RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 2. juuli 2017

„Rahvusliku Teataja” juuninumber

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuva parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitilise alternatiivmeedia väljaandega. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25-30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui majanduslikel teemadel. Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte. Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada: 51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE. Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:


Tallinnas: Johanna Ranne, telefon: 59 037 103, meil: armane@gmail.com;
Tartus: Meelis Kaldalu, telefon: 55 521 619, meil: meelis@tartu1000.ee;
Pärnus: Isabell Maripuu, telefon: 50 84 137, meil: isabell@mmeedia.ee

LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS

Juhtkiri:

 Juunikuus vahetub taas aastaaeg. Aknast välja vaadates on kõik  smaragdroheline, õitseb ja kasvab. Hea meelega elaks aasta läbi roheluses  ja õite meres. Kevad on ka poliitmaastikul. Vahetati ka valitsust, et läbikukkunud asjast uut ja rohelist teha: Sveni, Marguse ja Marko asemel tulid ministriteks: Jüri, Siim ja Toomas. Kes andis neile selleks volituse, Jüri ja Toomas ei saanud viimastel

Riigikogu valimistel ühtegi häält. Minu teada nad ei kandideerinudki. Siim küll kandideeris, kuid ei osutunud valituks. Kus siin on siis rahva võim ja demokraatia, mida praeguses Eesti põhiseaduses laialt lubatakse? See ei meeldi mulle. Tegelikult on see lihtsalt jäle. Kõigepealt annab rahvas üle oma otsustusõiguse parteile, praeguse valimisseaduse järgi. Partei aga omakorda: Jürile, Siimule, Toomasele, kes on eluaeg kõrgeid ameteid pidanud ja maksumaksja rahade eest hästi elanud ja  muidu „vahvad ja tublid“ mehed. Seda vähemalt peavoolu koššermeedia järgi, mille usaldusväärsus ei kannata kriitikat. Samas nad pole saanud ainsatki valijahäält.

Niimoodi, nagu eelpool kirjas, pääsevad eestlaste üle valitsema, kes tahes: maffia, salaühingute, üleilmastajate, võõrvõimude käsualused ja mitut masti agendid. Partei joonistub välja nagu võimuvahendaja. Kuidas see võim partei kätte satub – Riigikogu valimised. Võin kinnitada, et

Riigikogu valimisi pole toimunud teab-mis-ajast alates. Kuidas ei ole? Väga lihtsalt. Juba põhiseaduse § 60 järgi toimuvad Riigikogu valimised „märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal“. Tegelikult algab mingi e- ja muu sebimine juba kümme päeva või veelgi varem enne valimispäeva. Kas need saavad olla põhiseaduslikud valimised – kuidagi ei saa? Kui pole seaduslikku Riigikogu, siis pole seaduslikku valitsust, seaduslikku presidenti ega seaduslikku riigivõimu. Samuti pole seaduslikku kohtuvõimu, sest president määrab ametisse kohtunikud. Tegelikult pole isegi kehtivaid seadusi sellest ajast alates, kui e-jant lahti läks.

Mina hakkan eesti mõistes „peksa saama“,  on antud teada, et tehku ma, mida tahes ja kirjutagu, mida tahes, aga Päts jätku rahule. Arvan siiski, et küsimus ei ole minus ega Pätsis ega minu väidetavas sallimatuses „riigirajaja“ vastu, vaid mureküsimus on hoopis mujal – eesti meeste peades. Nimelt peades puudub (õige) arusaam sellest, mis asi on ülepea riik, riiklus, põhiseadus, põhiseaduslik riigikord. On asju, mis on asjaosaliste mõistusest ülevalpool, siis ei saagi mõista, nagu kiviaja inimene ei saaks mõista reaktiivmootori ehitust. Kui puudub arusaamine riigiasjadest, siis ei saa kunagi mõista selle kuriteo suurust ja alatust, mida Päts tegi, olgugi, et oli üks riigirajajatest – riigi, mille ta kukutas ja hukutas.

Samuti ei saa mõista praegult Eestis toimuvat  e-sigadust. Jean-Jacques Rousseau ei kirjutanud ilmaaegu raamatut „Ühiskondlikust kokkuleppest“ (prantsuse k. „Du contrat social“). Raamatus võetakse kokku, mis on need ülalmainitud riik, riiklus jne. Kui hulk vabu inimesi, keda Rousseau kutsub poliitiliseks koguks (prantsuse k. corps politique), otsustab oma ühist elu või  elu ühist osa korraldada, siis valib, kuidas seda parimal viisil teha: sellest tulenevad põhiseadus ja riik. Väga lihtsalt seletades. Raamat on tõlgitud eesti keelde, kuid seda pole kusagil, mis põhjustel, pole selge. Kui rahval on võim, siis rahvas valib põhiseaduslikel valimistel nii seadusandliku kogu, kui valitsuse, kui kõige kõrgema kohtu ja kohtu, mis ülima lepingu – põhiseaduse täitmist jälgib: põhiseaduskohtu. Need vastutavad vaid rahva ees, vaid rahvas saab neid „määrata“ – nii valida kui maha võtta, see on eelduseks nende sõltumatusele ei kellestki ega millestki muust, kui rahva tahtest ja ühiskondlikust kokkuleppest ehk põhiseadusest. Seda kutsutakse võimude lahuseks. Ei pea tulema Jüri, Siim ja Toomas, keda pole keegi valinud ja hakkama ministriteks.

Täidesaatva võimu valimine ei ole väljamõeldis, seda on toimunud ja toimub praegult Šveitsis, kus kantonid valivad nii oma esinduskogud kui valitsused. Sellist valitsust ei saa rahvaesindus ega parteid kukutada, ega ministreid välja vahetada. Parteid lihtsalt kaotaksid suure osa oma võimust ja saadakse stabiilsem valitsus. Stabiilsus on see, mida kõik taga igatsevad. Aga näete ei ole, kui maffiale on vaja võim maha müüa, et jõuka mehena muretult elada, siis enam ei ole. Praeguses põhiseaduses endas on paragrahvid, mis seal olla ei tohiks. Sellised, mis annavad seadusandliku võimu valitsusele – täidesaatvale võimule.  Tulemuseks on võimude ühisus, (mitte lahusus) ja võimutäius, mis satub kellegi kätte, keda ei ole rahvas valinud ja kes ei toimeta rahva huvides. Tegelikult ma tean, kust see värk tuleb. Kesk-ajal, meie marksistliku ajalookäsitluse mõistes, oli praeguse Itaalia maa-alal üle saja väikeriigi. Sel aja toimetasid seal meile tuntud Dante, Da Vinci ja Machiavelli.

Töötati välja korraldus väikeriigi väljastpoolt kontrollimiseks – protektoraadisüsteem. Kõige olulisem oli sisuliselt võõrvõimu poolt määratud protector (kaitsja), kes määras/kinnitas/valis kohale võimutäiusega valitsejad – sisuliselt oligarhia. Protectori amet vastab enam-vähem meie praeguse presidendi ametile ja kogu süsteem Eestis (ja ka mujal), mida ma pikemalt ei kirjelda, kehtivale riigikorrale.   See on kurb näide sellest, mis juhtub, kui toimetavad enda arvates tarkusest  lõhkemas „keeniused“, kes aga ei tea, mida asjad tegelikult tähendavad, kust tulevad ja mille jaoks on mõeldud!? Meie juuninumbrist leiab lugeja Harri Kiviloo, Ülo Vooglaiu, Jaak Uibu kaasaja eesti ühiskonna mureküsimuste käsitluse. Heiki Korts- pärna kolmanda osa Konstantin Pätsi tegudest ja siinkirjutaja uue osa võimude poolt korraldatud terrorismist ja palju muud huvitavat. 

Head lugemist!

Soovib „Rahvusliku Teataja“ toimetaja ​JAAN HATTO 
                             21. juunil 2017 Velisel

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP