RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 3. juuli 2017

Hitleri võit oleks päästnud valge rassi ja kultuuri tänasest hävingust

Aeg on küps selleks, et anda emotsioonide vaba, kaine hinnang Adolf Hitlerile ja natsionaalsotsialismile.

Me oleme tänaseks piisavalt informeeritud, et panna vaekausile kõik tema plussid ja miinused. Õnneks tänaseks hakkab rahvas (mitte juhid!) järjest enam nägema ka võitjate kirjutatud võltsajaloo taha. Näiteks ega Nürnbergi protsessil polnud ainsateks sakslastele süüks pandus, kuid venelaste-liitlaste poolt sooritatud kuritegudeks üksnes Katõni veresaun, Tallinna, Narva ja muude linnada terroripommitamine jne. Valetamisi oli seal palju. Nii et see kohus, mis natsionaalsotsialismi kuulutas kuritegelikuks, langetas tedlikult valeotsuseid ja on seega mittelegitiimne! Aga see selleks. Mis võitjatest ikka tahta. Võitjate eesmärk on näidata end inglite ja suurte ohvritena ja kaotajast teha ainusüüdlane. Selline käitumine viis II maailmasõjani. Kuhu ta nüüd viib? Arvatavasti Saksamaa ja kogu jõulise Euroopa hävitamiseni, millega kaasnab loogiliselt ka kogu euroopaliku kultuuri ja valge rassi häving. “Palju tänu” võitjad!
Siin olemegi jõudnud peamise küsimuse juurde, mis mõistab Hitleri ja natsionaalsotsialismi õigeks. Nimelt see, et ilma rahvussotsialistliku tugeva Saksamaata oleks Stalin vallutanud terve Euroopa ja hävitanud selle kultuuri ja rahvad. Stalini liitlaste ehk siis nende nn “võitjate” teadliku poliitika tulemusel ongi see saamas reaalsuseks. Hävitatakse teadlikult ja süstemaatiliselt põliseurooplasi ja nende kultuuri. Tõsi, seda ei tehta seinaäärde panemiste ja mahalaskmistega. Seda tehakse igasuguse moraali ja peremudeli hävitamisega ning massilise mitteeurooplaste immigratsiooniga. See on tegelikult valge rassi vastane genotsiid!

Hitlerile pannakse suurimaks süüks juutide hävitamise. 6. miljoni juudi hävinemine on ammu juba ebareaalseks kuulutatud. Hitler soovis selle võõrrahva saata esiteks Madakaskari saarele (võõrrahval on ju kõikjal kodu!), kuid sõja puhkedes see plaan ei teostunud. Ta tegi koostööd ka Palestiina juudiorganisatsioonidega, et Saksamaa juudid emigreeruksid sinna. Paraku oli see ala toona Suurbritannia koloonia ja viimane keelas juutide sinna kolimise. Niisiis lasub inglastel suurim süü selles, et sõja ajal jäid paljud juudid laagritesse ja nii sõjale jalgu. Sõja lõpul, kui nälg valitses nii lihtsõduri kui ka tavainimese juures, on mõistetav, miks paljud juudid laagrites nälga jäid. Palju kurja tegid ka haigused. Selline juutide kohtlemine oli lubamatu ja see tuleb igati hukka mõista. Samuti ka jaapanlaste ja sakslaste  laagrisse panemine USA-s. Tõsi USA-s nälga ei olnud ja seetõttu nälga, laagris olijad ei surnud.
Pole mingi saladus, et maailmas aina rohkem inimesi suhtub rahvussotsialismi ja Hitlerisse järjest positiivsemalt. Miks? Aga ennekõike seepärast, et on nähtud, millised on võitjad tegelikult ja mis on nende poliitika tulemus. Nende poliitika tulemus on valge rassi ja euroopaliku kultuuri häving! Kui aga Hitler ja rahvussotsialism oleksid võitnud, oleks Euroopa euroopa rahvaste ja valge rassi käes, ja tema kultuur õitseks, teadus õitseks jne.

Küsitakse, et aga Hitler plaanis ju eestlaste saksastamist ja riigi hävitamist. Selle võib liigitada samuti nõukogude-võitjate propaganda alla. Nagu meenutab H. Mäe oma mälestustes, oldi 1941 Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses üsna positiivselt meelestatud. Hitlerit ärritas aga sakslaste poolt vabastatud leedukate protest, et miks sakslased kasutavad nende riiki läbikäiguna. Sakslastel oli meeles veel see, kuidas Leedu haaras pärast I maailmasõda endale Memeli. Selline ülbe suhtumine tõmbas kriipsu peale ka Balti riikidele kohese iseseisvuse tagasi andmise. Selle asemel tõsteti selle küsimuse lahendamine edasi sõja lõppu ja pandi mingil määral sõltuvusse riigi panusesse võitu. Siiski lehvis meil sinimustvalge ja olukord oli suhteliselt vaba. Hitler ei lasknud Eestisse tagasi käremeelseid baltisaklasi, kes unistasid oma-saksa võimu ja mõisade taastamist.
Aga suuremat pilti vaadates saab iga loll aru, et kui Euroopas suretatakse välja valge rass (ja see toimub just praegu, iga päevaga läheneb see hetk), siis sureb välja ka eestlane. Me oleme eestlased, kuid me oleme ka eurooplased ja valge rassi esindajad.
Hitleri-rahvussotsialismi võit oleks tähendanud ka tohutut rassi kvaliteedi paranemist. Nii nagu lõigatakse puude võrasid, et tast ilus ja terve puu kasvaks; nii nagu aretatakse loomatõuge aina kvaliteetsemaks, nii tuleks ka inimtõu arengusse sekkuda ja likvideerida juba eos väärarengud. Kuid mis toimub täna? Igasuguse kvaliteedi on asendanud kvantiteet – kõik väärnähud võivad takistamatult vohada ja neid lausa soodustatakse. Kuhu see viib? See viib selleni, et me panema aina enam raha haigete ja väärarengutega inimeste ülalpidamiseks. Selle asemel, et seda raha näiteks lastesse investeerida.
Lahendus, mis päästaks Euroopa rahvad ja valge rassi, oleks rahvussotsialismi kohene kehtestamine. Mingit paremat süsteemi ühe riigi ja rahva elujõulisena hoidmiseks tänaseks välja mõeldud ei ole. Demokraatia võib unustada, nagu ka kommunismi – need on utoopiad, iseenda groteskid.
Miks on täna Euroopas lubatud maailma verisema ideoloogia esindajad ehk siis Kommunistlikud parteid ja need on esindatud koguni Europarlamendi tasemel? Samas näidatakse rahvussotsialismi kui mingit enneolematut inimvihkajalikku ideoloogiat. Samas ollakse EL-i tasandil ülisallivad kommude ja ka islami vastu, mis on reaalselt inimvihkajalik ja sadistlik. Midagi on mäda siin “Taani riigis”… Kõik on samas ajas muutub, Hitleri-aegne rahvussotsialism pole tänane rahvussotsialism, kõike tuleb kohandada ja täiustada. Näiteks juudiprobleem on täna palju laiem immigrantide probleem. Kuid peajooned on olemas ja need on igati õiged. Kuid nende elluviimist takistab rahvusriikide vastane (ka EL-i suurim vaenlane pidavat olema rahvusriigid!) röövkapitalism koos amoraalse propagandaga. See on satanistlik rahvaid orjastav ja multikultuursust külvav ideoloogia.
Meil on kõigil õnneks võimalus tahtmise korral uurida rahvuslust ja sotsialismi ühendavat ideoloogiat – rahvussotsialismi tema algkujul, ilma “võitjate” poolse soustita. Siis võib imestusega näha, et see polegi mingi vihast vahutav skenofoobne jura, vaid täiesti adekvaatne rahvusliku ja sotsiaalse heoluriigi ülesehitamise printsiip.

Miks siis mitte sealt eeskuju võtta?
Või muudab see meid koheslet kurjategijaks?
Aga miks ja kuidas?
Muidugi ei olnud Hitler ideaalne inimene ja ta tegi palju vigu, kuid kas tänased suured demokraatlikud juhid ei tee vigasid? Või kas Hitler tegi nii suuri vigasid, nagu tänased juhid, kes hävitavad euroopa kultuuri ja valget rassi? Iga rassi kohus peaks olema võidelda oma kodu ja rassi eest. Juhid kes seda ei tee, vaid hoopis hävitavad neid, ei ole juhid vaid kurjategijad!
Kus on tänapäeval mehed, kes juba noorusest alates muretsevad ainult oma riigi ja rahva heakäigu eest? Kus on mehed, kes suudavad ja julgevad rahva ees kõneleda ja neid sütitada ühiste eesmärkide saavutamiseks?
Kus on mehed, kes julgevad lahtisel autol sõita rahvamasside ees?
Kus on mehed?
Kus on juhiks sündinud mehed?
Meil on vaid karjääripoliitikud, kel pole ei karismat ega visiooni. Visioon on ahnitseda omale ja oma erakonnale nii palju kui võimalik ja täita kuulekalt välismaalt tulevaid rahahuvisid. Ja ongi kõik…
Kes nürimeelselt jätkab Hitleri ja rahvussotsialismi demoniseerimist, saamata aru mis tegelikult toimus ja toimub nüüd, on kas teadlikult poliitkorrektne ori või lihtsalt lauslaoll, ja vastutav oma käitumise eest! Hitleri ja rahvussotsialismi demoniseerimise eesmärk pole muud, kui panna valge rass süüd tundma ja selle süü abil teda tasapisi ära hävitada. Kas Sina pooldad seda? Kui ei, siis aja selg sirgu ja ütle: aitab!


NSDAP programmi 25 punkti
Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei programm on aja-programm. Pärast
programmis seatud eesmärkide saavutamist juhid keelduvad uusi seadmast ainult sel
eesmärgil, et võimaldada massi rahulolematust kasvatades partei edasikestmist.
1. Me nõuame kõigi sakslaste ühinemist rahvaste enesemääramisõiguse alusel Suur-
Saksamaaks.
2. Me nõuame saksa rahva võrdõigustamist teiste rahvastega, Versailles ja St.
Germain’i rahulepingute tühistamist.
3. Me nõuame maad ja pinnast (asumaid) meie rahva toitmiseks ja rahvastiku
juurdekasvu asustamiseks.
4. Riigikodanikuks saab olla see, kes on rahvuskaaslane. Rahvuskaaslane saab olla
vaid see, kes on saksa verd, olenemata usutunnistusest. Seepärast ei saa ükski juut
olla rahvuskaaslane.
5. Kes pole riigikodanik, saagu Saksamaal elada vaid külalisena ja talle kehtib
välismaalaste kohta käiv seadusandlus.
6. Õigust otsustada riigijuhtimise ja seaduste üle, tohib omada vaid riigikodanik.
Sellest lähtuvalt nõuame me, et igas avalikus ametis selle liigist sõltumata, kas
riigis, maakonnas või vallas, tohivad üksnes riigikodanikud ametit pidada.
Me võitleme korrumpeeriva parlamendimajanduse vastu st ametikohtadele
määramist parteiseisukohtade alusel, arvestamata isiku iseloomu ja võimeid.
7. Me nõuame, et riik kohustub esmajoones hoolitsema riigikodanike töö- ja eluolude
eest. Kui pole võimalik toita kogu riigi elanikkonda, siis on võõraste rahvaste
esindajad (mitteriigikodanikud) kohustatud riigist lahkuma.
8. Igasugune edasine mittesakslaste sisseränne tuleb peatada. Me nõuame, et kõik
mittesakslased, kes on peale 2. augustit 1914 Saksamaale sisse rännanud,
sunnitakse koheselt riigist lahkuma.
9. Kõik riigikodanikud peavad omama võrdseid õigusi ja kohustusi.
10. Iga riigikodaniku esmane kohustus on vaimse või füüsilise töö tegemine.
Üksikisiku tegevus ei tohi kahjustada üldsuse huve, vaid peab toimuma terviku
raamis ja kõigi kasuks.
Sellest lähtuvalt nõuame me:
11. Töö ja vaevata sissetuleku kaotamist, intressiorjuse murdmist.
12. Arvestades vara ja vere tohutuid ohvreid, mida iga sõda ühelt rahvalt nõuab, tuleb
isiklikus rikastumises läbi sõjategevuse näha rahva vastast kuritegu. Sellepärast
nõuame me kõigi sõjast saadud tulude võõrandamist.
13. Me nõuame kõigi (seni) juba kontsernideks ühinenud (trustide) ettevõtete
riigistamist.
14. Me nõuame osa suurtööstuste kasumist.
15. Me nõuame vanadushooldekande suurejoonelist väljaarendamist.
16. Me nõuame terve keskklassi loomist ja selle säilitamist, suurkaubanduskeskuste kohest kommunaliseerimist ning nende odavate hindadega väljarentimist väikeettevõtetele, me nõuame teravaimat arvestamist kõigi väikeste
ettevõtjatega tarnimisel riigile, maakondadele või valdadele.
17. Me nõuame me rahvuslikele vajadustele sobitatud maareformi, seaduse loomist
maade hüvitiseta võõrandamiseks üldkasulikeks eesmärkideks. Maaintressi ja
igasuguse maaga spekuleerimise lõpetamist.
18. Me nõuame halastamatut võitlust nende vastu, kes kahjustavad üldsuse huvisid läbi
oma tegevuse. Alatuid rahvavaenlasi, liigkasuvõtjad, spekulante jne tuleb
karistada surmanuhtlusega, olenemata nende usutunnistusest ja rassist.
19. Me nõuame materialistlikku maailmakorda teeniva rooma õiguse asendamist saksa
eraõigusega.
20. Et igale võimekale ja usinale sakslasele tuleb võimaldada kõrgem haridus ning
sellega ligipääs kõrgemale kohale, peab riik hoolt kandma kogu meie
rahvahariduse eest. Kõigi õppeasutuste haridusplaanid tuleb sobitada praktilise elu
vajadustele. Riigiideest arusaamist peab suunama juba kooli
(riigikodanikuõpetuse) läbi;
Me nõuame – vaeste vanemate – eriti andekatele
lastele hariduse andmist riigi kulul, arvestamata vanemate seisust või elukutset.
21. Riik peab rahvatervise eest hoolitsema kaitstes ema ja last, keelates alaealiste
töötamise, kehalise kasvatuse loomise riiklikult kindlaks määratud võimlemis- ja
spordikohustuse, kehalise noorsookasvatusega tegelevate ühingute ulatusliku
toetusega.
22. Me nõuame palgaarmee kaotamist ja rahvaväe loomist.
23. Me nõuame seaduslikku võitlust teadlike poliitiliste valede ja nende levitamise
vastu pressi kaudu. Saksa ajakirjanduse loomise võimaldamiseks nõuame me:
a. Kõikide saksakeelsete ajalehtede ajakirjanikud ja kaastöötajad peavad
rahvuskaaslased olema,
b. Mittesaksa ajalehed vajavad ilmtingimata riigi luba ilmumiseks. Neid ei
tohi trükkida saksa keeles,
c. Iga finantsosalus saksa ajalehtedes või nende mõjutamine mittesakslaste
poolt tuleb seaduslikult keelata ning nõuame selle vastu eksimise
karistuseks sellise ajaleheväljaande sulgemist, kui ka selles osalenud
mittesakslaste kohest väljasaatmist riigist.
Ajalehed, mis eksivad üldheaolu vastu, tuleb keelata.
Me nõuame seaduslikku võitlust kunsti- ja kirjandussuuna vastu, mis omab laastavat
mõju meie rahva elule (Volksleben) ja ettevõtmiste lõpetamist, mis
eelnevate nõudmiste vastu eksivad.
24. Me nõuame kõigi usutunnistuste vabadust riigis, niivõrd kui nad selle olemasolu ei
ohusta või ei eksi germaani rassi kõlblus- ja moraalitunde vastu.
Partei kui selline esindab positiivse kristluse seisukohti, sidumata end
usutunnistuslikult kindla konfessiooniga. Ta võitleb juutlik-materialistliku vaimu
vastu meis ja meie ümber ning on veendunud, et meie rahva kestev paranemine saab
toimuda vaid seestpoolt väljapoole põhimõttel:
Üldkasu enne omakasu.
25. Kõige selle läbiviimiseks nõuame me tugeva keskvõimu loomist riigis. Poliitilise
keskparlamendi tingimatut autoriteeti üle kogu riigi ja ta organisatsioonide
üldiselt. Seisuste- ja kutsekodade loomist riigi poolt vastu võetud raamseaduste
rakendamiseks üksikutes liiduriikides.
Partei juhid lubavad, vajadusel enda eluga riskides, eelpool nimetatud punktide
täitmise eest halastamatult välja astuda.
München, 24. veebruar 1920.
Teatud agraargruppide seas väidetakse laimavalt natsionaalsotsialismi vaenulikkust
omandi suhtes, eesmärgiga tagasi hoida juurdevoolu uude rahvaliikumisse ja tähelepanu
eemalejuhtimiseks sellelt. Sellega seoses esitas Adolf Hitler järgneva selgituse:
„NSDAP programmi punkti 17 valeliku tõlgendamise tõttu meie vastaste poolt on
järgmine seisukohavõtt vajalik: Kuna NSDAP põhineb eraomandil, on enesest mõista, et
mõttelõik „hüvitiseta võõrandamine“ kehtib seaduslike võimaluste loomise kohta,
võõrandamaks maad, mis on omandatud ebaseaduslikul viisil või mida ei hallata
rahvaheaolu arusaamast lähtuvalt. See on esmajoones suunatud juudi maaspekulatide
vastu.”
München, 13. aprill 1928.
Allkirjastanud Adolf Hitler


Heinz Oskar Schaefer
Natsionaalsotsialistliku maailmavaate põhijooni
Originaaltiitel:
Grundzuege der nationalsozialistischen Weltanschauung
„NSDAP-l ei ole käesoleva kirjutise suhtes etteheiteid.“
Natsionaalsotsialistliku kirjavara parteiameti kontrollkomisjoni esimees.
Berliin, 7. september 1935.
„Seda kirjutist soovitatakse NSDAP-le,
selle allüksustele ja liidetud ühingutele
kui ka parteivälistele organisatsioonidele.“
Juhi NSDAP kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse
ametnik kirjahooldekande peaametis.
Berliin, 6. mai 1936.
© 1942, Propaganda-Verlag Paul Hochmuth, Berliin.
Printed in Germany.
(tõlge 2010)
Meie maailmavaade kui eluvundament
Eales varem ei ole räägitud sedavõrd palju maailmavaatest kui meie kaasajal. Meie aeg toob
sedavõrd palju „maailmavaatelisi küsimusi“ esile, et üksikisikul on võib-olla kalduvus neid
liiga abstraktselt näha. Natsionaalsotsialisti jaoks ei tohi aga maailmavaade olla filosoofiline
mõiste: see on täna saksa rahvuse valitsev eluküsimus, nagu see varem oli ühe noore liikumise
sütitav võitlushüüd, kes julgelt nõudis sellele sajandile piire. Kui meie maailmavaade oleks
vaid teooria, siis oleks see osutunud kasutuks võitluses võimu pärast. Ta pole ka tardunud
dogma, muidu oleks dünaamiline elu ta ammugi ümber lükanud. Vastupidine on hoopis aset
leidnud. Eales varem pole Saksamaa kogenud kogu rahva sellist loomejõu ja tööpanuse tõusu
nagu Kolmanda Riigi maailmavaate märgi all.
Natsionaalsotsialistliku idee totalitaarsusnõue
Selle eesmärgi saavutamiseks on liikumine algusest alates esitanud nõude oma elukäsituse
totaalse kehtivuse järele:
Adolf Hitler: „Maailmavaade on ebatolerantne ja ta ei saa rahulduda rolliga olla „üks
partei teiste seas“, vaid nõuab vankumatult enese jäägitut ning resoluutset tunnustamist,
kui ka kogu avaliku elu ümberkorraldamist vastavalt oma nägemustele.“
Alfred Rosenberg: „Täna sõditakse väärtuste ümberkorraldamise üle. Tulevik saab
näitama, kas siin saavutatakse võit, mis on eelduseks sellele, et natsionaalsotsialistlik
liikumine ei oleks ühe põlvkonna asi, vaid tulevaste sajandite maailmavaateliseks ja
poliitiliseks aluseks.“
Nende programmiliste seaduste järgi võtab natsionaalsotsialistlik maailmavaade õiguse
nõudmaks: olla igavese saksa idee ainus ja totaalne väljund. See tõsiasi tuleb endale
teadvustada ja seda mitte ainult tundeliselt tunnustada. Sajad on pidanud maksma oma eluga
võitluses selle idee nimel, tuhanded on oma verd ohverdanud. Need liikumise ohvrid ärgu
olgu asjata. Meie maailmavaate totalitaarsusnõue jääks illusiooniks, kui mitte igaüks pole
valmis seda rakendama oma elus. Sest „iga maailmavaade on niisama tugev, kui ta kandjate
tahe seda kaitsta“ (Rosenberg).
Ajalooline traditsioon

Kui me vaatame tagasi saksa rahva ajaloole, leiame me igal ajaperioodil mehi ja tegusid,
milles on kehastunud teatud idee, mis pärineb elusast rahvatahtest. Sõnadest „rahvad on
jumala mõtted“ saame me kindlaks teha, et kujundavad mõtted pärinevad ka rahvastest. Meie
ajaloos korduvad üha taas samalaadsed sündmused, mis näitavad, et rahvas elab idee, mis
tahab end kehtestada ja peab kord saavutama oma teostumise. Võrdleme seda tõsiasja kaasaja
näidetega:
Saksa verd oleva koosluse ühinemine üheks riigiks on ürgvana idee, mille teostamise nimel
on sajandeid voolanud parimat verd. Austria, Sudeedimaa, Böömi- ja Määrimaa ning saksa
idaalade ja nüüd saksa läänealade liitmise läbi on idee saavutanud läbimurde ning on
võimaldanud Suur-Saksa Riigi reaalsuse.
Niisama vana on sakslaste püüdlemine rahvaga seotud valitsejate järele, nagu seda
germaanlased hertsogi väärikuse näol omasid. See soov on teoks saanud Adolf Hitleri isikus,
läbi natsionaalsotsialistliku rahvaliikumise Juhi ameti, kellel on nii kantsleri, riigipea kui
Kaitseväe (Wehrmacht) kõrgeima juhi volitused.
Sellepärast tegeleme me täna põhjalikult Widukindi, Heinrich I, Ghibellinenite, rüütliordu,
prints Eugeni ja Joseph II, Friedrich Suure, riigivabahärra vom Stein und Bismarckiga, kuna
me näeme nende poliitikas saksa riigi, koloniaalse või kujundava idee kehastust. Nendest
tuleneb ka traditsioon, millest natsionaalsotsialism teadlikult kinni haarab.
Maailmavaade ja selle kujundamine.
Iga rahvas omab teatut „õndsuse keset“. Meie oma seisneb üksikisiku kui ka rahva
orgaanilises arengus ning ta tõupärases elukujunduses saksalikus eluruumis. Selle sihini
jõudmiseks vajalikud teed ja jõud annab meile kätte natsionaalsotsialistlik maailmavaade.
Veel oleme me võitluses ta jäägitu kehtestamise nimel; iga sakslane kannab oma
ellusuhtumise ja tegudega rahvusterviku sees määravat rolli saavutamaks ta võit ühiselus ja –
püüdlemises ning sellega rahva vabastamine.
Seda selgem peab olema arusaam meie põhimõtetest. Ohule, et natsionaalsotsialismi
mõiste ümber vermitakse ja võltsitakse, või et saksa inimesed lasevad end tasalülitada
võõraste ideoloogiate poolt, tuleb vastu seista põhjaliku selgitustöö ja veenmisega. Liikumine
ei ole aga välja andnud katekismust teejuhiks ja kasutusjuhendiks. Seda enam on ta
apelleerinud rahva tervetele instinktidele. Sest elu ise on natsionaalsotsialistliku võitleja kui
idee enda instinktikindluse proovilepanek. Et täna olemasolevad elu vormid, seespool, mida
toimub nii rahva kui üksikisiku areng, nagu majandus, õigus, kultuur, kasvatus,
sotsiaalkujundus jne ei areneks maailmavaatele vastupidiselt, seda garanteerib partei läbi
enese organisatsiooni ja natsionaalsotsialistliku juhtkonna kõigis ülejäänud ametites.
Natsionaalsotsialistlik valitsus on algusest peale selle eest hoolitsenud, et parteil on
täidesaatvates organites läbi maailmavaateliste initsiatiivide võimalus igas sektoris meie
mõttevara teokstegemist rakendamist teostada.
Partei ja riik
Me oleme varasematel aegadel kogenud, et riik esitas ise nõude totalitaarsuse järele ning
oli seeläbi tihti oma seadus- ja haldusaparaadi abil võimeline saksa elu vägistama või
vähemalt ülevalt alla piirama. Nendel aegadel polnud puudust meestest, kes oleks sellistele
sündmustele vastu astunud, kuid puudu oli suletud ühisliikumise löögijõust, nagu see meil
täna partei näol on. Läbi partei jõuab täna rahvatahe väikseimast rakukesest üle maakondade
riikliku juhatuseni, kus on loodud partei, riigi ja Kaitseväe ühtsus.
Rahva tahte väljendamiseks kasutati varem „demokraatia“ loosungit. Pärast seda, kui see oli meie eluruumis haledalt läbi
kukkunud, võttis natsionaalsotsialism rahvatahte väljendamise sihi teadlikult oma
põhiülesandeks. Nii sai võitlushüüd „üks rahvas, üks riik, üks juht“ riigi väljaarendamise
jaoks erilise tähenduse. Seepärast olid valitsuse esimesed meetmed mh riigi ja maakondade
terviklikkuse tagamine, riigijuhtimine, selles partei ja riigi koostöö õiguslik reguleerimine
ning ametnike õiguste ja kohustuste terviklik korraldamine vastavalt natsionaalsotsialistlikule
maailmavaatele (Riigiametnikeseadus). Viimase alla kuuluvad Volitamisseadus 24. märtsil
1933, erinevad riigiterviklikkuse seadused 1933/34 ja 1939, Riigipea seadus 1. augustil 1934
ja seadus partei ning riigi terviklikkuse tagamiseks 1. detsembril 1933, mille tähtsaim
paragrahv kõlab järgnevalt:
„Pärast natsionaalsotsialistliku revolutsiooni võitu on Natsionaalsotsialistlik Saksa
Töölispartei saksa riigiidee kandja ja seega lahutamatult riigiga seotud.“
Lõpuks valitseb, partei ja riigi suhte näol saksa elus, rahvapanuse arengu kõigil aladel
produktiivne pinge ja polaarsus. Partei kui rahva elupõhimõtete kujundaja valvab läbi enda
rividest pärinevate poliitikute ka seadusandluse ja haldamise üle. Sellega on alatiseks tagatud,
et terve rahva dünaamikat ei piirata bürokraatia talumatute piiridega.
Sest: „Riik on vahend jõudmaks eesmärgini. Ta eesmärk on füüsiliselt ja hingeliselt ühesuguste elusolendite
säilitamine ja soodustamine. See säilitamine tähendab esmalt rassilist arvukust ja tagab
seeläbi rassis peituvate jõudude vaba arengu.“ (Adolf Hitler)
Kõige keskmes on rahvas
Sellel alal on jäetud indiviidi elu ja tegevuse jaoks suur mängumaa, nii et ta saab oma
jõudu kasutada rahvusterviku hüvanguks.
Adolf Hitler: „Natsionaalsotsialismi vaated ei lähtu ei indiviidist ega inimkonnast. Ta
seab teadlikult kogu rahva oma mõttemaailma keskmesse.“
Alfred Rosenberg: „Riigivormid muutuvad ja kaovad, rahvas aga jääb. Sellest
järeldub juba, et rahvus on esimene ja viimane, millele kõik ülejäänu alluma peab.“
Need olulised põhimõtted on selgituseks hüüdlausele parteiprogrammis „üldkasu enne
omakasu“. Selle näol on partei leidnud ka lõpliku lahenduse indiviidi ja terviku suhtele, mis
on alati olnud küsimuste keskmes ja omab erilist tähendust natsionaalsotsialistliku ühiselu
jaoks.
Sotsialism – põhiküsimus
Indiviidi ja terviku suhte probleem on ürgvana. Sel on kõigi rahvaste puhul olnud oluline
roll. Iga ajastu on sellele küsimusele, milline peab olema indiviidi suhe tervikusse, andnud
erineva vastuse. Meisse puutub siin aga vaid saksa saatus. Ning on kindel: „Sotsiaalne idee
peab tingimata olema riigi vundamendiks, vastasel korral ei saa riik kaua püsida.“
(Adolf Hitler)
Sotsiaalprobleemi muutumise kaudu saksa ajaloos saame me kõige paremini õppida
erinevate maailmavaadete mõju. On pikk kannatustetee germaanlaste instinktiivsest tervikuga
arvestamisest kuni kaasaja natsionaalsotsialistlike sotsiaalreformideni, mil me arvame, et
oleme leidnud lõpliku tee saksa terviku kujundamiseks. Selle teadmiseni oleme me jõudnud
läbi hääletuste ja usaldusavalduste, millega rahvas on natsionaalsotsialistlikule juhtkonnale
poolehoidu avaldanud. Seda nõusolekut sai ja saab saksa rahvas anda, kuna
natsionaalsotsialismi maailmavaateline ja sotsiaalne idee on edukalt ning praktiliselt
rakendunud peaaegu kõigis eluvaldkondades.

Adolf Hitler: „Ei eksisteeri sotsialismi
sotsialismi enda pärast. Kui mulle keegi sõnaks: Sotsialism on suurepärane idee, mis on
aga seotud ennekuulmatute ohvritega ning toob inimestele pidevalt mure ja häda, nii
pean ma vastama: See sotsialism on sedavõrd kahjulik, et ta tuleb nii kiiresti kui
võimalik kõrvaldada. Selleks pole vaja ei marksitlikku sotsialismi ega
natsionaalsotsialismi.
Revolutsiooniline pööre on vaid siis õigustatud, kui see tõepoolest teenib
lõpptulemusega rahva paremat kestma- ja ellujäämist.“
Viimaste aastate praktika on natsionaalsotsialismile õigustatuse andnud. Sellega on ehtsa
saksa elukujundamise eeldused tuleviku jaoks selged. Käsitleme nüüd ideid ja jõudusid, mis
üritasid minevikus, läbi oma õpetuste saksa rahvast juhtida paremasse tulevikku. Need on
liberalismi, marksismi-bolševismi ja kirikliku universalismi ning nende taga seisvate
internatsionaalsete vabamüürluse ja juutluse jõud.
Tõuvõõrad ideed ja võimud
Täna pakuvad need õpetused meile selles mõttes huvi, et natsionaalsotsialismil tuli nende
vastu võitlusajal seista. Kuid teeme endale selgeks, et kaasaja põlvkond on nende õpetuste
poolt rohkemal või vähemal määral läbi kasvatuse ja ellusuhtumise mõjutatud. On arusaadav,
millised suured vaimsed vastuolud tuleb täna veel ületada, olenemata sellest, et nende
poliitiliste vastaste jõud on peatatud. Me ei tohi unustada, et need võimud on ülejäänud
maailmas (va autoritaarsed riigid) meie pihta turmtule avanud ja praegu käimasolev sõda peab
meid oma arusaamade juurest tagasi juhatama „end õigustanud“ õnnistuste juurde nagu
demokraatia, maailmamajandus, individualism ning kuidas iganes need õpetused ei kõla, nagu
meil ei oleks olnud sajandeid võimalust neid retsepte enese rahvakehal – negatiivse
tulemusega – järele proovida. Seda enam peame me vastaste õpetusi igale
natsionaalsotsialistile esile tooma, kuna need vastased pole täna enamasti enam nähtavad ja
katsutavad, vaid üritavad osavalt varjatuna oma eksistentsi jätkata. Igaüks harigu ja
kontrolligu end, kas tema mõtlemises ja tegutsemise on veel märgata möödunud ajastute
arusaamasid.
Erinevalt saksa eluruumiga piirnevast natsionaalsotsialismist, esitavad need võimud
universaalse nõude kehtida eranditult kõikide inimeste kohta. Nende maailmavaadete eest
väljasolevad isikud väitsid kord, et nende õpetused, kui nad reaalsuseks saaks, teeks need
suuri „saavutusi“ „inimkonna“ või vähemalt selle inimkonna teatud ringkondade hüvanguks.
Indiviidi vabastamine
Liberalism soovis inimkonnale tuua indiviidi vabastamise kõigist seotud elu- ja
mõtlemisviisidest. Eelnenud nn valgustatuse ajastu vabastas kahtlemata osaliselt inimesed
näiteks valitsejasugudest, sotsiaalsetest ja vaimsetest ahelaist. Kuid liberalistlik demokraatia
kukkus Saksamaal hädiselt läbi ülesandega seada rahva kõige võimekamad riigi, majanduse,
kultuuri jne tippu. Oma võimu kõrghetkel näitasid „rahva esindajad“ end parlamendis kui
tulukate omanike (kapital, börs, maineajakirjandus, tööstus, suurmaaomanikud)
korrumpeerunud kaasosalisi. Liberalistlikul süsteemil ei õnnestunud oma killustatuses ja
pooliklikkuses kasvatada inimest – oma ideaali kohaselt – suletud poliitiliseks isiksuseks.
Bioloogiliste seaduste kohaselt ei saa üksikisik tervikuga – millest ta pärineb – sidumata
pikaajaliselt eksisteerida.
Inimkond, keda taheti vabastada, sidumata teda kõrgema kombelisusega, kõigist
köidikutest, uppus lõpuks inimliku nõrkuste – pinnapealsuse, madala, kasvatamatuse –, mida
kuidagi ei piiratud, sohu. Sest enamus mõistis ja kujutas seda vabadust valesti. Selle
ülehindamine viis aja jooksul arusaamani, et piiritu meelevaldsus ja halastamatu egoism, mis
kujutasid endast kõrgeimaid väärtuseid, pidid indiviididele olema ligitõmbavateks sihtideks.
Tollal, kui iga nõrk ja lihtsameelne võis end isiksusena näha, pidid tõelised isikuomadused
muutuma kergemeelsete otsuste mängupalliks ning loovad panused näima uskumatult
moondatutena, samal ajal, kui võidutsesid välised edusammud ja pinnapealsed saavutused.
Kõigi sidemete katkemine
Pinnapealse ülistamine leidis seda parema kasvupinnase, mida enam – samal põhjusel –
kasvas inimeste linnastumine. Ühelt poolt tingis tehnika areng ja majanduse tugevnemine
linnade ning tööstuskeskuste kiire kasvu, teisalt kasutasid paljud nüüd tegevusvabadust,
elamaks linlaste mugavat elu. Teised olid aga pinnase piiratuse tõttu sunnitud
maapiirkondadest lahkuma, et tööstustsehhides või kontorites „karjääri teha“. Kui nimetatud
epohhi alguses moodustas maaelanikkond kaks kolmandiku saksa rahvast, samas kui
kolmandik elas – enamuses – väikelinnades, näis see suhe sajandi alguses olema
ümberpööratud.
Sellise arengu tulemuseks oli tasapisine vere ja pinnase sidemete katkemine.
Nende loomulike vaistude kaotamise tagajärjeks oli, et püham vara, mida rahvas haldama
peab, anti võimetute, lisaks ka välismaiste ja võõrarassiliste elementidele kätte.
Nii tähendas talude muutumine ettevõteteks, põllumajanduse käsitlemine
spekulatsiooniobjektina, sõjaeelne maapakku põgenemisele meelitamine ja väljarändamisele
jne ennekuulmatut rahvalike verejõudude nõrgendamist ja eksitamist. Seeläbi koges
rahvakeha sotsiaalne jaotus ebaloomulikku rikastamist. Sellest ajast alates näitavad end selgelt
ka rahvastikupoliitilised ohud, mille vastu me täna kogu jõuga võitleme. Senini oli
talunikkond olnud jõu ja arvu poolest rahva lõputu eluläte, linnades aga kadus järk-järguliselt
tahe vajaliku järglasterikkuse järele. Püüeldi vaid materiaalsete varade suurendamise poole.
Need ohud hakkasid ilmnema ka linnas vaimselt tegevate puhul. Tulevase kultuuriajaloo
ülesandeks on näidata epohhi kultuuriliste saavutuste najal üles see sidemete muudatus, mis
viis juurutuseni, rahvalikkusest „asfaltikultuurini“, ühendavast ühtsusetundest vastutustundetu
individualismini. Millised tõelised elutunnete varad on hävinenud liberalismi läbi, saame me
just täna mõõta, kui me võitluses rahvalähedase kultuuri eest üritame kõikjal ürgsaksa
loomust esile tuua ja laastava tsivilisatsiooni asemel luua uuesti see tõupärane kombelisus,
mis ei olnud saja aasta eest saksa rahvalikkuse väljamurdmise ajal võimalik, kuna siis ei olnud
ühisliikumist, vaid see jäi üksikute kandjate (Jahn, E. M. Arndt, vennad Grimmid, Fichte jt)
tegevuseks. Eelnevale lisandus, et selliste püüdluste soodustamiseks puudus tollal täielikult
sihiteadlik riigi poolne juhatus, nüüd aga on just natsionaalsotsialistlik riik teinud
rahvusterviku ja kultuuri oma poliitika keskmeks.
Vaimu tõuvõõrandumine
Lahendatav küsimus muutub arusaadavaks, kui mõelda sellele, et inimese loodud püham
omand, kunst, oli haaratud ratsionaliseerimisest, krambist ja tõuvõõrandamisest ning sellest
ajast alates ei esitanud ta enam tõestust käsitöölisest saavutusest, ega suutnud esile tuua meid
puudutavat elu mõtet. Kus aga üritati luua uut tüüpi, võis näha põhjamaise-saksa olemuse
plaanipärase tõrjumise katseid internatsionaalse, kõlvatu, prosemiitliku ebardi kasuks, kelle
suhtes osati süstemaatilise mõjutamisega sümpaatiat tekitada. Riigipoliitilisel ja majanduslikul
alal nägime me neidsamu kahjulikke põhimõtteid, mille kohaselt oli iga „vabadus“ lubatud ja
sobis tungima kultuurilisse sfääri.
On ilmne, et sel ajal toimus loodusteadustes ja tehnikas märgatav tõus, kuid ka see polnud
võimeline andma saksa inimesele tugevat terviklikku maailmapilti. Nende edu seisnes pigem
suurejoonelises ühekülgses, mis võis viia kindlate panusteni, kuid tõi tervikus esile vaid
viljatust ja keskpärasust, mis lämmatas oma diktatuuriga sügavamate mõtete väljendumise.
Sest enda spetsialiseerimise sund viis tihtipeale selle ühekülgse teadlase ja uurija tüübi
tekkeni, kes kippus oma ala piiratuse pooltõde üle kandma kehtiva tõena kogu inimelule.
Ühelgi ajastul kui mitte skolastikas, ei leia me sellist teadmiste dogmatiseerimist, vaimsete
konstruktsioonide säärast üldistamist kui möödunutes. Kapitali hõivamisele väheste poolt
lisandus hariduse arestimine väikse intellektuaalide kliki poolt, kes polnud isegi sihi üle
üksmeelel. Üksikute alade ja teaduskondade võitlus omavahel hävitas terviklikkuse, igasuguse
sünteesi! Sellepärast olid ta tulemused alati vastuolus elu enesega: need jäid sisututeks ja
tühjadeks.
Mida enam eraldus intellektuaalsus ja kapitalism tervest rahvalikkusest ning haaras võimu
enda kätte, seda rohkem usurpeerised need ringkonnad õigust, inimeste ressursse kasutada
enda huvides ja nendega isepäi toimetada. See omavolitsemine tõmbas endaga kaasa seni
täidlase ja tugeva kodanluse, kes ei tahtnud maha magada varade jaotamist, ta loobus oma
kindlatest alustest ja andis need välja lagundamisele. Märkamata kuidas tal seejuures suur
loomelisuse kiht – loodus ja vaim – üha kindlamini kaotsi läksid mida enam ta tõepoolest
„vabanes“ igasugusest tervest otsustusvõimest, ütles ta lahti kõigest sügavalt hinge puutuvast,
oli kuulekas vaid rahale, masinale, meetodile ja tungile.
Kahte seisust aga ei tõmmatud sellesse arengusse kaasa. Üks neist oli sõdur, kes ei omanud
sel epohhil lihtsalt hääleõigust. Ta oli kõrvaltvaataja rollis ning oli sunnitud end hermeetiliselt
sulgema teiste suhtes, ta jäi ka osaliselt viljatusse seisusekõrkusesse. Liberalistlik riik eitas
seda enam sõdurliku hoiakut, mil määral ta pidi parlamentaarsetele jutustajate õigustele ruumi
tegema. Kuid saksa sõdur sai maailmasõjas oma väärtust tõestada.
Ka teine „seisus“, tööline, jäi tühjade pihkudega. Ta oli nüüdsest välja antud vaimsetele ja
majanduslikele omanikele, kes rakendasid nüüd „kodanliku“ seadustekoodeksi ja
„rahva“majandusega ellu liberaalseid põhimõtteid, st kuni maailmajuutluse nähtamatu
plutokraatiani välja.
Marksistlik eksiõpetus
Marksism on liberalismi tagajärjeks, kuigi ta moodustas rahvusvahelise
majandusimperialismi vastu internatsionaalse proletaarlaste rinde. Ta tegi ka kõigil elualadel
rahvalikkuse hävitamiseks viimsed järeldused, millel ta sai oma eksiõpetusega kehtestada.
Marksistlikud sihid, mida juutide internatsionaal oli saksa rahvasse pidevalt süstinud,
näitasid end vägagi selgelt pärast novembrivabariigi loomist, nagu rahvusvaheline solidaarsus,
patsifism, proletariaadi diktatuur, eraomandi võõrandamine, ühtlane omandi jaotamine jne
sellena, mis need tegelikult olid: utoopiad, mille teostamine viis tööliskonna veelgi
suuremasse orjusesse ja kasulõikavatest võimurite nuudi alla.
Raskemad löögid tööliste mõtlemisele ja tunnetele olid klassivõitluse ja
rahvastevennastumise õpetused, eraomandi ja sellega koos panustamise põhimõtte eitamine,
millele Saksamaa ja kogu Õhtumaa oma kultuuri kõrguse eest tänu võlgnes. Need kujutasid
endast kõige ohtlikemaid vahendeid saksa töösaavutuste hävitamiseks ja töö tulemuste
andmiseks tõuvõõraste ja vaenulike äriajajate kätte. Kapitalistlike intellektuaalide ja
kodanlaste ringkonna klassikõrkus ning marksistlike tööliste klassiviha olid mürkideks, mis
põhjustasid saksa rahvas nagu ei üheski teises rahvas suurimat häda ja sügavaimat hingelist
meeleheidet. Vaid heausklikele saksa käsitöölistele sai internatsionaalse solidaarsuse idee
põhjalikku muljet avaldada. Nad ei ohverdanud mitte ainult oma kibedalt teenitud grosse, vaid
vahetasid rahvaülesässitajate surve alla ka oma isamaatunde eksikujutluse vastu proletaarlaste
valitsemist kogu maailmas, saamata aru, et nende juhid olid needsamad, kes olid üksteisega
seotud läbi ühise rassikuuluvuse, kes hoidsid röövi ja pettuse kaudu ka internatsionaalset
rahamajandust oma haardes: juudid!
Kommunistlik hullus
Pärast 1918. aasta kokkuvarisemist tabas kurnatud rahvast veelgi hullem katastroof:
kommunistliku revolutsiooni kodukäija, mida oldi juutide fraasidega eemale peletatud
käsitöölistes palavalikuliselt ette valmistatud. Selle võit – läbi terrori, streigi, kodusõja, mõrva
ja süütamiste – tähendas päästmatut uppumist kaootilisse meeleheitesse, vastupanuvõimetust,
rahva allakäiku ja surma. Selle sissetungiga saksa ellu algas kehaline ja moraalne allakäik.
Sõjajärgne kommunistlik-bolševistlik liikumine ähvardas kõigil aladel täide viia esmase ja
laastavaima alanduse, seejärel kui „rahvuslikud“ ringkonnad ning kodanlikud demokraatia
kaitsjad olid häbiväärselt kapituleerunud.
Läbi bolševistlik-marksistliku mõttemaailma valitsemise – alates selle loomisest juudi Karl
Marxi (Mordochai) poolt ning juudi internatsionaali ja ta poliitiliste ilmingute nagu
sotsiaaldemokraatia ja kommunism – võeti saksa kombelisuselt, neljatuhandeaastasel
kultuuripärandilt, igasugune kasvupinnas. Saksa elutunnuste nagu kodumaatunne, keel,
elulaad, religioossus, uhkus saavutatu ja omandi üle, rass jne väljajuurimisele pidi kiirelt –
hingeliselt ja majanduslikult – järgnema ka inimeste juurtetuks muutumine.

Möödunud ajastu kurb tagajärg, töötu, kaotas koos oma töökohaga (kuna ta ei omanud midagi muud), ka
igasuguse osaluse ja seose riigieluga. Ta küll elas vaid riigist, kes teda hädaolus ülal pidas,
kuid ta pidi siiski riigi vastu võitlema kui ta tegelik hävitajaga, kes oli igasugusest omandist ja
palgast eemale tõrjunud. Tööline oli muutunud „proletaarlaseks“.
Veel trööstitum oli noorsoo olukord, kellega keegi ei tegelenud, kes ei tundnud üldse enam
töö tegemist, vaid ainult asfalti ja kino, häda ja kuritegevust ning kelle kasvatust ja harimist
esitleti kapitalismi saavutustena. Töötud ja noored olid kultuuri jaoks nähtavasti kadunud.
Nad vegeteerisid reedetud põlvkonna tunnistajatena oma ette, riigi poolt hüljatuna, valede
juhtide poolt üles ässitatutena.
Juudid ja vabamüürlased, rahvalikkuse hävitajad
Liberalismi ja veelgi enam marksismi-bolševismi pidev jutt inimeste võrdsusest oli
juutluse kaudu viinud rahva massi saatuslikku eksituseni. Juut oskas meisterlikult nende
võrdseks olemise fraasidega saksa rahva instinktiivse tajutunde lämmatada ning – apelleerides
kaastundele – välja hiilida enese võrdsustamiseni saksa elus, mida ta seejärel järk-järgult ära
kasutas juutluse võimupositsiooni loomiseks.
Ta kaval taktika seisnes järgnevas:
külvata kõikjal tüli ja ebausaldust, alandada saksalikku ning kõrgele kiita juudilikku, sedasi lõhestada
ja lagundada, jõudmaks nii parimate positsioonideni. Juudid surusid end sisse pangandusse,
majandusse, ajakirjandusse, parlamenti ja ühiskonda, niinimetatud vaimsetesse elukutsetesse
(arstid, juristid jne). Nad tahtsid sel viisil taasluua võimu, mis neilt 2000 aasta eest ära võeti.
Võib õigustatult öelda, et sõjaeelsel Saksamaal ja veelgi enam sõjajärgsel allutatud
Saksamaal, mis tõi meile lisaks veel kutsumata idajuutide parve, haldasid juudid kogu
sakslaste rahalist ja vaimset vara.
Suurima toe oma võimupüüdlustele leidis juutlus ta enda juhitud vabamüürluses.
Vabamüürluse idee, see inimeste kogum, kes levitab tolerantseid ja humaanseid põhimõtteid,
mille ordus saab osaline olla nii juut kui moslem või kristlane, on tänaseni „olnud
universaalse-abstraktse hariduse alus, kogu egoistliku õnnelikkuse jutu lähtepunktiks; Ta on
ka kujundanud viimased 150 aastat kehtinud poliitilise parooli „vabadus, võrdsus, vendlus“
ning on sünnitanud kaootilise rahvaid lagundava „humaanse“ demokraatia.“ (Alfred
Rosenberg)
Humanitaarsuse nimel õpetati nii sees- kui väljaspool loože meelsuse- ja
rassilagunemist, mis tõi kaasa kõik eespool nimetatud nähtused ning põhjustas eelkõige rahva
ja riigi sisemise õõnestamise. Looživendade suletud tegutsemine, kes pidid puhtalt juudilikule
tseremooniale alluma, vabamüürlaslike ideede nimel oli juutide kõige tõhusam relv. Nemad
kiirendasid järelandmatult humanitaarsete õpetuste sissetungi kõikidesse kihtidesse, kuni nad
lõpuks ka äraeksinud töölised oma sappa võtsid ja end teenima panid.
Juudid ja vabamüürlased olid lagundava individualismi autorid ja soodustajad, mille jaoks
ei olnud enam mitte midagi püha selles maailmas, mis religiooni mõnitas, põlastas kõiki
ideaale, naise au üle irvitas, kurjategijaid kaitses, noorsoo kasvatust õõnestas, ja käsitöölised
marksistlike pettekujutlustega ära meelitas, nii et Saksamaa pidi sellise režiimi alla üha
kiiremini allakäigule vastu minema.
Keskaegsete ideede jõuetus
Imestunult küsitakse siin nüüd vaadete järele, mis kunagi põhjapanevalt kujundasid ja
muutsid õhtumaade ning saksa saatust. Kuid suured kristluse ja humaansuse ideaalid ei
suutnud enam üldse kokkuvarisemisele vastu seista. Uusim aega on meile näidanud, et kirikud
on läbi kukkunud. Protestantlik, kuna ta oma olemusest lähtuvalt pidi ajavaimuga sõdima ja ei
olnud selle vaimse konflikti juures piisavalt valvas, mitte jäämaks alla viimase sajandi jooksul
aset leidnud ratsionaliseerimisele. Katoliiklus, kuna ta asus poliitikasse ning üritas end
parajasti valitsevale suunale sobitada. Asuda poliitikasse, nimelt eilsest tänasesse
päevapoliitikasse, koos kõige sinna juurde kuuluva lehmakauplemisega, mis ei ole ühildatav
aegadeülese asutuse väärikusega, nagu seda peaks just kirik olema! – Igal juhul ei olnud
mõlemad kirikud enam võimelised oma vahenditega vastupanu osutama rahvalikkuse
hävitamisele ja kultuuri lagunemisele. Ei innukas uskumine ega poliitiline auahnus ei suutnud
olulisi probleeme lahendada ja kaasa aidata muutumatute mõtete kestmajäämisele tänapäeva
ajal. Nende usutunnistuste tähtsus meie soole on kadumas. Nii näib ajaloo otsus nende üle
langetatud, lisaks eelnevale on kirik tihti avaldanud oma väljaütlemistes natsionaalsotsialismi
vastasust.
Kombelisuse kadumine
Möödunud maailmavaateliste süsteemide bilanss näitab, et meid ootas ees igasuguse
kombalisuse kadumine. Puudus tõsidus elu kujundamiseks. Sotsiaalsest rahulolust,
maailmavaadete uhkusest, ei saanud juttugi olla. Natsionaalsotsialismi võimu ülevõtmisele
eelnenud aastate kõigi elualade ja väljenduste läbilõige näitab meile nii tegude kui inimeste
allakäiku ja haiglust. Nii ei ole ime, et liberaalne-marksistlik režiim võttis niinimetatud
„inimõiguste“ raames erilise hoolega omaks alaväärsed, kurjategijad ja ebanormaalsed,
olenemata nende ülalpidamise kulukusest.
Ka kasutu ja saamatu olevus omas õigust eksistentsile, olenemata sellest, et kolmandik töövõimelistest olid töötud. Sellised nägid
tegelikult välja liberalistliku edusammud ja marksistlikud saavutused. Sellisest hoiakute ja
arusaamade anarhiast, mida suurendas Versaille vaigistamine ja tahtlikult kasvatatud kaotuse
mentaliteet, olid vaid vähesed sammud kommunistliku revolutsiooni puhkemiseni, mille
sammumõõtjaks oli juudi intelligents.
Pärast liberalistliku õpetuse pidurdumatut väärmõju, mis oli terve sajandi valitsenud rahva
kahjuks, pärast vanade ususuunitluste hädist allavandumist, mille kahvatutel ideaalidel puudus
igasugune võitluslik ja terve vaim, nähes Saksamaad varitsevat paisuvat kommunistlikku
liikumist, oli vaid aja küsimus, millal tõuvõõraste võimude rinne haaras diktaatorlikult kogu
võimu endale ning sellega saksa rahva ja kultuuri lõpliku allakäigu kaasa tõi. See juba
sajandivahetusel ähvardav oht näis esialgu maailmasõja poolt eemaletõrjutuna, kuni ta muutus
pärast kokkuvarisemist üha nähtavamaks ja võimsamaks, nii et meie isamaa pidi vastu
minema kohutavale saatusele.
Küll üritasid mõned nägevad vaimud seda sajandit kokkukukkumise eest päästa. Sõnas ja
kirjas on mõned vaprad kergemeelsuse ja mugavuse, kommete lagundamise ja hingede
meeleheite vastased protestid tõstetud. Kuid selle kuulutajad langesid alati pilkamise ja
rõhumise ohvriks. Nad jäid üksikuteks hüüdjateks. Neil puudus jõud, tegutsemiseks vajalik
inimeste ühtsus, koondamaks ja juhtimaks oma mõtete poliitilist rünnakut. Selle lõi Adolf
Hitler natsionaalsotsialistliku liikumise näol. 30. jaanuaril 1933 saabus lahingutes karastunud,
selekteeritud sooga võimule uus ja seotud elutunnetus.
Taastõusmine kaosest
Me kõik oleme ikka veel nende edusammude eufoorias, nii et me ei suuda võimu
ülevõtmise päeva ajaloolist tähtust tulevase sajandi jaoks selle kõigis üksikasjades veel tajuda.
Nii palju on aga ajaloolise tõsiasjana selge:
Adolf Hitler päästis oma võidu läbi kogu Saksamaa ja õhtumaise kultuuri vajumisest
kommunismi verisesse kaosesse. Adolf Hitler lõi oma liikumise võimu ülevõtmisega
eeldused selleks, et saksa rahvas saab täna oma elu taas alustada ja oma riigikorra
uuesti kujundada.
Erinevalt mässust 1918. aastal toimus 1933. aastal revolutsioon. Nagu iga õige
revolutsioon tähendab see kõigi väärtuste ümberhindamist. Natsionaalsotsialismi
revolutsiooniline iseloom põhineb asjaolul, et ta ei piirdu uute ideede jutlustamise ja nendesse
uskumise nõudega, vaid et ta nõuab ning ootab igaühelt ka pärast võimu ülevõtmist poliitilise
võitluse maailmavaatelist jätkamist.
Liikumise kogemus viis põhimõttelise avastuse ja arusaamani, milles tuleb näha kõikide
natsionaalsotsialistike põhimõtete alust:
„Maailmajaloo võti on rassiküsimus.“
Rassiteadus on lähtepunktiks
Liikumise kasvamisega paralleelselt heitles üks uus teadus oma kehtivuse eest: rassiteadus.
Rassiteadus kohtas kuni natsionaalsotsialistliku revolutsiooni läbimurde päevani, kuna ta oli
selle ägedaim võitlushüüe, eiramist ja rõhumist, mis on ainulaadne ajaloos, kui sellega mitte
võrrelda loodusteaduse vastast 500 aasta pikkust võitlust kirikuga seostud võimude poolt.
Vastaste kibe võitlus uue rassi ja rassihinge teadusharu vastu on seletatav nende endi
õpetusega kõigi rasside ja rahvaste võrdsusest, millel olid katastroofilised tagajärjed saksa
kombelisusele ning mis oli end seni maailma- ja kultuuriajaloos näidanud täiesti väärate
loodusvastaste seostega.
Natsionaalsotsialistlik rassiteadus andis meile aga tõese teadmise. Rahvad, kes olid
vastuolus loodusseadustega, hävisid siis, kui nad ei pööranud enam tähelepanu rassipuhtusele.
Nii on meile õpetuseks vana Kreeka ja Rooma ning veelgi varasemad rahvad, kelle kultuurist
on säilinud vaid murdosi. Teiste näidete puhul ajaloos oleme me aga näinud, et nende
rahvaste elu, kes oma verest lugu pidasid, oli kestev ja pidi samadel eeldustel ka selliseks
jääma. Nendest arusaamadest lähtuvalt peab natsionaalsotsialism nüüd võitlust saksa rahva
eksistentsi nimel, mida saab tulevikus kindlustada vaid eranditult tõuvõõra väljakasvatamise
ja vere absoluutse puhtana hoidmise läbi.
„Mis ei ole hea rass on justkui umbrohi.“ (Adolf Hitler)
Rassiteadus annab maailmavaatelise põhjenduse, et rahvas ja rahvalikkus peavad alati olema mõtlemise ning
tegutsemise keskmes. Riigipõhiseadustes on see muutmatu arusaam nüüd saksa elu jaoks
paika pandud. Nendeks on: 14. juuli 1933 Pärilikult haige järelkasvu ärahoidmise seadus, 15.
septembri 1935 Riigi kodanikeseadus ja Saksa vere ja au kaitseseadus. Siia juurde kuuluvad
ka erinevad kultuuriseadused ja eelkõige 29. septembri 1933 Riigipärandtalude seadus.
Kaks põhimõttelist maailmavaatelist ülesannet
Rassiline maailmavaade on meie rahvuse ja kultuuri elu ja surma jaoks oluline. Niisama
tähtis on see ka saksa sotsialismi kujundamise ja rakendamise jaoks, mis sõltub lahutamatult
vereteadlikkuse tasemest.
Kõik ülejäänud juhised tulenevad rassilisest arusaamast, millel põhineb hiiglaslik
natsionaalsotsialistlik ülesehitustöö. Siit tulenevad ka kaks fundamentaalset ülesannet, mis
liikumine on energiliselt käsile võtnud ja mille teostamine mõjutab teda igavesti tulevikus:
Esiteks: inimeste kasvatus.
Teiseks: elu kujundamine.
Natsionaalsotsialistlik kasvatus
Adolf Hitler: „Uus riik muutub fantaasia objektiks siis, kui ta ei loo uut inimest. Kaks
ja pool tuhat aastat on praktiliselt kõik – vähesed erandid välja arvatud – revolutsioonid
ebaõnnestunud, kuna nende juhid ei saanud aru, et revolutsiooni juures ei ole tähtsaim
mitte võimu haaramine, vaid inimeste kasvatamine.“
Sellest lähtuvalt peab natsionaalsotsialistlik kasvatus olema laiaulatuslik. Sellest tulenevalt
on natsionaalsotsialism inimeste kasvatuse täielikult enda kanda võtnud. Tänane saksa
kasvatustöö teostub enamuses – kui tegu pole haridus- ja teadusalaga – partei ja tema
organisatsioonide raames. Partei määrab, milline saksa inimene peab tulevikus välja nägema
oma hoiakus, eluviisis ja tegutsemises. See kehtib nii noorsoo kui kaitsevõimelise meeskonna
kohta.
Partei formatsioonidel, Hitlerinoortel (Hitler-Jugend – HJ), Tööteenistusel
(Reichsarbeitsdienst – RAD), SA-l (Sturmabteilung), SS-l (Schutzstaffel), NS Veokijuhtide
Korpusel (Nationalsozialistisches Kraftfahrkorps – NSKK) kui ka liidetud
allorganisatsioonidel on ülesandeks viia läbi natsionaalsotsialismi kasvatusideaali ja kuni
vanaduspõlveni hoolt kanda ta säilimise eest.
Natsionaalsotsialistlik kasvatus soovib viia sakslased tagasi loomulike elualusteni, mis
võimaldavad saada seest välja taas terviklikuks ja terveks rahvaks. Kasvatustegevus on sihiks
võtnud lõplikult vabastada saksa inimese möödunud ajastu kahjustusest. Siinjuures tuleb
teatud arv kõhklusi ja alaväärsustundeid välja juurida. Kodanliku ringkonna kopitatus,
kehaline ja vaimne mürgitamine möödunud lagundamiskultuuri poolt, aga ka teatud
rahvavõõrad eelarvamused, mis on tõuvõõra moraaliõpetusega sisse hiilinud, need tuleb
halastamatult üle parda heita ja peavad lõplikult kaduma saksa pinnaselt. Need kõik olid
sõjaeelse võitlusvaimu ja suuruse puudulikkuse põhjuseks. Seepärast ei näi
natsionaalsotsialismile täna armastus ja alandlikkus kõrgemate väärtustena. Au ja julgus on
uue saksa inimese iseloomu kujundamise alusteks, kes peab kartmatult vastama ka
saatuseküsimustele, mille eest nn „hea ühiskond“ kõrvale põikas.
Kasvatus- ja haridusasutused saavad seega olulise tähenduse nii saksa iseloomu hoiaku kui
ka ta ühiskonnatunde ja -hoiaku suhtes. Sest saamaks rahvustervikuks peab kõigepealt olema
ennast tõestanud väikseim tervik. Mineviku lagundavatest õpetustest ülesaamiseks ei ole
paremat vahendit kui kasvatus partei poolt loodud formatsioonides. Ka üldise sõjaväelise
teenistuskohustuse sisseviimine teenib sedasama eesmärki. 16. märtsi 1935 Kaitseväe
ülesehitamise seadusega ja 26. juuli 1935 Riigitööteenistuse seaduse, 1. detsembri 1936
Hitlerinoorte seaduse ja selle aasta erinevate parteisiseste kaitsemeeskondade harimise
määrustega on natsionaalsotsialistlikud kasvatuspõhimõtted ka riiklikult legaliseeritud. Edasi
on juba praegu teostatud NSDAP koolitustegevus, eriti Ordulinnustes (Ordensburgen), ning
allüksuste ja liitude koolituskeskustes, Adolf Hitleri koolides (Adolf Hitler Schulen),
rahvuspoliitilistes kasvatusasutustes (Nationalpolitischen Erziehungsanstalten – NPEA), Maaaastas
(Landjahr), Tudengite kamraadidemajas (Kameradschaftshaus der Studenten) ja teistes
asutustes, mis on selle eeskujud, kuidas noorsugu kasvatada tuleb rahvusterviku teenimiseks
ja kuidas ta peab praktiliselt kogema rahvuslikku ja sotsiaalset ühtsust.
Need asutused on rahvuse tahte – kujundada ise enda jõust oma tulevikku – proovikiviks.
Nendes on natsionaalsotsialistliku maailmavaate põhimõtted tugevalt juurdunud. Sest nende
näol peab olulisim probleem saama lahendatud: anda meie noortele ellu kaasa tugev rahvalik
teadvus, mis on teiste kultuurrahvaste jaoks enesestmõistetav, et nii oleks igaveseks ära hoitud
saksa kommete ja kultuuri võõrandumise oht. Selle terve kasvatuse läbinud saavutusvõimeline
noorus ei pea mitte ainult elu võitluses vastu, vaid astub ka Suursaksa Riigi kaitseks välja.
Natsionaalsotsialistlik elukujundamine
„Pärand, mille me üle võtsime, on kohutav,“ nii on öeldud Füüreri teates saksa rahvale 1.
veebruaril 1933. Poliitiline allakäik sisemuses, jõuetus väljaspool, majanduslik viletsus,
sotsiaalne lõhestatus ja kommete hävinemine, see oli pärand, mille meile 14 aastat
süsteemiaega oli jätnud. Sellepärast asuti eriti energiliselt tegutsema elukujundamise alal,
mille seaduslik teostamine on usaldatud riigi täitevvõimule. Füüreri tahte kohaselt on partei
siin garandiks, et saksa elu saaks võltsimatult areneda ja et alati jõuaksid rahva uued
seadusemuudatuste ettepanekud partei kanalite kaudu riikliku juhatuseni (Reichsleitung).
Selleks on liikumine oma orgaanilises ülesehituses loonud ametid ja asutused. Sotsiaalelus
langeb eriline tähtsus Saksa Töörindele (Deutsche Arbeitsfront – DAF) ja NS ühendusele
„Jõud läbi rõõmu“ (Nationalsozialistische Gemeinschaft „Kraft durch Freude“ – KdF).
Praktiline sotsialism oli see, mida ootasid kõik töötavad sakslased oma juhtidelt pärast
rängimat sõda. Nad pidid kibedalt pettuma. Igat värvi süsteemi-valitsuste poliitika kukkus
selle ülesandega hädiselt läbi. Natsionaalsotsialism seevastu alustas kohe edukalt selle
teostamisega.
Läbiviimise viisi iseloomustab Füürer järgnevalt:
„Ühel pool tuleb jätta võimalikult suur mängumaa jõudude vabale mängule, teisalt aga rõhutada, et see
jõudude mäng peab sellesse inimestele antud eesmärgikoosluse raamidesse jääma, mida
me nimetame rahvaks ja rahvustervikuks. Vaid sel viisil saame me saavutada seda, mida
me saavutama peame, nimelt inimlike saavutuste ja sellega inimliku tootmise tõstmise.“
Selle põhimõtte praktiline teostamine tähendab esimest korda saksa elus
sotsiaalset õiglust ja rahu!
See printsiip annab indiviidile mida ta isiklikuks arenguks vajab ja jätab rahvustervikule,
(koma ära) mida üldhuvi nõuab. Selline arenguidee saksa elus võtab esmakordselt arvesse
saksa iseloomuväärtuse, mis võrdub au, vastutava vabaduse ja saavutuse mõistetega.
Loomulikult saadi selliste murranguliste mõtete kehtestamisega, eelkõige majanduses, vaid
tasapisi edasi minna. Juba inimeste poole pöördumine nende arusaamadega (panuse printsiip,
panuse eest tasustamine!), osaline realiseerimine majanduselus ja ettevalmistavad seaduslikud
meetmed tagasid, et kõikjal ärkasid loomelised jõud, ja et kõikjal tärkas võimas tahe oma
panuse andmiseks, mis lasi sellistes mõõtmetes Kolmanda Riigi ülesehitusel teoks saada. (Ma
viitan sellega seoses suunda andvatele Eberhard Kautteri teostele „Das Sozialproblem im
Wandel deutscher Geschichte“ ja „Wirdschaftsgeist, Sozialgeist, Wehrgeist“, P. Hochmuthi
kirjastus, Berliin W 35.)
Mõlemad nelja-aastakuplaanid
Natsionaalsotsialistliku ehitustöö eeldustena teostati kõigepealt kolm suurt sihti, mille
Füürer oma 17. mail 1933 peetud riigipäevakõnes paika pani:
1. Ähvardava kommunistliku pöörde ohu kõrvaldamine ning rahvusriigi ülesehitamine,
mis ühendaks klasside ja seisuste erinevad huvid ning mis rajaneks omandi mõistel,
mis on meie kultuuri aluseks.
2. Raskeima sotsiaalse probleemi lahendamine läbi meie töötute miljonite suuruse
armee tagasi suunamise kasulikku tootmisesse.
3. Stabiilse ja autoriteetse riigijuhatuse taasloomine, kes kantuna rahvuse usaldusest ja
tahtest teeb selle suure rahva maailma suhtes taas usaldusväärseks.
Suur ülesehitustöö algas 1. veebruaril 1933 riigivalitsuse üleskutsega, milles proklameeriti,
et nelja aastaga peab kaduma saksa taluniku viletsus ja töötus on lõplikult ületatud. Need
nõudmised on – nagu me teame – täielikult täidetud. Tagamaks saksa rahva piisava
toitlustamise, eriti tööjõu kasvades, võeti kõik meetmed kasutusele talunikkonna
tugevdamiseks, hinnakujundamiseks (turukord), elatustaseme tõstmiseks ja
põllumajandustoodangu suurendamiseks. Paralleelselt loodi uusi töövõimalusi. Läbi
majanduse käimatõmbamise ja tootmise suurendamise kõikides valdkondades tagati igaühe
õigus tööle.
Veel enne nelja ülesehitusaasta möödumist teatati 1936. aasta parteipäeval uue
majandusplaani käsilevõtmisest, mis pidi peamiselt tagama Saksamaa ressurssidega
varustatuse. Täna saame me öelda, et mitte ainult ei ole ülal toodud kolm punkti täidetud, vaid
et ka nelja-aastakuplaanide õnnestumine ja praktiline edu on väljaspool kahtlust. Lisaks
eelnevale kandis liikumine hoolt selle eest, et ülesehitustöö juures maailmavaatelised
arusaamad, peamiselt sotsiaalkujundus, moodustasid kõikjal praktilise elukujundamise aluse.
Uus saksa sotsiaalkujundamine
Määrava tähtsusega on siin 20. jaanuaril 1934 välja antud „Rahvuse töö korraldamise
seadus“.
Olulised punktid selles on:
Ettevõtja on ettevõtte juhina niisamuti tööline kui
järglaskonna liige;

mõlemad on rahvuse töölised ning edus ja ebaedus üksteisega seotud.
Ettevõtja kannab kõige eest vastutust, mis ettevõtte elus toimub. Tööjõud pole enam nagu
marksismi puhul kaup, mida müüakse, kuid ta ei muuda end ka liberalistliku arusaama
kohaselt pakkumise ja nõudluse järgi. Ettevõtja ei täida oma kohust mitte ainult töölepingu
täitmise ja kokkulepitud tasu maksmisega. Ta peab nüüd ka järglaskonna heaolu eest
vastutavalt hoolt kandma, hoolitsema saavutuste ja sellega tootmise püsimise eest, nii nagu
järglaskond on talle truu ja teeb oma teenistust kui panust.
Töökorraldamise seadus sisaldab edasisi ettekirjutusi töömäärajate kohta – uued
sotsiaaltagatised – ettevõtte- ja tariifikorra, üle sotsiaalse aukohtulikkuse ja vallandamise
kaitse olulise reguleerimise kui ka edasiste üksikute ettekirjutuste kaudu.
Pärast seda seadust elab Saksamaa kaitstud töörahus. Täna ei ole enam mingeid tülisid ja
väljaarvamisi, tootmise äralangemisi, kaotsi läinud tööpäevi ja palgasummasid. Hüvitised,
vallandamised, puhkused ja hoolekanne on vastavalt saksa töölise aule ja panusele
reguleeritud.
Kolmandas Riigis ei ole töötav sakslane enam kaitseta mingite ohtude või hädade ees.
Liikumise loodud võimsad asutused ja murrangulised seadused ning meetmed, mille
natsionaalsotsialistlik liikumine kasutusele võtnud on, kannavad hoolt tööjõu ja -saavutuse
säilimise eest.
Esimene on Saksa Töörinne. See on NSDAP poolt toetatud liit ja kõiki töötavaid sakslasi –
nii tööandjaid kui -võtjaid – kokku haarav organisatsioon (Füüreri korraldus 24. oktoobril
1934). Juba selle poolest erineb ta varasematest ametiühingutest. Ta ei ole esmajoones mitte
toetusorganisatsioon, vaid maailmavaateline võitlusühing, sotsialistliku idee salk. Läbi
töötavate inimeste elatus- ja tootmistaseme tagab Saksa Töörinne oma arvukate ametite kaudu
uue saksa sotsialismi.
Teine asutus on NS ühendus „Jõud läbi rõõmu“, maailma suurim tööpäevaõhtute ja
vabaaja kujundamise organisatsioon. „Vabaaja ja puhkamise maailmakongressil“ Hamburgis
1936. aastal tutvusid ja tunnustasid 51 riiki seda sotsiaalasutust. See tegu on meie
maailmavaate nõudmiste ilusaim ja tugevaim väljendus. Kui marksistlikud lubadused
väidavad töölisele, et nad saavad kord marksistliku valitsuse all riigis ringi reisida ja enda
laevadega meredel sõita, nii on see halliks teooriaks jäänud. Kuid natsionaalsotsialism lõi
sellise võimaluse praktiliselt veelgi suuremates mõõtmetes. Selle kasuks kõneleb kõik see,
mida me enesestmõistetavalt teame: KdF laevastik, merekuurort, reisimine ja matkamine,
sport, rahvaharimise asutus, tööpäeva õhtu ja „Töö ilu“.
Kolmas asutus on NS Rahvahoolekanne (NS-Volkswohlfahrt – NSV), mis oma kahe
suurema ettevõtte „Talveabi“ (Winterhilfswerk – WHW) ja abiasutus „Ema ja laps“ (Mutter
und Kind) näol suutsid hädas olijaile – läbi kõigi sakslaste annetuste – anda ainukordseid
panuseid.
Neljas meede puudutab elamist ja asundust: tervislike elamispindade loomine, linnade
laiendamine, põllutöölistele korterite ehitamine, asumite loomine, korterite moderniseerimine
jne moodustavad natsionaalsotsialistliku programmi kohaselt töötava inimese arengu ja
kodumaatunde taastärkamise ja pinnasega seotuse tunde aluse.
Natsionaalsotsialistlik poliitika on esmajoones jõudsalt perede – kui rahva aluse –
eksistentsi kindlustamise eest seisnud. Rahvastiku hääbumisele on esialgu
soodustamismeetmete kaudu piir pandud. Läbi abielude soodustamise, lastetoetuste,
pärilikkusehooldekande, tervisehooldekande, maksusoodustuste, tõbede ja imikute suremise
vastes võitluse soodustab tänane rahvastikupoliitika meie rahva kasvamist.
Maailmavaade on elu vundament
Need kõik on toetuste, hoolekande ja tootmise suurendamise tulemused, mis tulenevad
vaid NSDAP maailmavaatest. Mida on sellele alal saavutatud meie mõttevara jõust, ei oma
rahvaste või meie endi minevikus võrdset näidet. See täidab kõik sakslased uhkusega olla
selle Riigi kodanikud, mis teostab taolisi sotsialistlikke suurtegusid iseenda jõust. Sest ka
kõigil teistel aladel, nagu majandus, õigus, kultuur, hariduselu, liiklus, Kaitsevägi ja
välispoliitika on liikumise maailmavaatelised ideed õnnestunud kindlalt juurutada ja sellega
mõnede aastate möödudes võimaldada natsionaalsotsialistlikul valitsusel saavutada elu
ümberkujundus, mis vastab saksa inimese iseloomule ning säilitab ja soodustab seda. See
moodustab ka tulevikus meie võitluse sihi juurutada sügavalt rahvas meie maailmavaadet kui
eluvundamenti ning ta annab rahvale rahu ja kaitstuse tunde, mis ajaloolises arengus hakkab
kehtima alati siis, kui rahvalik elu areneb tõupärastes rööbastes.


Õnnitlus kõigile, kes lugesid artikli läbi ega teinudki hirmust püksi. Sa suudad veel oma peaga mõelda ja iseseisvaid järeldusi teha. Jätka samas vaimus!

Allikas: http://www.oleteadlik.ee/hitleri-voit-oleks-paastnud-valge-rassi-ja-kultuuri-tanasest-havingust/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP