RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 28. mai 2018

Vandeadvokaat VEB Fondist miljonite haihtumisest: see oli kõrgel tasemel organiseeritud kuritegevus

Vasakul vandeadvokaat Indrek Leppik, tema kõrval paremal Hillar Teder Foto: Georg Kõrre, Postimees/Scanpix

Indrek Leppik on advokaadina tegutsenud alates 1997. aastast ja kogu selle perioodi vältel on tema laual kas siis suuremas või väiksemas mahus olnud ka VEB Fondi ja selle fondi kaudu oma rahast ilma jäänud isikute problemaatika. Leppik esines riigikogus toimunud oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul, mille pealkiri oli “Riikliku vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal”.
Vabauudised avaldab Leppiku ettekande täismahus ja muutmata kujul.
“Tahan teile anda põgusa ülevaate sellest teemast, mis minu hinnangul kahjuks ei kuulu kaugeltki mitte Eesti riigi edulugude hulka.

Esimene oluline punkt. Tahan selgitada, et Venemaa Vnešekonompangal polnud VEB Fondi võlausaldajatega mingit õigussuhet, veel vähem saab neil olla mingi puutumus NSV Liidu välisvõlaga. Kahjuks kuuleme me VEB Fondi teemat summutada üritavate isikute käest jätkuvalt valeinformatsiooni, justkui, esiteks, oleks Venemaal Nõukogude Liidu välismajanduspangas külmutatud VEB Fondi sertifikaadiomanike raha.
Teiseks püütakse VEB Fondi sertifikaadi omanikele raha tagasimaksmist siduda NSV Liidu välisvõlaga ja veeretada vastutus sertifikaadiomanikele tekitatud kahju eest Venemaa peale. Mõlemal juhul on tegemist valeväitega. Esiteks, VEB Fondi sertifikaadiomanikud pole kunagi omanud kontot ega mingit kliendisuhet Venemaal. Nad olid Eesti pankade kliendid. Teiseks, selsamal lihtsal põhjusel puudub neil ka igasugune seos Venemaa ja NSV Liidu välisvõlaga.

Selgitan täpsemalt tavaelust meile kõigile tuttava ja lihtsa näite varal. Eelduslikult kõigil Riigikogu liikmetel on pangakonto, see omakorda tähendab Eestis asuva panga ja panga kliendi lepingulist suhet. Kui teile laekub raha mõnest välisriigist, ülekandena, siis te isegi ei tea, milliseid välispankasid teie pank korrespondentpankadena raha liigutamiseks maailmas kasutavad. Teile tehtud ülekanne kajastub lihtsalt Eestis asuva panga kontol. Ka VEB Fondi moodustamise ajal toimisid välisülekanded täpselt samadel põhimõtetel.
Mul on nüüd koostatud ka slaidid, mis kahjuks tehnilistel põhjustel on teile tehtud paberkujul kuskil karbikeses kättesaadavaks. Soovitan võimalusel tutvuda neid õigussuhteid iseloomustava slaidiga. Slaidi sisu oma olemuselt on see, et Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus, hilisem Põhja-Eesti Aktsiapank, lühendina siis kasutatud PEAP, ja Balti Ühispank, lühendina kasutatud UBB, kasutasid välisarveldusteks korrespondentpankadena Venemaal Vnešekonombanki, mida on lühendatud VEB Pangaks. Need kaks Eesti Panka omasid VEB Pangas korrespondentkontosid ja tänased sertifikaadiomanikud AS Saare Kalur, Akke AS jt omasid lepingulisi suhteid PEAP ja UBB-ga ehk siis Eesti pankadega.

Nende arveldusarvetele tehti nende lepingupartneritele kandeid välispankadest ja neil olid nõuded arvelduslepingutest lähtuvalt ainult Eesti pankade vastu. See väljendub tegelikult väga selgelt ka Riigikogu 1993. aasta otsuse punktis 4, mille ma olen ka sellel slaidil välja toonud. Selgelt Riigikogu oma toonase otsusega eraldas pankade klientide kontodest tulenevad nõuded ja viis need riiklikusse VEB Fondi. Ja kui siin enne küsimuste-vastuse voorust käis läbi, kuidas on riik raha ära võtnud, siis täpselt nii see riigipoolne raha ära võtmine välja nägigi.
Sama järelduse on tänaseks teinud ka Riigikontroll, see ei ole ainult minu seisukoht.
VEB Fondi Riigikontrolli aruande leheküljel 3 Riigikontroll ise küsib, ise vastab. Tsitaadi algus: “Kas VEB Pank külmutas UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontod?” Vastus: “Ei, VEB Pank ei külmutanud UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontosid. VEB Pank külmutas UBB kaks korrespondentkontot ja VOV-i kaks korrespondentkontot. UBB ja PEAP hoiustajatel olid arveldusarved UBB ja VOV-i pangas, mitte VEB Pangas.” Veel toob Riigikontroll välja, et kuna hoiustajatel ei olnud Venemaal kontosid ja VEB Pank külmutas Eesti pankade kontod, mitte nende klientide omad, oli raha võimalik kaotamine pankade äririsk ning vastutus kõikide klientide ees võrdselt. Isikute väljavalimine, kelle nõuded tuli kanda VEB Fondi, oli vastuolus pangandustavade ja korrespondentkontode olemusega.

Lisan siia ka mõtte õigusteadlaselt Lasse Lehiselt selle nädala teisipäeval Postimehes ilmunud intervjuust. Tsitaat: “Kogu see kaitsetaktika riigi poolt on üles ehitatud sellele, et justkui Venemaa võttis raha panga klientidelt ära. Venemaa ei võtnud raha panga klientidelt ära, Venemaa võttis raha ära konkreetselt kahelt pangalt ning seepeale võtsid need kaks panka ära raha oma klientidelt Eesti Panga kaasabil.” Ja uus tsitaat: “Kui Eesti riik Riigikogu kaudu otsustas selle 1993. aastal legaliseerida, siis riik peab ka vastutama ja need tagajärjed kompenseerima.” Kuidas saab Eesti Vabariigi poolt Eestis asuvate pankade klientidelt nende nõudeõiguse äravõtmine ja selle tagastamine olla seotud endise NSVL-i välisvõlaga?
Vastan, et ei saagi. Need isikud, kellele kompensatsiooni määramine on ette nähtud praeguse Riigikogu menetluses oleva eelnõus, neilt võttis pangas olnud raha ära Eesti Vabariik, mitte NSV Liit või Venemaa. Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes vastupidise seisukohaga püüavad seda teemat segasemaks ajada ja toimunut õigustada.

Nii, liigun edasi. Selle teemaga on kahjuks seotud kõrgeimal tasemel korruptsioon. Kas see sai saatuslikuks tegelikult rahast ilma jäänud ettevõtjatele, on küsimus. On muret tekitav, kuidas Eesti Panga ja Eesti riigi tippametnike toel on Venemaalt kätte saadud üle 32 miljoni dollari Eesti pankade raha. Arvestades tehingute hulka ja sellega tõenäoliselt kokku puutunud isikuid, nende ametipositsioone, on tegemist kõrgel tasemel organiseeritud kuritegevusega. Palju on räägitud Eesti Panga võltsitud andmetega kirjast, mille alusel sai Venemaa äriühing nimega TSL International võtta Venemaalt välja 32,3 miljonit dollarit.
Ma ei peatuks sellel lähemalt, küll aga tahaksin põgusalt meelde tuletada Riigikontrolli poolt käsitletud Venemaa äriühingu TSL Internationali jaoks sertifikaatide kokkuostmist. Nimelt, tõenäoliselt kartuses, et äkki Venemaa vabastab mingi hetk Eesti pankadele kuulunud varad VEB Pangst ja nii tuleks välja, et ligi pool Eesti pankadele kuulunud rahast on ära varastatud, otsustasid skeemimeistrid need sertifikaadid tagantjärele TSL Internationalile kokku osta.
Olen nüüd toonud teile siis jälle mingil moel kättesaadavaks tehtud slaidis välja täpselt selle skeemi, kuidas siis Eesti Panga, Eesti Merelaevanduse, AS-i Tallinna Kesklinna Sadam, AS-i Tallinna Sadam sertifikaadid osteti kokku Eesti Ühispanga kaudu rohkem kui 30 miljoni dollari ulatuses. Ja selle slaidi ilmestamiseks ka täpne tsitaat nüüd Riigikontrolli VEB Fondi aruandest: “Aastatel 1997–1998 jõudsid valitsuse ja Eesti Panga nõuded Eesti Ühispanga vahendusel järk-järgult TSL Internationali omandusse.

Märtsis 1997 loovutas valitsus enda VEB Fondi sertifikaadid tasuta Eesti Pangale, kohustusega need edasi võõrandada. Aprillis 1997 loovutaski Eesti Pank need nõuded Eesti Ühispangale, kes oli nõus üle võtma kahjumliku riigipanga PEP, kui riik annab Ühispangale üle ka VEB Fondi sertifikaate.
Täpselt aasta hiljem, aprillis 1998 müüs Ühispangale oma VEB Fondi sertifikaadid Eesti Pank, lisaks omandas Ühispank VEB Fondi sertifikaate ettevõtetelt Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam ja Tallinna Kesklinna Sadam.” See tekst on leitav Riigikontrolli VEB Fondi aruande leheküljelt 62 punktist 336.
Kõik need sertifikaadid läksid TSL Internationali omandusse. Riigikontrolli audit jõudis järeldusele, et suurpettuse näol oli tegemist pikaajaliselt ette planeeritud tegevusega, mis oli mahitatud tipptasemel. Murettekitav on ka asjaolu, et seda kuritegu suudeti katta kuni aegumistähtaegade möödumiseni.
Miks õiguskaitseorganid sellises mastaabis ja laia isikuteringi poolt toimetamisele tähelepanu ei pööranud, see vajaks samuti täiendavat selgitamist. Eks igaüks teeb ise järeldused, millisel tasemel toetust selle tänaseks aegunud kuriteo tarvis oli vaja ja kas toimunu võis kuidagi mõjutada VEB Fondi tõttu tegelikult rahast ilma jäänud ettevõtjate edu raha kohtu kaudu tagasisaamisel.
Ma siis korraks veel kord rõhutan, et sellesama petuskeemi tagamiseks osteti kokku ka Eesti Panga, valitsuse ja siis riigile kontrollitavate äriühingute Eesti Merelaevanduse, Tallinna Kesklinna Sadama ja Tallinna Sadama sertifikaadid.
Järgmine moment. Eestis on praegusel hetkel, tõsi, jõus kaks täitmiseks kohustuslikku kohtuotsust.
Esimene kohtuotsus, 2010. aastast pärinev Tallinna Ringkonnakohtu otsus. Esindasin selles vaidluses sertifikaadiomanikke. Vaidlus algas halduskohtus 2004. aastal. Kohus ei võtnud mitmel korral kaebust menetlusse ja me vaidlesime kolmel korral Riigikohtuni välja, kõik menetluslikud nüansid.
Täpsemalt, kas kaebuses saab sellise nõude esitada, kas kaebus on esitatud tähtaegselt või mitte, milline peaks olema menetlusosaliste ring. Alles pärast seda toimus asja sisuline arutelu. Lõpuks tuli sertifikaadiomanikele võit. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses leiti, et riik sekkus avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võttes sellega endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest.
Kohus märkis, et riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu. Kohus järeldas, et riigil on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uus alternatiivne lahendus. Ja eraldi märgiti kohtuotsuses ära, et probleemi ulatuse tõttu antakse aega kohtuotsuse täitmiseks üheksa kuud.
Seega, kohtuotsus kohustas riiki kompenseerima ettevõtjatele tekitatud kahju, jättes lahtiseks üksnes hüvitise instrumendi ja määra, ehk kas riigi poolt raha maksmine, riigi võlakirjad ja kui suures summas täpselt, arvestades seda pikka ajaperioodi ja kogu selle kaasuse spetsiifikat. See otsus oleks pidanud tagama sertifikaadiomanikele õigusrahu ja riik pidanuks määrama kompensatsiooni.
Kahjuks otsustas toonane Riigikogu – ilmselt piisava teabe puudumisel –müüa varatu VEB Fondi vara ja selle müügist saadava raha kompensatsioonina ettevõtjatele välja maksta. Selle tulemusena said ettevõtjad VEB Fondi likvideerijalt teated, et nende kompensatsiooni suurus on null eurot.
Riigikogu otsuse tegemise ajaks ei olnud kahjuks piisavalt veel Eesti Panga poolt kogu selle suurpettuse teema avalikuks tulnud. Otsus nr 2. Ka selles vaidluses esindasin sertifikaadi omanikke. Asi jõudis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kaudu Riigikohtu üldkogule ja Riigikogu üldkogu leidis, et erinevalt varem jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest ei ole sertifikaatidest tulenevalt mitte mingeid nõudeid kellegi teise kui VEB Fondi vastu. Kuus riigikohtunikku jäi eriarvamusele.

Mis alusel jõuti selliste järeldusteni, kui need teemad olid juba kord seitse aastat kestnud ja jõustunud otsusega kohtumenetluse käigus selgeks vaieldud ja üldkogul puudus õigus jõustunud kohtuotsust revideerida, sellele on minul õigusteaduse põhiselt väga raske vastata.
Tsiteerin enda tänase kõne kõige populaarsemat allikat, õigusteadlast Lasse Lehist, kes on koostanud ka Riigikontrolli VEB Fondi auditi jaoks õigusekspertiisi ja kes sel nädalal kommenteeris vastuolulisi kohtuotsuseid järgmiselt: “Kas sellega leppida, aga see on protsessuaalselt võimalik, meie kohtusüsteem ei ole selles mõttes nii ühtne.
Sõltub sellest, kuidas konkreetset asja lahendatakse, mis on täpselt selle vaidluse kese. Mõnikord tekivad sellised asjad juhuslikult, mõnikord sihipäraselt. Õiguslikult ei ole võimalik sellele viimasele kohtuotsusele ligi pääseda või seda vaidlustada, kahtluse alla seada. Seetõttu ongi pall riigikogu käes, kes saab siis kas seadusi muuta või ühekordse otsusega selle asja lahendada nii, nagu on õiglane.”
Siia otsa veel üks tsitaat. Maksumaksjate liidu ajakiri Maksumaksja avaldas eelmisel aastal oktoobrinumbris praegu Riigikogu menetluses oleva eelnõu ja selle seletuskirja, millele oli lisatud järgmine sissejuhatus: Tsitaadi algus: “Üks Eesti pangandusajaloo häbiplekke on kahtlemata VEB Fond. Nii õiguslikus kui eetilises plaanis pehmelt öeldes segane teema. Ainus selge asi kogu selles loos on see, et pankade kliendid, kes 1992. aastal oma rahast ilma jäid, ei ole tänaseni sentigi tagasi saanud.

Välja arvatud üks klient, kelle konto õnnestus “lahti sulatada”. Vahepeal jäi mulje, et asi sellega lõpebki, sest kohtust abi ei saadud – nagu sellistel puhkudel juba kombeks, selgub pärast paarikümneaastaseid kohtuprotsesse, et kahjukannatajad olid pöördunud kas valesse kohtusse, vale nõudega, vale isiku vastu, liiga vara, liiga hilja või unustanud ära tähtsad nõiasõnad.” Ju ma nendes vaidlustes kliente esindades siis need nõiasõnad unustasin.
Siit jõuan lõpetuseks oma viimase punkti juurde. Esitan Riigikogu liikmetele palve, et riigi poolt 1993. aastal Eesti ettevõtjatelt ära võetud raha tagastataks. See on, head Riigikogu liikmed, teie kätes. Jõuga, ilma VEB Fondi loos kannatanud ettevõtjatelt küsimata võeti ettevõtjatelt nende Eesti pankade arvelduskontodel olnud raha ära. Kuidas üldse demokraatlikus riigis saab selline olukord tekkida? Tänaste VEB Fondi sertifikaadiomanike rahaga päästis riik pangad, PEAP ja UBB pankrotti minemast.
Nende pankade päästmine oli vajalik värskelt käibele tulnud Eesti krooni ellujäämiseks. 1993. aastal kehtis meil juba rahvahääletusel vastu võetud ja tänagi kehtiv põhiseadus. Riigikogu otsusega moodustati siis VEB Fond, ettevõtjad jäid oma rahast ilma, neile jagati üksnes lootusi, mille kattevarjus punuti suurejoonelist vargust, millest me täna oleme tänu Eesti Panga ausale juhile täpse ülevaate saanud. E
Ettevõtjate jaoks ajutine lahendus kestab tänaseni, faktiliselt on nad meie enda riigi poolt paljaks varastatud. Kas meie põhiseaduse mõte ja säte toetavad sellises olukorras raha tagastamist või mitte? Mis on inimlikum kui jõuga pangakontolt võetu tagastamine?
Tsiteerin jälle õigusteadlast Lasse Lehist: “Mina arvan, et sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena, keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige riigikogu tasandil see asi ära lahendada.”

Head Riigikogu liikmed! Alati on lapsel taskuraha vähe, alati on pere-eelarve pingeline, riigieelarve kulude poolele trügib lõputu hulk kohustusi. Kuigi eestlased ei ole kõige usinam kirikurahvas, siis kümnest käsust üks ütleb: sina ei tohi varastada.
Teil on võimalus anda hinnang toimunule, olla aus ning leida ettevõtjate jaoks õiglane ja väärikas lahendus. Neile sertifikaadiomanikele, kes on kandnud seni maksumaksja koormat enda õlgadel ja panustanud Eesti oma valuuta ja rahandussüsteemi stabiliseerimisse, on võimalik raha tagasi anda. Teie kätes on selle olukorra lahendus.
Kas 100-aastane Eesti riik on küps, kus tunnistatakse oma vigu ja antakse nendele isikutele, kellelt Eesti krooni ja kahe Eesti kommertspanga päästmiseks raha ära võeti, raha tagasi? Kas 1993. aastast kuni tänaseni avalike huve teeninud ettevõtjate raha eest ka intressi makstakse, see on teie kõigi ühine otsus.”

Allikas: https://vabauudised.ee/uudised/vandeadvokaat-veb-fondist-miljonite-haihtumisest-see-oli-korgel-tasemel-organiseeritud-kuritegevus/
____________
Liiiguvad jutud,  selle raha eest   13. novembril 1994 asutati Reformierakond ja mindi ka partei esimestele valimistele. Taoline rikaste huve kaitseva liberaalse erakonna koht oleks kindlalt väikeparteide seas, kuid nad on eriti kavalad propagandat tehes ja rahvast lollitades.
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP