Kolumn: ikka ühesuunaline demokraatia ja sõnavabadus

 

Kultuuriminister Indrek Saar. Foto: Scanpix

Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida, küsib kolumnist Malle Pärn, pidades silmas sotsist kultuuriministri seisukohta sõnavabaduse teemal.

Indrek Saar vastas EKRE-le: “Teie käitumine õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust. Tean, et Te mõlemast lugu ei pea, kuid Eesti Vabariigi esindajana mina pean.”
Kultuuri(ruumi) minister vastas EKRE murelikule kirjale täiesti ebademokraatlikult, ise kinnitades, et kaitseb demokraatiat. Miks ta kaitseb kellegi õigust eestlust maha teha, eluterve rahvustundega eestlasi solvata, aga EI KAITSE teise õigust niisugust eestluse mahategemist ja solvamist hukka mõista? MÕLEMALE tuleks demokraatias ruumi anda!

Muidugi on demokraatlikul haritud inimeste jaoks trükitud kultuurilehel õigus oma lugejaid otsese laimamise ja solvamise eest kaitsta, jättes sellised üllitised avaldamata. Põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi solvata! Solvamine ja laimamine EI kuulu inimõiguste ega sõnavabaduse alla! Kui mingi selline artikkel avaldatakse, siis tuleks kohe seal kõrval avaldada ka mõistlik vastulause! SEE oleks demokraatia ja sõnavabadus, kulla koolivend!
Saare demokraatia ja sõnavabadus on ikka ÜHESUUNALINE, nagu teistelgi kartellipoliitikutel. See, mis neile meeldib, on lubatud, kõik muu on keelatud. Selle suhtes on nad “avatud”, kõige muu jaoks on nende uksed lausa lukus.

Muide, Eesti Vabariigi esindajaks ei ole teda seadnud rahvas, vaid üks grupp poliitikuid. EKRE riigikogu liikmed on täpselt samavõrra Eesti Vabariigi esindajad. Miks ta neid siis võrdselt ei kohtle?
Minister lausa TEAB, et EKRE ei pea lugu demokraatiast ja sõnavabadusest. Millest ta seda järeldab? Kas EKRE on kuulutanud, et ta ei pea lugu demokraatiast ja sõnavabadusest?
Kas pole see nii, et ta lihtsalt kasutab pähe kulunud tühikantseliiti selleks, et maha teha, et sildistada, vaigistada neid, kes valitseva ideoloogia taktikepi järgi laulda ei taha.

Panso kooli vilistlane peaks valdama hermeneutikat ja eesti keelt, peaks oskama lugeda ka keerulisi tekste ja neid mõistma, kuni nüansside ja alltekstini välja. Kas minister oskab selgitada, mida ta silmas peab demokraatia ja sõnavabaduse all? Tal on ehk lihtsalt isiklik (või pigem vist ikka parteiline) ettekujutus demokraatiast ja sõnavabadusest, mis ERINEB EKRE ettekujutusest demokraatiast ja sõnavabadusest? Võiks siis kokku saada ja need erinevused selgeks rääkida?
KUIDAS õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse, ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida? Kas mitte minister ISE ei õõnesta siin demokraatiat ja sõnavabadust, eelistades üht poolt teisele, kusjuures isikliku meeldivuse (või parteilise käsu) alusel? Kas selline ongi eesti “demokraatia”?

Kas ka LAIM kuulub meil sõnavabaduse kaitse alla? Sõim ja sildistamine? Ja lollus, pahatahtlik valetamine? Kas kultuurilehe toimetaja kaitseb sõnavabadust sellega, et avaldab poolkirjaoskamatu või lausa rumala artikli?
Ainult arukate artiklite väljavalimine avaldamiseks EI OLE tsensuur ega demokraatia põlgamine, sest ka ajakirjandus on osa kultuurist. Miks toimib tänapäeval see “demokraatia ja sõnavabadus” ikka ainult ÜHES SUUNAS, selles, mis meeldib liberaalide ideoloogiale, selle ideoloogia ja eluviisi kriitika kohta miskipärast seesama demokraatia ja sõnavabadus EI KEHTI.
Mäletate, kuidas Varro Vooglaid püüdis pakkuda sellele “sõnavabadust” hindavale kultuurilehele põhjalikku artiklit kooseluseaduse kohta, mis väga tõrksalt ilma mõistliku põhjenduseta tagasi lükati?
Mäletate seda lausroppust, mida seesama kultuuriminister nimetas kunstiliseks väljenduseks, ka see mahtus tema meelest sõnavabaduse alla. Aga “kui on must, näita ust” oli kohutav vihakõne, mida sallivuslased haleda refräänina aina kordavad ja kordavad? Miks siis seda ei tohtinud avalikult välja öelda? See oli ka kunstiline väljendus! Sest tegelikult ei ole ju ükski inimene päris musta värvi?
Me oleme jõudnud ummikteele, me ei saa enam üksteisest aru. Istuks õige rahulikult ümmarguse laua äärde ja paneks ükskord keelelised terminid paika. Muidu me jäämegi kaikaid loopima, kumbki pool kuulab ainult oma teksti, see paistab kõrvalt vaadates ikka väga narr välja. Nendele muidugi, kes aru saavad, mis toimub.

Olen sellele juba väga mitmes artiklis tähelepanu juhtinud, keegi ei võta kuulda. Ikka raiutakse nagu puid, õõnes tühikantseliit ja alusetud, laest võetud sildid täidavad meie ametlikku meediat. See väikeseks grupiks (apartheidiks, kui soovite) kahanenud “riik” sõidab jätkuvalt oma rahvast üle, see “Eesti” aina otsustab, jagab ja ehitab seda, mida ei saa kuidagi nimetada eesti elu arendamiseks. Justnagu eksisteeriks ta mingis virtuaalmaailmas, olles rahvale ja emakeelele otsustavalt selja pööranud.
Tulge ometi maa peale!

Allikas: http://objektiiv.ee/kolumn-ikka-uhesuunaline-demokraatia-ja-sonavabadus/