RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 11. august 2011

Demokraatia tulevikust

„Suur demokraatlik revolutsioon toimub meie keskel . . . Kõikjal näeme mitmesuguseid nähtusi rahvaste elus kujunevat demokraatia ka­suks . . . Riigijuhid ei ole aga mõelnud midagi ta jaoks ette valmis­tada; ta on sündinud vastu nende tahtmist või ilma nende teadmata . . . Demokraatia on olnud jäetud ta enda metsikute instinktide hooleks; ta on kasvanud kui vanemateta lapsed, kes iseendid kasvatavad meie lin­nade tänavail ja kes ei tunne teist seltskonda kui oma pahesid ja oma viletsust.” Nii kirjeldab demokraatia võidukäiku Prantsuse rafineeritud aristokraat Alexis de Tocqueville oma 1835. a. ilmunud meisterteose „De la démocratie en Amérique” sissejuhatuses, - teose, mille ta ütleb koosta­nud olevat mingi usulise hirmu (terreur religieuse) mõjul, põhjustatud selle võitmatu revolutsiooni vaatlemisest, mis hoolimata kõigist takistusist edasi sammuvat tema poolt tekitatud varemete ja rusude keskel. Ajal, mil Tocqueville need sõnad kirjutas, ei olnud demokratismi võidukäik Lääne-Euroopa suurriikide tegelikus sotsiaalpoliitilises elus õigupoolest veel alanudki. Küll oli demokraatia suurim apostel Rousseau juba paljud aastakümned tagasi ilma lennutanud oma hüüdsõnad rahvaste õigustest, rahva üldtahtest kui iga poliitilise elu ainuõigest alusest ja rahva suveräniteedist, mis edaspidi pidi olema valitsejate ja valitsetavate vahekorra ainsaks määrajaks. Küll olid sugupõlved Suure Prantsuse revolutsiooni eel ja ajal innukalt unistanud nende nõuete otsesest teostumisest, lootes sellest kardinaalsest tähiste vahetusest riiklikus elus ühiskonna täielisi ümberkujunemist, ühetaolisuse, vabaduse ja vendluse ideede maksvusele­pääsu ja üldise sotsiaalse harmoonia sugenemist. Kuid esimene demo­kraatia rünnak osutus siiski õieti ebaõnnestunuks: revolutsiooni veriseis kokkupõrkeis kahvatusid peagi valgustusaja tulipeade kõrgelennukad unelmad; elupraktikasse jäid suurtest ideedest püsima esialgu ainult mõned vähenõudlikud alged. Demokraatia ei saanud aastakümneil pärast Suurt Revolutsiooni kaugeltki selleks universaalseks imerohuks, mis oleks ava­nud kannatavale inimkonnale uue taeva ja uue maa; ta ei muutunud üldiseks, poliitilist ja sotsiaalset elu tingivaks nähtuseks; ta jäi hooli­mata mõningaist vähemaist edusammest endiselt hingitsema mingi muuseumiliku kurioosumina Alpide varju, mõnesse idüllitsevalt patriarhaalsesse, vanamoelisse Šveitsi kantonikesse. Läinud sajandi 30-dais aastakümneks ei olnud veel saabunud ajad, mil miljonjalgse demokraatia iseteadev samm käskivalt kõmiseb kõigil tänavail ja teil.
Kuid ühes suhtes oli Tocqueville siiski õieti näinud: demokraatlik areng toimus, toimus aeglaselt, pikkamööda, kuid seda kindlamalt. Sa­jandi 40-dais aastakümneis võis Thomas Carlyle oma tähelepanekute najal kinnitada Tocqueville’i ennustusi. Asjade käik suunduvat igal alal de­mokraatiale kui mingile lõppsihile, kuid demokraatia esitavat rea keeru­lisi probleeme, mille lahendamine nõuab aastakümneid, kui mitte aastasadu, - nii väitis ta oma kirgliku temperamendikusega kirjutatud publitsistlikes töödes. 60-dais aastais näeme Lääne-Euroopa tähtsamate kultuurrahvaste juures juba esimesi tõsisemaid saavutusi poliitilise demokraatia alal. Ing­lismaal, Saksamaal, Prantsusmaal viiakse peaaegu ühel ajal läbi tähtsad sisepoliitilised reformid, mis kõik kannavad demokratismi pitsatit. Teine parlamendireform a. 1867 annab suurele osale Inglise demokraatlikest jõu­dudest valimisõiguse. Samal ajal viskab Bismarck Ferdinand Lassalle’ilt saadud õhutuse mõjul, kui ta enda sõnu tarvitada, üldise valimisõiguse maitsva munaroana Saksamaa ühinemise praepannile, luues demokraat­likest massidest need tsentripetaalsed jõud, kes rajatavat Saksa keiserriiki tulevikus pidid kaitsma seniste territoriaalsete väikedünastiate tsentrifu­gaalsete tungide vastu. Omakord Prantsusmaal pärast Napoleon III korruptsioonisüsteemi kokkuvarisemist üldine valimisõigus, mis siin maksis 1848. a. alates, kuid seni Victor Hugo sõnade järgi niiviisi oli korral­datud, et alatus hääli luges, kavalus kontrolli teostas, valelikkus kokku arvas ja müüdavus valimiste tulemused läbi vaatas, muutub III vabariigi ajal juba laitmatumaks kodanike poliitiliste vaadete kajastamisvahendiks. Ja nende suurriikide jälgedesse astuvad XIX sajandi viimasel vee­randil mitmed teised vähemad Euroopa maad. Sellega on ajajärk Saksa-Prantsuse sõja ja suure ilmasõja vahel see aeg, mil toimus demo­kraatlike ideede peamine võidukäik Euroopas.
Kuid imelik asi: sedamööda, midamööda demokraatlikud loosun­gid hakkasid enda kanda kinnitama rahvaste poliitilises praktikas, areneb ka pettumus demokraatia ideestiku vastu. Senikaua, kui demokratismi unelmad olid heljunud ideaalidena lumiste kõrguste päikesesäras, tundusid nad puhastena ja veetlevaina; maise elu kärasse ja rüsinasse lasku­nud, kaotasid nad peagi suure osa esialgsest veetlevusest, ega isuutnud enam avaldada senist meeliköitvat jõudu. Demokraatlikud ideed olid olnud võimsaks löögirelvaks vanade autokraatia kantside vallutamisel. Rah­vaste loovutamatute ja pühade õiguste rõhutamine oli masse õhutanud võitlusele absolutismi vastu, kasvatanud nende iseteadvust ja jõuteadvust, süvendanud nende võidutahet ja enda maksmapaneku tunge. Kuid uue elusisu loomisel kummutatud autokraatia varemeile ei täitnud demokra­tismi loosungid kaugeltki kõiki neid lootusi, mis kas põhjendatult või põhjendamata oli nendele pandud. Rahvas, mille puutumatute ürgjõu­dude võidulepääsult oli oodatud otse mingit sotsiaalset imet (vrdl. vene naroodnikute ideoloogia), rahvas, mida kõige otsemalt oli kõrvutatud jumalusega (vrdl. Mazzini - Dio e popolo), - see rahvas, pääsenud ise teostama riiklikku võimu, ehkki oma esindajate kaudu, ei suutnud ega osanud kuigi palju lunastada neid veksleid, mida tema eest ja tema nimel olid ohtralt välja andnud mitmed intelligentlikud rühmad. Rahvaesindus­tes, üldise valimisõiguse alusel valitud seadusandlikes kodades, ei pää­senud tõelised rahvahuvid kaugeltki täies ulatuses maksvusele; siin toi­misid rahva nimel elukutselised poliitikud või politikaanid, taotledes sageli oma egoistlikke huve ja huvikesi, arendades tühiseid intriige ja „esindades ning jalge alla tallates” (v e r- und z e r t r e t e η, K. Marxi sõnad) niiviisi rahvast. Vabaduse ja poliitilise ühetaolisuse maksmapanekule ei järgnenud vendlus, vaid eri kihtide majanduslikud vastolud hakkasid po­liitilise üheõiguslikkuse ning võrdsuse pinnal tunduma hoopis teravamini kui eelmiste riigivormide ajal, mil majanduslik ebaühetaolisus oli käsikäes käinud poliitilise võrdsusetusega. Nii jäi saavutamata ammune igatsus - sotsiaalne rahu üldise huvide kooskõla alusel. Samuti kui demokraatliku korra juures säilisid teravad võitlused eri rahvaklasside vahel, jäid pü­sima endiselt ka sõjalised kokkupõrked riikide ja rahvaste tüliküsimuste õiendamisel. Ja mitte ainult ei jäänud püsima, vaid omandasid ennenägematu ulatuse ja tõid endiga kaasa rohkem hävitust kui ühelgi teisel eelmisel ajajärgul. Parlamentarismi pahed ja korruptsioon, alatasa süve­nev klassivõitlus ja hävitavad sõjad rahvaste vahel, - need nüüdisaja peapatud arenesid ajaliselt demokraatia tõusenguga paralleelselt. Mis ime siis, kui demokraatia pikapeale hakkas minetama senist võluvust, mis ime, et demokraatia ideaalid reaalelu karmusega kokku puutudes kahvatusid!
Ja tagajärg: mitmel maal on endised autokraatlikud poliitilise elu vormid, kuigi uute nimede all, mitmeti uuendunud, ajale ja olule kohan­datud kujul, suurt elujõulisust osutades demokraatia kõrvale tõrjunud. Fašism Itaalias, Hispaanias, Ungaris, kommunistlik diktatuur Venes - kas ei ole need nüüdisaja poliitilised kujundid ainult endiste absolutist­like riigivormide teisendid, parandatud ja täiendatud väljaanded? Mitte ainult parlamentarism ei põe viimseil aastakümneil teravat kriisi, vaid demokraatia mõte on üldse hädaohtu sattunud. Praegu ei saaks meie niivõrd endastmõistetava kategoorilisusega, kui omal ajal Tocqueville ja Carlyle, rääkida demokraatia lakkamatust, paratamatust, millestki takistamatust võidukäigust. Nüüd on demokraatia jälle probleemiks muu­tunud, mille olemuse, väärtuse ja elulisuse kallal juurdleb praegusaja sotsioloogiline mõte. Vähemalt ühes suhtes oli Carlyle’il täielikult õigus: demokraatia sisaldab endas tõepoolest harukordselt palju eriküsimusi, nii et nende lahendamine vajab nii mõningaid aastakümneid kui mitte sajandeid.
Ikka enam ja enam hakkab praegustele, ilmasõja karmist elukoolist läbikäinud, küpsenud, vanemaks ja elutargemaks muutunud sugupõlve­dele selguma endiste demokraatlike illusioonide pinnatus või pinna­pealsus. Nüüdisajal ei usu enam keegi Rousseau kombel, et demokraatia peamist põhimõtet, rahva üldtahet, kerge oleks leiutada ja seadustes adekvaatselt avaldada. Demokraatlik kord moodustab ainult välise poliitilise raami, mille vahel võivad vooata väga mitmesuguse ilmega ühiskond­likud eluavaldused. Praegune kodanlik ehk poliitiline demokraatia on õigusliku kaitse alla võtnud mitmed instituudid, mis soodustavad suuri varanduslikke vahesid eri ühiskonnaklasside vahel ja tingivad seetõttu ühiskonna enda rüpes sügavad sisemised vastolud. Rahva üldtahe võib niisuguseis tingimusis ainult harukordadel esineda täiesti ühena, kindlana ja selgena. Tavaliselt on ta aga mitmesuguste vastastikuste mõjutuste ja võitluste resultant, mis ilme ja kuju omandab ühiskonnas parajasti domineerivate jõuvahekordade järgi ja mis seega kaugeltki ei kajasta kõigi ühiskondlike kihtide elulisi nõudeid. Tegelikult osutub see, mida rahva tahteks nimetatakse, kõige tugevamate, aktiivsemate, algatusvõimelisemate ühiskonnakihtide tahteks. Need kihid ei kuulu kaugeltki mitte alati laiade, arvukate töötavate masside hulka. Hoolimata oma arvulisest ülekaalust, mis teoreetiliselt võttes demokraatlikus rahvariigis peaks alati võidule viima masside tahte, ei ole laialised massid viimaste aastakümnete demokraatliku arengu kestusel suutnud anda sellele riigivor­mile enda soovidele ja püüetele vastavat sisu. Võitluses teiste vähearvulisemate, kuid majanduslikult enam kindlustatud rahvakihtidega ei ole massid seni osanud kaugeltki tarvilise tagajärjekusega kasutada ei täht­saimat relva, mis demokraatia talle kätte surunud, - valimisõigust, ega teisigi nende kasutada olevaid poliitilise võitluse vahendeid.
Selle hämmastava nähtuse põhjused - neid ei ole nüüdisaja küpse­nud sotsioloogilise mõtte ajajärgul raske tunnetada. Elame atomiseerunud ühiskonnas, kus endised pidemed - seisused, tsunftid ja teised eksklusiivsed korporatsioonid - inimesi enam klambritena koos ei hoia. Õiguslikult seisab igaüks üksi omil jalul, toimib oma tahtele ja või­misele vastavalt. Kuid Ibsen eksib, kui ta „Rahva vaenlases” dr. Stock­manni suu läbi väidab, kõige tugevam inimene ilmas olevat see, kes on kõige enam üksi. Vähemalt sotsiaalpoliitilise võitluse suhtes ei pea sää­rane väide paika. Üksiseisjad ei suuda selles võitluses kuigi tugevaid rusikamärke ellu lüüa, kui nad endile ei loo tarviliselt tugevat kõlapinda ja võimubaasi. Eriti nõrgad on üksi seistes need, kellele saatus osaks annud kuuluda töötavaisse, proletaarlikesse rahvahulkadesse. Mitte ainult majanduslikult, vaid ka kultuuriliselt, psüühiliselt ja füsioloogiliselt on proletaarlane nüüdisaja ühiskonna kõige nõrgem liige. Püsiv füüsiline töö teeb ta intelligentsi  paratamatult nüridaks, vähendab ta vaimust erksust ega võimalda sügavamate kultuuriliste huvide kujunemist. Vae­sus ei lase teda elada tervishoidlikult rahuldavais oludes, hoolitseda tar­vilisel määral  enda ja oma  perekonna füüsilise tervise eest. Üksi seistes ei suuda proletaarlane kunagi teiste  ühiskonnaliikmete reas omandada küllalist sotsiaalset erikaalu ega jõuda ühiskondlikuks võitlu­seks tarvilise jõuteadvuseni. Ainult liitumine omataolistega võib teataval määral vähendada tema ebasoodsa sotsiaalse seisundi väärkohti, ainult organiseerudes teiste huviosalistega võib ta kasutada selle sotsiaalse klassi, millesse ta kuulub, peamist esidust - arvu. Kuid nüüdisaja atomiseerunud ja mehhaniseerunud ühiskonnas sünnib iga organiseerumine vabatahtlikult. Endised juriidilised korporatsioonid on  nüüd asendatud voluntaristlike organisatsioonidega,  millesse  inimesi koondab ainult nende endi vaba tahe, voluntas. Viimastesse astumine või neist välja­astumine ei ole millegagi kitsendatud, vaid sõltub asjaosaliste endi soo­videst ja heaksarvamistest. Kui suuri esidusi üldiselt ka ei omaks säärane organiseerumismoodus, ühes suhtes on ta siiski seotud teatavate raskustega: nimelt eeldab ta kõigi asjasthuvitatute juures alalist, püsivat ja kindlasuunalist tahet, selgunud arusaamist organiseerumise tarvilisusest ja kujunenud poliitilisi huve. Laiade masside praeguse tasapinna juures on mainitud võimed tavaliselt õieti nõrgalt arenenud. Poliitilised huvid kuuluvad sääraste kõrgemate funktsioonide hulka, mille viljelemine algab tavaliselt alles mitmesuguste primaarsemate funktsioonide rahulda­mise järel. Alles siis, kui kindlustatud kõige algelisem eluhoid, kui rahuldatud tarve perekonna ja isikliku seltskondliku läbikäimise järgi, kui massides seni püsivad usulised tunded küllalises ulatuses viljeldud, lõbutsemistungid tsirkuse, kino, teaatri ja teiste niisuguste vahendite abil ja puhasisiklikud vaimsed huvid ajalehe, ajakirja või raamatu kaudu küllali­selt matti saanud, - alles kõigi nende esmajärguliste funktsioonide küllastumise järel hakatakse tavaliselt mõtlema kohustustele ühiskonna vastu. Ja alles nüüd ärkavad ka püsivamad sotsiaalsed ja poliitilised huvid, nüüdki harilikult mingisuguste tunnete saadetuna, mõningate tundeotsustuste toetusel ja otsesel kaasabil. Et proletaarlikel kihtidel igakord ei õnnestu esimesigi funktsioone täielikul määral arendada, siis jääb ühiskondlike ja poliitiliste küsimuste keerukas probleemidering paha­tihti vaatepiirist hoopis välja või kerkib sellesse ainult mõningail erakord­sed (streigi-, valimisvõitluse jne.) momentidel. Sellest johtub masside tavaline apolitism, nende sotsiaalpoliitilise ideoloogia väljakujunemattus või primitiivsus. Ainult osav mängimine massi mõningail õieti tabatud tundekeeltel poliitikajuhtide poolt virgutab massid (vähesed enamarene­nud erandid siinjuures ikka välja arvatud) harilikust apoliitilisest apaa­tiast ja moondab nende puhkava potentsiaalenergia ajutiselt kineetiliseks, vägevaks ühiskondlikuks jõuks. Seepärast siis käib demokraatlik areng käsikäes aegajalt korduva agitatsiooniga, kusjuures kõige pealt püütakse mõne osavalt valitud lendsõnaga tundekeeli kaasa mängima panna (agitatsioon sõnast agitare, mis tähendab tugevasti liikuma panema, ärri­tama, erutama). Teatavail tähtajul toimuvad parlamendivalimised muutu­vad pahatihti tundevalimisteks (Gefühlswahlen) ja kõige korrapärasemas demokraatias näeme siiski esinevat teatavat diktatuuri, nimelt seda, mida sakslased kutsuvad „die Diktatur der Emotionalität”.
Järjelikult moodustavad mitmed inimiseloomu põhiomadused tähtsa takistuse rahvavalitsuse ideede teostamisel. Et demokraatliku riigikorra juures masside soovid riigivalitsemise praktikas leiaksid täiel määral tähele­panu ja et valitsevate organite tahe täpsalt kajastaks rahva enamuse nõudeid, peavad kõik poliitiliste õigustega varustatud isikud omama küllalt tugevat ja püsivat huvi riiklike asjade vastu, oskama enda huvidele vastavalt poliitiliselt toimida, luues selleks erilisi jõuühikuid, poliitilisi organisatsioone, peavad pinevalt ja lakkamatult ühiskondlikul areenil võitlema oma eluliste nõuete eest. Kuid suuremal hulgal ini­mesist ei jätku sääraseiks toiminguiks ei aega ega kindlat tahet. Poliiti­lised huvid ei suuda tavaliselt võistelda inimhinge lähemalt haaravate puhasisiklike huvidega või - mõnede erandisikute juures - kõrgele­arenenud teoreetilis-teaduslike, filosoofiliste või esteetiliste kalduvus­tega. Paljud on valmis leppima isegi halva poliitikaga tingimusel, et neid ei tülitataks nende isiklikes askeldusis, naudinguis, teaduslikes või kunstilisis otsinguis. Ka on laiad massid poliitika alal harilikult tuge­vamad eitamises kui loovate, positiivsete ülesannete püstitamises ja nende lahendamises. Nad tunnevad teravalt ühiskondlikus elus ilmne­vaid puudusi, kui viimased neid oluliselt riivavad, on valmis valitsevate väärolude kõrvaldamiseks välja astuma, streikima, revolutsiooni tegema jne.; oma poolt mingisuguse üksikasjalise, antud tingimustes teostatava ja reaalelu piirides liikuva konkreetse reformikavaga esineda ei suuda nad harilikult mitte. Masside aktsioon Suure Talupoegade sõja ajal Saksa­maal, Suure Prantsuse revolutsiooni ajal Prantsusmaal, chartismi ajajärgul Inglismaal, XIX sajandi 40-date aastate talurahva rahutuste puhul Eestimaal j. m. on osutanud ikka ja alati suurt energiat ning vihast temperamentlikkust oleviku pahede eitamisel ja olevate eluvormide lõhkumisel; kuid juhti­vad ideed ja konkreetsed programmid, niipalju kui neid mainitud liiku­mistes üldse leiame, ei kasvanud välja masside endi rüpest, vaid esitati - kas otstarbekohasel kujul või mitte, see on teine küsimus - haritlaste ringkonda kuuluvate juhtide poolt.
Laiade hulkade poliitiline indifferentism ja emotsionaalsus pole aga kaugeltki ainsaiks tõkestusiks tõsise ja ehtsa demokraatia maksvusele­pääsul. Asi ei seisa ainult selles, et massid ise sageli ei suuda endale luua kohaseid poliitilisi võitlusorganisatsioone, vaid demokratismile ker­kib hädaoht ka sealt, kust seda oodatagi ei osatud, nimelt sääraste orga­nisatsioonide endi poolt. Demokraatia võidukäiku ei takista mitte ainult poliitilise võitluse loiud ja ükskõiksed pealtvaatajad. Ka demokratismi huvides loodud ja poliitiliselt enam-vähem küpsenud elementide poolt kantud organisatsioonid ise toovad juba oma olemasoluga teatavad eba­kohad kaasa ja põhjustavad demokratiseerunud ühiskonnas mõned soo­vimatud sisemised vastolud. Need organisatsioonid, millede olemasolust ja kindlusest tähtsal määral sõltub laiade masside ühiskondlik erikaal ja poliitiline tähtsus, omavad paratamatult samasugust iseloomu kui teisedki sihtühingud inimlikus ühiskonnas ja osutavad neidsamu erilisi tunnuseid. Iga  organisatsioon  eeldab  oma elementide reeglipärast korraldust ja nende kooskõlastatud ning koordineeritud tegevust. Seega vajab ta mingisuguseid juhtivaid ja reguleerivaid organeid, kes õigustatud terviku tegutsemist teatavas kindlas suunas juhtima. Mida tüsilisemat iseloomu omab teatav organisatsioon, mida mitmekesisemad ta ülesanded, mida intensiivsemad ta eluavaldused, seda rohkem on tarvis juhtivat ja kor­raldavat keskust, millele loomulikult peab kuuluma teatav sunnivõim terviku eri osade kohta. Võimuga varustatud juhtide olemasolu on iga ühiskondliku organisatsiooni conditio sine qua non, iga sotsiaalse eluvormi paratamatu ja möödapääsematu nähtus. Kuid juhid eeldavad juhitavaid, valitsejad - valitsetavaid. Et juhid ise tavaliselt oma ametisse valitud ja teoreetiliselt vaadates peavad esinema ainult terviku tahte teostajana, see asjaolu ei vähenda mainitud sotsioloogilise algfakti, juhtide ja juhitavate olemasolu, määravat tähtsust ega takista tavaliselt juhitavaid organeid oman­damast ikka suuremat ja kindlamat mõjuvõimu juhitavate masside üle. Ikka ja alati näeme ühiskondlikes organisatsioonides enamust alistuvat juhtiva vähemuse tahteavaldustele, niivõrd kui viimased enamuse soovi­dele ei käi otse risti vastu.
Säärased nähtused ei ole võõraks jäänud ka demokraatlike kih­tide voluntaristlikele organisatsioonidele (parteidele, ametiühinguile j. m.) viimaseil aastakümneil. Olles esijoones võitlusühingud, vajavad need orga­nisatsioonid kindlakujulist hierarhilist liigendust, tsentralistlikku struk­tuuri ja valju, otse sõjaväelist distsipliini. Eriti maksab see nüüdisaja poliitiliste parteide kohta, mis indiviidumi ja riigi kõrval on kujunenud kolmandaks suureks ühiskondliku elu teguriks, ühendades üksikute isi­kute individuaalsed jõud määratu suurteks ja võimsateks jõuühikuteks. Kuigi oma iseloomult vabaühingud, millesse astumine ja millest lahku­mine igaühele vaba, on nüüdisaja parteid oma siseelus loonud kindla korra ja distsipliini. Et need suured ja raskepärased aparaadid võiksid tagajärjekalt täita oma ülesandeid sotsiaalpoliitilises võitluses, selleks on nad pidanud oma sisemiselt ehituselt mitmeti lähenema sõjaväelisile or­ganisatsioonele. Ei ole ime, et ühe eeskujulikumalt organiseeritud polii­tilise erakonna, Saksa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei juhtivad jõud, nagu Friedrich Engels ja August Bebel, tundsid suurt huvi strateegiliste küsimuste vastu ja et Saksa sotsiaaldemokraadid oma taktikast kõneldes alatasa on tarvitanud sõjaasjandusest laenatud terminoloogiat. Vajadus alati olla löögivalmis ja võitlusvõimeline on sundinud nüüdisaja parteisid koordineerima kindlate juhtmõtete järgi oma tegevust, looma tsentralismil tugiva parteiaparaadi, mis võimaldab rutulist küsimuste otsustamist ning käskude kiiret edasiandmist, ja painutama oma liikmed kindla distsipliini alla. Individuaalse otsustamise ja iseseisva mõistuse asemel nõutakse partei liikmeilt üksmeelset ja vastuvaidlematut tegutsemist juhtivate orga­nite poolt antud taktiliste näpunäidete järgi. „Vote as you are toid”, s. t. hääletage nii, nagu teile öeldud (ja ärge tulge oma kodukasvanud tarku­sega turule), - selles nõudes avaldub kõige kujukamalt nüüdisaja par­teilise elu pale selle individuaalsust eitavate, mehhaniseerivate tendentsi­dega, riigielust ja sõjaväekorralduselt laenatud autoriteedi ning subordi­natsiooni põhimõtetega.
Loomulikult ei võimalda sääraselt korraldatud parteilised organi­satsioonid oma siseelus puhtakujulise demokratismi ideede arvestamist. Parteidesse kuuluvad massid on - nolentes volentes - sunnitud oma võimu delegeerima vähestele juhtidele, kes teoreetiliselt seotud oma va­lijate tahtega ja igal ajal tagandatavad, kuid tegelikult peagi muutuvad neist ikka enam ja enam iseseisvaiks. Alguses toimivad juhid tavaliselt tasuta ja täidavad oma ülesandeid parteielu reguleerimisel kõrvalametina oma hariliku kutsetegevuse kõrval. Pikapeale sünnib aga olukorras põh­jalik pööre. Partei kasvades, tema tegevuse laienedes, tema aparaadi suurenedes läheb ikka enam vaja jõude, kes pühendaksid terve oma töö­jõu, oskused ja kogemused teatava tasu eest parteilisele tegevusele. Nii­suguse kutseliste poliitikute kihi kujunemist soodustavad ka mitmed tei­sed asjaolud. Kui partei juhtivail jõududel tuleb partei esindajaina osa võtta seadusandlike kodade tegevusest, siis peavad nad harilike parteiliste vooruste kõrval osutama mõningaid teisigi mitmekesiseid võimeid. Rahvaesindaja keeruliste ülesannetega ei saa tagajärjekalt hak­kama iga lihtsurelik. Poliitiline tegevus laiemas ulatuses eeldab suuri spetsiaaloskusi, mitmekülgseid teadmisi ja erakordset poliitiliste vahekor­dade tundmist. Need võimed kujunevad partei juhtivail isikuil pikkade aastate kestusel, ühel suuremas, teisel vähemas ulatuses. Igatahes tõs­tab aga omandatud teadmiste, kogemuste ja vilumuste kapital säärased juhid kõrgele teistest välja ja muudab nad asendamatuks partei tavaliste liikmetega. Nii muutuvad teatavad isikud parteile paratamatult tarvilisteks jõududeks, kelle eemalejäämine parteilisest tegevusest tähendaks suurt poliitilist ja moraalset kaotust. Ja harilikult teevad asendamatuks muu­tunud juhid oma erakordsest seisukorrast varsti kõik tarvilikud järeldu­sed. Teades, et parteil raske ilma nendeta läbi saada, ruttavad nad oma monopoolset seisundit kasutama oma mõju täielikuks maksmapanekuks. Juba ainus ähvardus eraellu tagasi tõmbuda on tavaliselt piisav selleks, et oma tahet parteikongressidel ja mujal läbi suruda.   Sageli kindlustavad kord võimsaks muutunud juhid endile sääraste abinõudega aastakümneiks esikoha, mida masside konservatiivsed tendentsid ja inertsus aitavad omakord kindlustada. Nii sunnivad poliitilise võitluse tarbed ja demokraat­like kihtide võitlusühingute tehnilised ning taktiilsed huvid koondama neis organisatsioonides võimu ekstrakti mõningate juhtide kätte. Tekib kutseliste poliitikute, professionaalide kiht, kes demokraatliku iseloomuga organisatsioonidesse toob markantsed oligarhilised tendentsid. Viimaseid juhitavad massid pahatihti ei märkagi, sest väline dekoorum püsib tava­liselt endisena: alistudes kõigi poolt tunnustatud juhile arvab iga parteiliige vabatahtlikult alistuvat juhi isikus kehastatud üldisele kollektiivsele tahtele. Harilikult ongi massid oma juhtide vastu palju sõnakuulelikumad kui valitsuste vastu ega näe esimeste võimupüüdeis endale mi­dagi alandavat või taunitavat. Ka ületab Michelsi tähelepanekute järgi demokraatlike parteide juhtide keskmine ametikestus monarhistlike riikide ministrite keskmise ametikestuse.
Suurte parteisammaste kõrvale tõstab organisatsiooniprintsiibi para­tamatu areng üldisest hallist parteilisest massist hulga vähemaid tegelasi, kes parteiaparaadi liigutajatena, selle mehhanismi rattakestena omakord saavutavad mõnes suhtes õige tähtsa koha. Niisuguste jõudude hulka kuu­luvad rohkearvulised parteiametnikud, alates parteisekretäridega, parteiliste häälekandjate toimetajatega ja lõpetades kas või parteilokaalide ja joogi­kohtade pidajatega, kellede viimaste mõju näit. Saksamaal pole sugugi nii väike. Et selle parteibürokraatia kätesse on koondunud suurem osa partei tähtsamaid organeid - ajakirjandus, kirjastus, raamatukauplus, kant­selei, büroo j. m. - ja et just tema õiendab tähtsama osa jooksvast parteilisest tegevusest, alatasa asjale lähedal seistes, siis mängivad sää­rased parteiaparaadi juhtijad seda suuremat osa, mida suurem on tea­tava partei tehnilis-administratiivne tegevus ja mida laialisemad hulgad on selle ümber koondunud. Kui möödapääsematult tarviline ja otstarbe­kohane üldiselt ka ei oleks nende erilise ettevalmistusega tehniliste jõudude töö, siiski tähendab ka selle kihi üleliiga suureks paisumine tea­tavat hädaohtu demokratismi põhinõuetele. Sest iga bürokraatia, kui töö­kas ja hästi ettevalmistatud ta ka ei oleks, esindab paratamatult mingi­sugust rutiini ja tardunud traditsiooni. Ka parteiline bürokraatia aitab mitmeti selleks kaasa, et partei tegevusest eemale tõrjuda demokraatliku mõtteviisi värskendavaid puhanguid ja parteiaparaati muuta tardunud vormides hääbuvaks mehhanismiks, „parteimasinaks”, nagu seda Lääne-Euroopas kutsutaksegi. Mitte ilmaasjata ei näinud üks Saksa kainemaid sotsiolooge, Max Weber, parteide elujõudu vähktõvena halvava parteilise bürokratismi arengus suurimat nüüdisaja demokraatliku rahvariigi vaen­last. Juhtide süpremaatia ja bürokratiseeritud parteiaparaadi hüpertroofia ähvardavad viia nüüdisaja demokraatlike jõudude koondised nende esialgseilt teilt. Demokraatia organid ei arvesta, seisukohta võttes polii­tiliste päevaküsimuste kohta, enam igakord niivõrd nende taga seisvate rahvamasside elulisi huve, kuivõrra parteimasina ja tema juures otseses läheduses seisvate isikute heakäiku. Partei peamine tegevus koondub valimisagitatsiooni ja uute liikmete juurdehankimise ümber, kuna suured juhtivad ideed jäävad ikka enam kõrvale. Programm-maksimum kipub ununema, programm-miinimum domineerib ikka puhtamal kujul, „Endziel’i” asemele astub „Nahziel”. Põhja-Ameerika Ühendriikide eeskujul lähenevad ka Lääne-Euroopas senised laia ideoloogilise alusega ilmavaateparteid ikka suuremal määral iga valimiste ajal oma sihte uuesti määravaiks, opportunistliku ilmega platvormiparteideks. Analoo­giliselt teistele tööjaotuse alusel kujunenud organitele eralduvad parteid, olles muutunud oma ette iseseisvate sihtidega organisatsiooneks, ikka enam nendest sotsiaalseist rühmitusist, mille esindajaiks nad end kunagi olid välja kuulutanud, ja kalduvad kõrvale endiste kõrgete sihtide teenis­tusest.
Nüüdisaja kärsitult ruttav elutempo, mis poliitilisel alal avaldub sündmuste kaleidoskoobiliselt kiires vaheldumises, soodustab oma poolt sääraseid arenemistendentse poliitiliste parteide elus. Alatasa peavad par­teid ruttu seisukohta võtma teineteise järel esilekerkivate sise- ja välispo­liitiliste nähtuste kohta ja oma tegevust kohandama sageli muutuvaile po­liitilise areeni dekoratsioonidele, vastasparteide taktikale, valitsuste päeva­poliitikale jne. Niisuguseis oludes osutub äärmiselt raskeks säilitada oma lõppeesmärkide täielikku puhtust ja jääda truuks kord omaksvõetud põhimõtteile. „Stagnatsioon on, võib olla, ainus põhimõtteile truuks jäämise praktiline vorm,” tähendab Prantsuse publitsist Robert de Jouvenel selle kohta tabavalt. Et aga parteid aktiivsete võitlusühingutena ei salli tardumust, siis on neis põhimõtete rikkumised saanud igapäeva­seks nähtuseks. Nii jäävad parteide lõppeesmärgid ikka enam halliks teooriaks, mis ei juhi ega seeta igapäevast poliitilist võitlust; esikohale nihkuvad aga mitmesugused lähiseesmärgid (Nahziele), nii põhimõtteli­sed kui ka veel sagedamini puhastaktilised. Tegelik poliitiline võitlus keerleb tavaliselt mitmesuguste konkreetseist situatsioonidest väljakasvanud taktikaliste lähiseesmärkide ümber, mis valivaile massidele arusaadavamad ja neid otsemalt haaravad. Parteimasinate poolt korraldatavas agitatsi­oonis, mille abil jahti peetakse valijate häältele ja massidest parteile hangitakse uusi pooldajaid ning liikmeid, mängivad mitmesugused konk­reetse sisuga hüüdsõnad ja päevanõuded esmajärgulist osa. Kui mõned masside meelepärased lähiseesmärgid pikemaks ajaks jäävad mõne partei põhinõuete hulka, siis omandavad nad ise lõppeesmärkide iseloomu ja võivad muutuda partei ideoloogiliseks raudvaraks.
Asja nii olles tõusevad parteidevahelises võitluses igakord ad hoc püstitatud „platvormid”, mis sisaldavad vastuse mõningaile aktuaalseile päevaküsimusile, ka Lääne-Euroopa poliitilises elus ikka enam esikohale. Ja see tähendab, et ka siin suurte sammudega edasi läheb ilmavaateparteide, ühesugust poliitilist ilmavaadet omavate isikute koondiste, muutu­mine peamiselt päevapoliitika suunas orienteeritud ja seetõttu kergesti oma üldseisukohti vahetavaiks platvormiparteideks. Sellega käsikäes omandab parteimasin ikka suurema tähenduse; partei kujuneb ikka enam iseelu elavaks, iseseisvaks organisatsiooniks, mille tegevuses organisatsiooni sisehuvid ikka mõõduandvamale kohale tõusevad, kõrvale tõrjudes esi­algsed põhimõtted ja üldised sihid. Laiad massid aga, kes ei suuda jälgida poliitiliste kombinatsioonide kiiresti vahelduvat mängu, satuvad kergemini osavasti ülesseatud agitatsioonivõrkudesse ja osutuvad sageli mängukanniks poliitiliste lavastuste korraldajate kätes.
Ühesõnaga: nüüdisaja demokraatia ei ole seni kusagil tõelist võimu jaksanud kindlustada laiadele rahvahulkadele. Ükskõiksed ja loiud ele­mendid jäävad poliitilises võitluses endiselt alla, kuna avalikust elust osavõtvad elemendid masside hulgast tavaliselt ainult aitavad teostada üksikute juhtide võimupüüdeid ja parteiaparaadi ümber koondunud büro­kraatliku olluse erilisi huve. Incidit in Scyllam cupiens vitare Charybdin.
Samal ajal aga ei lasu demokraatliku riigikorra juures vastutus riigias­jade heakäigu eest mitte ainult võimu teostavatel juhtivatel tegelastel, vaid igale kodanikule langeb teatav osa üldise vastutuse koormast. Demokraatlikku riiki ei hoia koos mingi väline mehaaniline jõud, vaid tuhandete vabade kodanike koordineeritud vaba tahe. Riigilaeva saatus ei sõltu ainult kaptenite ja tüürimeeste osavusest, vaid suurel määral ka terve mees­konna tublidusest, terve rahva sotsiaalpoliitilise küpsuse tasapinnast. Järjelikult olid endised riigivormid, kus valitsemissüsteem tugis jõule, sundusele, autoriteedile, hoopis kergemini teostatavad ega asetanud valitse­jaile ja valitsetavaile üleliiga suuri nõudeid. Siis võis väliste sunnivahen­dite varal ka tarkuselage valitseja oma ülesandeid enam-vähem rahulda­valt täita; siis maksis veel sõna: quantula regitur mundus sapientia, kui vähese tarkusega valitsetakse ilma üle! Eks näita ka viimase aja publi­katsioonid, kas või näit. Saksa ex-keisri Wilhelm II kirjad Vene tsaari Nikolai ΙΙ-le, et ka meie aja autokraadid küll ei või oma tarkusega üliväga kiidelda. Kuid demokraatia suhtes on lugu hoopis teistsugune, sest masside poliitilisele küpsematusele ei saa ehitada mingisugust püsi­vat võimuehitust, mis eeldab laiade hulkade arenenud kodanikuvoorusi.
Tähendab: demokraatia teostamise püüded on lihtsalt riskantne õnnemäng, kus kaotus peaaegu täiesti kindel? Nad on mõtlemata, ker­gemeelne eksperimenteerimine laiade rahvahulkade kulul, mis ei anna viimasele mingit kasu ega vii edasi rahvaste poliitilist arengut? Tähen­dab: mida varem tagasi pöördutakse autokraatsete riigivormide poole - nagu see praegu mõnel pool sünnib -, seda parem? Nii järeldavadki mõned nüüdisaja mõttesuunad kõigi eelpool esitatud asjaolude põhjal. Kuid säärased järeldused tunduvad hoolimata kõigest siiski enneaegseina ja ilmaaegu üldistavaina ega arvesta küllaldaselt demokraatias sisalduvaid väärtusi.
Kõige pealt pole õige oleviku demokraatiat hinnata nende kõrgelennuliste unelmate, abstraktsete ideaalide seisukohalt, mille väljendasid XVIII sajandi ratsionalistlikud ilmaparandajad Rousseau’ga eesotsas. Nüü­disaja demokraatiat, kui teatavat konkreetset, teatavais tingimusis kuju­nenud riigivormi, tuleb võrrelda teiste, temale eelnenud vormidega, eriti absolutismiga. Tegelikult ei olegi demokraatlikud asutused arenenud niivõrd mingi ideaalse riigikuju realiseerimise püüdest, kuivõrra tahtest kõrvaldada eelmiste riigivormide otse väljakannatamatuks muutunud väärnähtused. Alles säärasel võrdlemisel paistavad demokraatia esidused päevselgelt silma. Autokraatlike riigivormide juures olid massid - misera coniribuens plebs, kelle piiratud alamamõistus ei tohtinud temast mõõtmatult kõrgemal seisvaid valitsejaid ei arvustada ega laita. Demo­kraatias on valitsused rahva teenrid ja agendid, kes valitsevad rahva eest ainult seetõttu, et massidel tehniliselt võimalik pole valitsusvõimu ise teostada. Siin on valitsus ainult üldsust teeniv organ, kes oma võimu saab suveräänseilt massidelt. Demokratismi idee ei nõua paratamatult, et massid ise õiendaksid kõik valitsemistoimingud: jätkub sellest, kui mas­sidel võimalus olemas kõlbmatuid valitsejaid arvustada ja neid legaalsel teel uute vastu ümber vahetada. Kuigi enam-vähem oligarhilistes vormides tegutsedes avaldavad masside huve esindavad parteilised organisatsioonid valitsejate ja valitsetavate vahekorra kujunemisele määratut mõju. Pikapeale areneb valitsejais harjumus masside soove arvestada ja neis paratamatut reaaljõudu näha, keda kerge pole ignoreerida. Selle tagajärjel suureneb masside mõju mitte ainult seadusiandvale, vaid ka täidesaatvale võimule.
Parlamentaarse ministeeriumi ja demokratiseerunud omavalitsuste kaudu muutuvad täidesaatvate funktsioonide organid pikkamööda, kuid kindlalt rahvahulkade soovidele vastutulelikumaiks. Viimane asjaolu on seda kõrgemini hinnatav, et õiguslike normide realiseerimise iseloomust rahvaste heakäik ei sõltu mitte vähem kui nende normide loomisest rahvaesinduslikes kodades. Bürokraatia, mis esindab rutiini ning tra­ditsiooni ja püüab saada iseseisvaks võimuks riigis, on taltsutatav ainult demokraatlike vahendite kaudu.
Järgmine demokraatia paremus seisneb selles, et demokraatlik kord rohkem kui ükski teine vastab inimiseloomu põhiinstinktidele. Nagu Austria riigiõigusteadlane H. Kelsen õieti tähendab ühinevad demo­kraatia idees meie praktilise mõistuse kaks kõrgeimat postulaati ja tungi­vad enda rahuldamisele ühiskondliku elu kaks ürginstinkti: 1) reaktsioon sunnivõimu ja protest võõra tahte vastu, millest johtub vabaduse nõue, 2) tahe olla vähemalt teistega võrdne, vastumeelsus võõra, kõrge­mal seisva ja alistava võimu vastu, millest kujuneb võrdsuse idee. Et võrdsuse teostamine eeldab inimühiskonnas mingisugust sunniorganisatsiooni, ilma milleta võrdsus läheks peagi kaotsi, siis ollakse meeleldi nõus säärase korraga, kus kõigil võrdsed õigused valitsusvõimust osavõtu suhtes: kui kord ei saa läbi ilma valitsuseta, siis valitsegem juba kõik. Nii kujuneb esialgsest võimu eitamisest teatava, nimelt demokraatliku, võimukuju tunnustamine. Järjelikult tugib demokraatlik ideoloogia inimiseloomu kahel primaarsemal instinktil - vabadusel ja võrdsusel. Kuid need ideed on ainult teatavates piirides teostatavad. Näit. ei ole võimalik, et igaüks täiesti vabalt end poliitiliselt võiks määrata. Püüdes siiski sel­lele ideaalile läheneda, loob demokraatia korra, kus võimalikult paljud on vabad, s. t. alistuvad poliitilistes asjades ainult iseenda tahtele. Sellest joh­tub demokraatiale iseloomulik enamuse idee küsimuste otsustamisel: mida suuremat enamust nõutakse teatava otsuse tegemisel, seda enam teostub ühiskondlikus kooselus vabaduse idee. Lähtudes ühiskonda kuu­luvate isikute poliitilise tahte võrdsusest, ei või demokraatia ühtki veenet või vaadet tunnustada ainuõigeks ega selle tunnustamist kõigilt nõuda. Seega märgitseb demokraatlik mõttelaad aukartust igasuguste arvamuste vastu ja sallivust nende suhtes, s. t. kõigi isikute kodanikuõiguste tunnusta­mist. Enamus, mis lihtsalt moodustab keskmise, valitseva arvamuse, ei pea end demokraatias ainsaks tõe ja õiguse kehastuseks, ei omista oma otsustele ainuõiget tähendust, vaid tunnustab enda kõrval loomuliku näh­tusena - opposition of His Majesty, nagu inglane ütleks - ka vähe­must, mis avaldub mitmesuguseis erilisis mõtte ja teotsemise suundades. Relativistlik ellusuhtumine on demokraatia kui poliitilise vormi üks väärtuslikumatest omadustest.
Praegu loendatud demokraatia paremused võivad kujuneda teatavaks vastukihvtiks poliitilise võitluse tingimustes ja organisatsiooni olemuses juurduvaile oligarhilistele ning bürokraatlikele tendentsidele. Vaba või­malus mitmesuguste vaadete, veenete ja voolude kokkupõrkeks aitab kasvatada massides tugevamat kriitilist võimet, õpetab neid eri mõttesuundi võrdlema ja arvustavalt hindama. Niisugustes oludes ei ole eri vooludel kerge end massides maksma panna ainuvalitsejaina. Iga vool ja suund on sunnitud pidama alalist võitlust oma eluõiguste eest, ilma et suudaks teisi täielikult hävitada või kõrvale tõrjuda. Mitmesugused haridusallikad kättesaadavamaks muutunud, tõuseb masside vaimne tasapind niivõrd, et nad endile enam ei loo endise kergeusklikkusega ebajumalaid, vaid õpi­vad teadlikult valima mitme esindatud suuna vahel. Nii loob demokraa­tia ise aja jooksul relvad temale omaste pahede vastu võitlemiseks.
Poliitiline ja kultuuriline võitlus sünnib demokraatias tavaliselt ava­likult, lahtiste kaartidega, kõigi nähes ja kõigi silme all. Selleski aval­dub üks demokraatliku korra positiivsemaid jooni. „Avalikkus on poliitilise elu puhastavaid elemente. Iga valitsemine peab sündima kõigi nähes, mitte aga lukustatud uste taga. Miski asi ei takista niivõrd poliitilisi väärvõtteid kui nende kandmine avalikkuse ette. Maailma poliitika pahe­sid arstitagu nagu tuberkuloosi: kantagu haiged välja värske õhu ja päi­kese valguse kätte”. Sääraste nõuetega, mis demokraatlikke põhimõtteid hästi iseloomustavad, esines omal ajal Woodrow Wilson 1913. a. presidendivalimistel peetud kuulsais kõnedes. Autokraatlike riigivormide juures pidid nende vormide vastased teostama põranda all, konspiratiiv­suse salapärases õhkkonnas. Avaliku poliitilise elu puudumise tõttu omas rahvastik kaunis ebamäärase kujutelma valitsejaist ja nende võimuvahendeist; omakorda olid valitsused väga halvasti orienteeritud rahvas­tiku tõelise meelelaadi, revolutsioonilise käärimise jõu ja iseloomu kohta. Igasuguse opositsiooni vastu tegutsesid võimukandjad ainult survega, käies juhtsõna järgi: „Gegen Demokraten helfen nur Soldaten”. Seepärast tulid revolutsioonid nende riigivormide juures äkilise üllatusena, mingi loodusjõulise ürgkatastroofina, mida ei osatud harilikult ette näha. Et valitsustel puudus õige ülevaade enda ja oma vastaste jõudude vahekor­rast, siis ei osanud nad peaaegu kunagi õigel ajal järele anda. Nii said võimalikuks äkilised verised katastroofid, milledes autokraatlikud võimud hukkusid. Seepärast tuli võitluses demokraatia eest peaaegu igal pool verd valada. Demokraatliku riigikorra juures redutseeruvad sääraste ve­riste kokkupõrgete vajadused miinimumini. Siin osatakse palju paremini hinnata enda ja vastaste jõudusid ja lahendatakse kaugelt suurem osa tekkinud vastolusid kokkuleppe teel. Demokraatia arvestab suuremal määral kui ükski teine riigivorm vähemust: ta peab psühholoogiliselt tähtsaks, et vähemus oleks esindatud seadusandlikes kodades ja võiks seal häält tõsta, ta kindlustab proportsionaalsuse põhimõtte alusel vähemusele säärase esinduse ja mõistab viimase huve tarbekorral arvestada. Demo­kraatias aetakse rohkem kui kusagil mujal kompromissipoliitikat, koos­kõlastatakse sel teel rahvaste eri kihtide huvid ja hoitakse ära võimalikud verised katastroofid. Andes kõigile kihtidele võimaluse legaalsel kujul laiaulatuslikult organiseeruda, võimaldab demokraatlik kord masse kasu­tada demokraatlikke vabadusi seaduste piires toimuvaiks jõuproovideks, kus tähtsamate võitlusvahendeina esinevad mitte pomm ja püss, vaid vaba sõna, valimissedel ja majanduslik või poliitiline streik. Seni tuntud riigivormidest on demokraatia ainuke, mis võimaldab vägivaldseid ja veri­seid kokkupõrkeid eri klasside vahel vähendada miinimumini ja sellega säästa rahvastiku jõud positiivseks rahulikuks tööks. Nüüdisaja klassivastuoludest lõhkikäristatud ühiskonnas toimuv klassivõitlus muutub demo­kraatliku korra juures vaimsete võimete võitluseks: käemusklite jõud asendub peaaju õilsama intellektuaalse jõuga ja võitjaks jääb lõpuks klass, kes oma vaimsete ja kõlbeliste esiduste tõttu võidu on ära teeninud.
Demokraatia enda abinõudega on teataval määral kõrvaldatavad ka juhtide probleemiga seotud hädaohud. Kõige pealt tuleb rõhutada, et ilma juhtide olemasoluta pole mõeldav ükski riigivorm, ka demokraa­tia mitte. Jõudude subordinatsioon ja koordinatsioon on paratamatu näh­tus igas sotsioloogilises ühikus Sellest sai aru isegi ägedaim demokraatia ideoloog Rousseau, kellel leiame väite: „kui võtta demokraatiat selle sõna valjus mõttes, siis ei ole kunagi olnud ehtsat demokraatiat ega saagi kunagi olema. See ei ole loomuliku korraga kooskõlas, et suurem arv inimesi valitseks ja et vähem arv oleks valitsetav”. Inimühiskonda kuuluvate jõudude koondamine, organiseerimine ja tööle rakendamine vajab vastavate võimetega varustatud kogenud tegelasi, kelle ülesandeks korda luua amorfsesse massi. Kõik see maksab täies ulatuses ka riik­liku elu kohta, kus masside energia vaja otstarbekohaselt rakendada po­sitiivsete ülesannete teenistusse. Püüda valitseda riiki ainult masside se­delitega, arvab J. Bryce, on sama hea, kui anda raudteerongi juhtimine sõitjate või laeva juhtimine reisijate hooleks. Seepärast oleks asjata lamenteerida juhtide instituudi olemasolu puhul ja asetada küsimus nii, nagu seda mõned teevad: kas demokraatia või juhistik. Selle asemel tu­leb küsida, kas ei leidu ka demokraatias endas vastukihvti juhtide insti­tuudi hüpertroofilisele mõjule.
Ja näib, et selleski suhtes lugu ei ole nii lootusetu, nagu Michels ja mõned teised väidavad. Kõigepealt erinevad demokraatlike mas­side juhid õige põhjalikult igasuguseist autokraatlikest valitsejaist. Nad ei moodusta mingisugust eksklusiivset kihti, mis sündimise või rikkuse alusel eralduks teistest lihtsurelikest, vaid on massist välja ulatunud ai­nult oma erakordsete isiklike võimete tõttu. Ka ei oma nad mingi­sugust alalist võimu, vaid püsivad oma kohal ainult nii kaua, kui mass neid usaldab ja oma esindajana soovib näha. Samal ajal loob demokraatlik kord kõige paremad võimalused juhtide saamiseks selektsiooni teel. Juba see asjaolu on tähtis, et juhi kohale saamiseks ja seal püsimiseks tuleb võistelda teiste, sageli andekate, jõududega. Edasi sünnib see võitlus avalikkuse ees kõige laiemal alusel ja võimaldab hindamist ning kontrolli igaühe poolt. Ja lõpuks annavad võitjale ülekaalu tema tõelised juhi omadused, mitte aga mingisugused intrigeerimisvõimed või osavus valit­seja tujusid orjameelselt ette aimata ja täita, nagu see autokraatiais paha­tihti esines. Sel määral, mil massid oma iseseisvalt mõtlemiselt küpse­vad, oma poliitiliselt kasvatuselt arenevad ja iseteadvuselt sirguvad, hak­kavad nad paremini oma õigeid juhte eraldama igasuguseist valeprohveteist, õpivad neid kontrollima ja julgevad neid tarbekorral tagandadagi.
Ei ole küllalist alust Michelsi eeskujul selles mingisugust traagikomöödiat näha, kui massid, senistes juhtides pettudes, neist teatava jõu­pingutusega vabanevad selleks, et järgmisel hetkel alistuda uutele juhti­dele. See on loomulik asjade käik. Ennem juba võiks traagikomöödiaks pidada säärast umbusaldusest tingitud talitamist juhtivate vaimsete jõu­dudega, millest räägib Platon oma „Riigis”: „Me kummardaksime neid kui austamis-, imetlemis- ja armastamisväärseid olevusi. Siis aga juhik­sime nende tähelepanu sellele, et meie riigis niisuguseid isikuid ei tohi olla, võiaksime nende pead õliga ja kataksime pärjaga ning saadaksime nad siis üle piiri meie riigist välja”. Massid teevad aga õigemini, kui nad poliitilistes küsimustes juhtide nõu küsivad, samuti kui nad pöörduvad haiguse korral arsti või kohtuasja korral advokaadi poole.
Et juhtide ja masside vahekord edaspidi kujuneks vastastikusest usaldusest ja arusaamisest kantud koostöötamiseks, on vaja mõlemaid pooli sotsiaalse kasvatuse teel selleks ette valmistada. On vaja kasva­tada intelligentlike võimistega isikute hulgast algatusvõimelisi, poliiti­liselt mõtlevaid, tugeva sotsiaalse vastutustundega juhte. Ja veel rohkem on vaja kõik jõud rakendada tööle selleks, et kavakindla kasvatuse teel arendada laiade masside sotsiaalset meelt, poliitilist otsustamisvõimet ja solidariteeditunnet; on vaja juurutada laiade hulkade teadvusse uued harjumused, mõtted ja tunded. Ainult laiade masside poliitiline, sotsiaalne ja kõlbeline kasvatus võib anda demokraatiale need juured, mille puudu­mise üle praegu põhjendatult kaevatakse. Õigusega väidab Max Adler, et tuleviku demokraatia raskuspunkt ei asu mitte niivõrra poliitikas kuivõrd pedagoogikas. Järjelikult kujuneb demokraatia probleem suure­jooneliseks kasvatusprobleemiks. Et viimase lahendamine kõigi tunnuste järgi otsustades ei seisa väljaspool inimlikke võimeid, siis võime kind­lasti väita: demokraatia senised pahed on ainult teatav maladie de croissance, mis arstitav ainult demokraatia enda poolt võimaldatud abinõudega. Igasugused teised abinõud põhjustaksid paratamatu regressi ja tulevad kõlbmatuina kõrvale heita. Kuid ainult sotsiaalse demokraatia asendu­mine praeguse poliitilise demokraatia asemele kaotab nüüdisajale omased teravad vastolud ja loob sisemiselt solidaarse ühiskonna, kus demokraat­like ideede võiduteelt kõrvaldatud suurem osa seniseid tõkkeid ja takistusi. Käesolev lühike pilk demokraatia olevikku ja minevikku kindlus­tab meis veendumuse ka tema elujõulisuse kohta tulevikus: ex praeterito spes in futurum.
Ρ. Τ r e i b e r g
Koguteosest „Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist”, 1928

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP