RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 23. juuli 2017

Huvitavat pühapäevaks: Katkend Einar Laigna värskelt ilmunud elulooraamatust

"IN MANIBUS PORTABUNT. KÄTEL KANTUD. EINAR LAIGNA LUGU"
PEATÜKK V - LAPSEPÕLV

Mäletan, kuidas 1944. aastal sakslaste kolonnid lahkusid mööda Vabaduse puiesteed Pärnu poole. Seisime naabripoisiga tee ääres ja vaatasime seda pealt. Naabripoiss ütles, et kui see sõiduauto jõuab meie ette, siis ta jookseb ootamatult selle eest läbi. Ta tegigi nii. Õnneks sai auto pidama. Autost tuli välja Saksa ohvitser, kummardus alla meie kohale – mul on silme ees tema hõbedane punutud pagun, ilmselt oli ta major – noomis meid viisakalt ja küsis midagi oma adjutandilt, kes ulatas talle tupega püssitäägi. Ohvitser andis selle täägi mulle ja ütles fraasi, muidugi saksa keeles, mis jäi kohe selgelt meelde ja mille ema pärast toas ära tõlkis: „Ühel ilusal päeval me tuleme tagasi.“ See tääk ripub mul praegu raamaturiiuli küljes. Aastakümneid oli ta peidikus, vahepeal võtsin välja, mängisin sellega ja peitsin jälle ära. Sellest täägist ei rääkinud ma kellelegi ega näidanud ka kunagi teistele poisikestele.

See oli minu jaoks midagi samasugust nagu sõja algusaastal saadud kummaline lennuaparaadi-ilmutus. Milline määratu tähtsus on niisugustel seikadel, teatud esemete hoidmisel, nendega suhtlemisel! See on üks osa teistele kättesaamatust isiksuse vaimsest alusest. Mulle sai varakult selgeks, et inimese elus peavad olema asjad, mis kuuluvad ainult talle, mida teab ainult tema, mis on tema saladus. Meie saladused ongi meie tõeline elu.

Taganevate sakslaste näod olid sünged, need olid surmaminejate näod.
Õige varsti liikusid sama teed pidi Nõukogude sõjaväekolonnid ja - tehnika. Istusin jälle Vabaduse puiestee ääres aia peal ja vaatasin. Nii kaugele kui silm ulatus, olin ma ainuke kohalik elanik, kes oli tänaval nähtaval. Aga mul ei olnud vähematki hirmu. Meelde jäid punaväelastest sõdurite näod kui nad mind vaatasid, nagu öelda tahtes: sina õnnelik siin aiaposti otsas, mis meid kõik veel ees ootab! Ka need olid surmaminejate näod. Ma õppisin nägema inimest, sõltumata mundrist, mis tal seljas on. Ma ei tundnud ei hirmu ega viha, vaid mingi inimeseksolemise masendus õhkus kõigest. Mis see on, mis toimub? Kõik see süvendas minu vaimset varaküpsust.

Sõjajärgne aeg olid ränk aeg. Valitses kohutav vaesus, sõna otseses mõttes näljaoht. Aga tol ajal olid veel elus küla ja talu ning linnarahval, sageli esimese põlvkonna linnaelanikel, olid säilinud tihedad sidemed koduküla ja –taluga. Maa toitis. Põhisöök oli kartul, soust, leib, ehkki ka muud leidus. Leivanorm oli tagatud, isegi nii, et leiba sai turul müüa. Ostjateks olid tihti sõdurid ja leiva eest sai 20 rubla, nii ma mäletan.
Muidugi hakkas elu tasapisi taastuma ja vaikselt paremaks minema. Aga selles vaeses ajas sisaldus ka oma rikkus, koguni eriline rikkus. Tänapäeval ostetakse lastele või noorukitele valmis, pea täiuslikke jalgrattaid, tehnikat, mida tahes – kõik saadakse valmiskujul kätte ilma pingutuseta. Vaese aja eriline rikkus oli selles, et hea, kui sul olid ühed jalanõud ja kõik muu tuli ise teha. Meie tolleaegsed tõukerattad olid oma tehtud – hööveldamata laudadest, naeltega kokku klopsitud, ratasteks täikalt ostetud kuullaagrid. Suunamuutuseks tuli lihtsalt jõnksutada esiotsa natuke ülespoole. Asfaldil veeresid kuullaagrid imehästi. Kõrinat oli ohtrasti kuulda, lusti ja lõbu laialt. Aga mis kõige tähtsam – me õppisime ise kõike tegema!

Algkooli ajal külastasime sõpradega pühapäeviti kahte kohta – prügimäge ehk prükat ja täikat (eesti keeles ei ole kirbuturg, on täika!). Täikalt sai osta ka üksikuid jalgratta osi. Jalgratta osadest kombineerisime me siis kokku rattad, me nimetasime neid kampunnitud ratasteks. 6. algkooli klassis olid enamusel kampunnitud jalgrattad. Ainult ühele poisile oli ostetud uus ratas (tema isa oli autojuht, autojuhid ja poemüüjad olid tol ajal esimesed uusrikkad). Ja ainuke poiss, kes oma ratast ei hoidnud, oligi seesama, kellel oli ostetud ratas. Meile, kellel olid kampunnitud rattad, olid need eriline varandus, mida hoidsime erilisel viisil. Tõin selle ilusasti tuppa oma voodi kõrvale ja ema sai muidugi jälle aru, et poisid on omaette rahvas, keda peab mõistma. Pahandust ei tulnud isegi sellest, et üleõlitatud jalgratta alla tekkis sageli õliloik – mis parata, poisid on poisid.

https://www.apollo.ee/in-manibus-portabunt-katel-kantud-einar-laigna-lugu.html
https://www.rahvaraamat.ee/p/in-manibus-portabunt-k%C3%A4tel-kantud-einar-laigna-lugu/1006751/et?isbn=9789949980567#
Allikas: Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP