseseisvu (mitte ei taastanud oma ebaseaduslikult võõrandatud iseseisvust õigusjärgluse alusel). Seda sama vene poliitilist doktriini toetavad suures osas tänagi Eestis elavad venekeelsed massid. Seda poliitikat on läbi ajaloo toetanud ka Keskerakond - nii oma poliitilistes nõuetes kui ka üldistes avaldustes.

 Toodu selgitab, miks on keskerakondlaste jaoks oluliseim tähtpäev 20. august e. niinimetatud "edgaripäev". See on ju riigi sünnipäev.

See arusaam annab selgituse ka eestivenelaste vihale ja solvumisele, sest ENSV baasil kujunenud uus riik, kelle NSVL vabastas oma kontroll alt vabatahtlikult ja sõjata, peab olema venemaale tänulik. See uus riik ei tohiks tõesti rakendada kodakondsupoliitikat, mida me oleme teinud terve aja iseseisvuse taastamise järel. On ju õige siis see, et kõik ENSV kodanikud oleksid taasiseseisvumise päevast automaatselt ka selle uue riigi - EV kodanikud. Otse loomulikult peaks see uus riik olema tänulik ka vene sõdur vabastajale, kes ju pole kunagi allutanud ega okupeerinud Eesti Vabariiki, kuna 1940. aastani eksisteerinud Eesti Wabariik ja praegune Eesti Vabariik on erinevad riigid.

Eeltoodu selgitab solvumise aluspõhja, sest eeltoodud doktriini siiralt uskuvale eestivenelasele on ju hirmsasti ebaõiglust kohaldatud. Seda sama seisukohta väljendas ju ka tänases Õhtulehes tüdruk, kelle sõnu meenutati seoses pronksiöö sündmustega.

Tsitaat: Mis mind aga tol päeval kõige rohkem imestas, oli ühe tol hetkel 19aastase vene rahvusest töökaaslase arvamus. Kuna ta oli käinud Eesti lasteaias, siis oli tal väga hea eesti keel. Hariduse oli ta saanud Õismäe venekeelses koolis. Tema arvates ja koolis saadud teadmiste järgi ei olnud olemas mingit esimest Eesti Vabariiki, vaid 90ndatel on lihtsalt moodustatud uus riik, mis mingi hetk niikuinii tagasi Venemaa koosseisu läheb.

Kõik eeltoodu ei kehti aga olukorras, kui hinnata eeltoodut kolonistide järeltulijate mässuna, kes ei soovi tunnistada meie riigi põhiseadust, rahvusvahelist õigust  ja selle alusel e. õigusjärglusest lähtuvalt iseseisvuse taastanud (mitte taasiseseisvunud) Eesti Vabariiki.

On tõsi see, et kehtivas põhiseaduses on üheselt ära toodud meie riigi õigusjärglus 1918. aastal sündinud Eesti Wabariigist.

Paraku on tõsiasi ka see, et meie naaberriik venemaa pole kunagi seda õigusjärglust tunnistanud ja ei eksisteeri ühtegi dokumenti Eesti ja venemaa kahepoolsete allkirjadega, kus oleks poole sõnaga see õigusjärglus leidnud tunnustamist.

Selles mõttes elame me venemaaga nagu erinevatel planeetidel. Venemaa ei tunnista meie riigi kui õigusjärgse eesti Vabariigi olemasolu. Ta räägib ja suhtleb meiega ning loob õigussuhteid kui ENSV baasil tekkinud uue riigiga.

Meie riigi andetu välispoliitika on lubanud sellel sündida. Me võtame sellise venemaa suhtlemise vastu ja teeme omalt poolt kõikvõimaliku, et rahvusvahelises suhtluses venemaaga ei peaks meid vaatama õigusjärgse Eesti riigina. Ka uues piirileping ja selle ümber toimuv on näide sellisest suhtumisest.

Kõige drastilisem on siinjuures see, et kaks riiki - Eesti ja venemaa - nad räägivad teineteisega ning sõlmivad kokkuleppeid jms üksteise tahet eirates, ehk sisuliselt luues õigussuhteid, millised formaalselt ei saa kehtida, sest luuakse teadvalt teineteise tahet subjektsuse osas välistavalt.

Eeltoodust järeldub, et lõimumise eelduseks on kodakondsuse institutsiooni tugevdamine läbi vastava seadusandluse muutmise ning lojaalsuskohustuse sisseviimise. Lojaalsuse üheks elemendiks ning tunnuseks on aga meie riigi olulisema juriidilise aluse omaksvõtt - Eesti põhiseaduseega sätestatud riikliku õigusjärgluse tunnustamine.

BHR on seisukohal, et ühiskonnas tuleb tugevamalt ja rõhutatult teadvustada meie riiklikku õigusjärglust ja eriti oluline on see suhetes venemaaga. Vajaduse korral, arvestades kogumis ka Eesti-vene suhete tänast seisu, tuleb selg sirgeks lüüa ning toetuda riiklikule väärikusele, lõpetada venemaaga poliitiline suhtlemine tingimustes, kus venemaa meie riigi alused (seega ka meie riiki)  olemuslikult ei tunnusta.

BHR

Allikas:http://bhruzzland.balanss.ee/s6brad/rashistid/1799-dilemma-uue-ja-vana-vabariigi-olemasolu-kuesimuses