RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 10. august 2011

Eestis on kurjategijal rohkem õigusi ja vähem stressi kui õiguskuulekal kodanikul.

Teisipaev, 09 august 2011 10:39 Malle Pärn: Meedia teeb kurjategijast kangelase

Järjest rohkem hakkab tunduma, et korralik ja aus inimene olla pole enam kasulik.

Mõrtsukast kujundab meedia ülemaailmse kangelase, kelle elu igat tahku arutatakse pikalt ja laialt, netis avaldatakse ta “kogutud teosed”, otsitakse talle kõikvõimalikke õigustusi, korratakse tema täit nime, mida iga lugeja peab teadma peast, ja avaldatakse temast uhkeid fotosid.

Just nõnda on käitunud meedia selle Norra mõrtsukaga, kelle nime ma ei taha nimetada. Sest ta on selle nime saanud oma vanematelt, kes on olnud korralikud inimesed, ja tema on selle nime oma julma teoga häbistanud. See nimi ei kuulu temale. Ta peaks olema meie jaoks nimetu mõrvar, vastik kurjategija. Aga fotodel kujutatakse teda ilusana, uhkena, lausa kuninglikuna, toredas mundris. Mitte ühegi pildi peal ei näe me teda armetus olukorras, käeraudadega, inetuna, haledana, vihasena, ega ka isegi mingi ebasoodsa rakursi pealt pildistatuna.

Kontrastiks sellele võiks tuua politseijuhi foto Delfis, mis oli nii ebaõnnestunud, et mingi kommentaator selle järgi selle inimese kohta lausa halvustava märkuse tegi. Kui need fotod kõrvuti panna, siis tahaks küsida — kummale kuulub ajakirjanike sümpaatia, kas kurjategijale, või sellele, kes kuritegevust takistada püüab?

Kas on see tõesti ainult ühe isiku plaanitud kuritegu — või on see suur vandenõu? Sellest arast maniakist on tehtud kangelane. Arg ta ju on, muidu oleks ta rünnanud kedagi endast tugevamat — miks mitte poliitikuid, või moslemi kogukonna juhte. Aga ta läks saarele, politseivormis, tapma relvituid noori, kes sattusid paanikasse ega suutnud talle mitte kuidagi vastu hakata. Ta nautis nende paanikat ja hirmu. Nõnda käitub ainult äärmine argpüks, ilmselgelt alaväärsustunde all kannatav psühhopaat.

Ja siis räägitakse mingist “inimsusevastasest kuriteost”, mida tahetakse talle süüks panna. Mille eest ta võib saada 30 aastat ilusat ja kindlustatud, tema ohvrite omaste poolt kinnimakstud elu Norra imelises vangidepuhkekodus.
Ta tappis ju palju inimesi — noori, kellel kogu elu oli veel ees! Tema lõikas selle katki. Ja lõhkus sellega ka nende omaste ja sõprade elu hulgaks aastateks! Need olid konkreetsed inimesed, kelle ilufotosid pole ajakirjandus avaldanud, kelle nimesid ei korrata päevast päeva. Aga neil oli oma elu, omad mured ja rõõmud, armastused ja vihkamised, sõbrad, emad, isad, õed, vennad, armsamad.

Kui meie kohtusüsteem oleks õiglane, siis mõistetaks mõrvari üle kohut eraldi iga ohvri tapmise eest — nimeliselt, koos igaühe eluloo ja foto, ning leinajate tutvustamisega nii kohtualusele kui ka rahvale, ja igaühe kohta küsiks kohus vandemeestelt: kas ta on selle inimese julmas, ilma mingi põhjuseta mõrvamises süüdi? Ja iga mõrva eest arvestataks talle eraldi karistusaastaid — kui palju neid siis kokku tuleb?

Ja ilmselge on see, et tal poleks võimalik seda karistust lõpuni kanda, sest ükski inimene ei ela nii kaua. Järelikult on ainuke võimalik karistus sellise kuriteo eest surmanuhtlus. Usun, et kui tehtaks üleeuroopaline rahvaküsitlus, siis oleks enamik selle poolt, et lubada erakorralise juhtumina see mõrvar surma mõista.

Kas meie valitsejatel pole julgust? Või ei tahagi nad oma rahvaid selliste maniakkide eest kaitsta ja soovivad neid kenades puhkekodudes rahva raha eest üleval pidada? Kuidas on üldse võimalik mõelda, et niisugune mõrtsukas võiks mugavas vanglas edasi elada, tolle riigi maksumaksja raha eest, mille kõiki kodanikke ta oma julmuse ja halastamatusega on vapustanud? See on otsene iga ausa ja korraliku kodaniku mõnitamine.

Missuguse sõnumi see temale annab? Ta ju ise peab ennast kangelaseks ja naudib oma ülemaailmset kuulsust. Seda ta ju tahtis, ja meie ise andsime selle talle. Tal on põhjust meie peale ülevalt alla vaadata.

Kui inimene sooritab mingi julma, tahtliku, teadliku ja ettekavatsetud kuriteo oma kaasinimeste vastu, hävitab teiste inimeste elu, siis ta on ju sellega loobunud oma inimõigustest. Miks me neid talle siis vägisi uuesti tagasi kleepida tahame?

Kas tõesti pole võimalik meie tagurpidist ühiskonnakorraldust enam jalgadele tagasi pöörata?

Vabandage mu emotsionaalsust, ent usun, et iga ohvri omaksed mõtlevad just täpselt niisamuti…
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP