RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 8. detsember 2011

KaMin alistus ühele vandaalile ja loobus okupatsiooni tunnistamisest


Kurikuulus okupatsioonisõdur-küüditaja Pronkssõdur teisaldati 2007. a. Kaitseväekalmistule ehk siis mõrtsukas paigutati oma ohvrite segipaisatud ja ümbermaetud haudadele. Seda ei viidud muuseumisse nagu juhtus Saksa poolel sõdinud eestlastele pühendatud Lihula sambaga. Seal ajaloolisel Eesti vabaduse kaitsjate kalmistul tallavad nüüd punatähtpäevadel okupatsiooniaustajate hordid. Nemad ei hooli kohalikust kultuurist ja ajaloost. Nad tunnistavad vaid enda ajalugu ja kõik mis sellega ei haaku, tuleb vaikima sundida või lihtlabaselt hävitada.
Just seda pimedast vihast lähtuvad hävituskirge ajaloolise tõe vastu sai tunda Kaitseväekalmistul asuva Pronkssõduri juurde viiva tee kõrval oleva kivimüüri külge pandud Kaitseministeeriumi (KaMin) informatiivne silt mis teatas, et tegu on 1944.a Tallinna okupeerinud punasõduritele püstitatud mälestusmärgiga.
Ühel ööl see silt lõhuti. Me võime oletada, mis ringkonnad kõige tõenäolisemalt selle taga olid. Eks ikka needsamad, kes juba taasiseseisvumise ajal Kautla taastatud ausammast õhku lasid ja muul viisil rüüstasid.
Siiski võis tegu olla ka täiesti apoliitilise vandalismiaktiga. Ehk oli vandaali näol tegu lihtlabase narkomaani, vaimupuudega isikuga, kirjaoskamatu umbjoobes Somaalia turistiga või koguni senitundmatu paranähtusega? Seni kuni ole kindlaks tehtud, kes selle vandalismiakti taga oli, on kõik variandid võimalikud. See aga polegi nii tähtis, oluline oleks olnud seda silti hiljem lihtsalt sama usinasti valvata, kui tehakse Pronkssõduri endaga, kelle peale piltlikult isegi kärbes ilma politsei tedmata asjal käia ei saa. Kas poleks siis mõistlikum olnud KaMin-a infosilt pagaldada samade valvekaamerate vaatevälja, mis valvavad Pronkssõdurit?
Kuid kõige hämmastavam oli meie Kaitseministeeriumi reaktsioon. Ilma et oleks selgitatud välja vandalismiakti korraldaja, jõudis ministeerium seisukohale, et nüüd tuleb kohe sildil olevat teksti muutma asuda. Seda ka tehti. Oktoobri algul paigutati sinna uus tekst (vt allpool).
Huvitav kust nad üldse võtavad, et lõhkumine just teksti pärast aset leidis? Ja kui põhjus oligi tekstis (mis kajastas ju kõigest tõde!), siis ei tohiks Kaitseministeerium, mis peab meid ka sõja ajal kaitsma, nii kergesti alistuda kellegile suvalisele vandaalile. Kas nii kergesti loobutaksegi oma ajaloost – ajaloolisest tõest? Sellest tõest loobumine on ohtlik tee, sest taolisi vandaale, kelle aktsioonide ees meie „kõikvõimas“ Kaitseministeerium suurt hirmu tunneb, võib meie riigis vabalt mitusada tuhat olla. Teoreetiliselt on meie Kaitseministeeriumil võimalus veel mitusada tuhat korda ajaloolist tõde Eesti kahjuks revideerida.
Kuna Kaitseministeerium loobus sisuliselt okupatsiooni tunnistamisest, siis tekib küsimus, kelle ja millise riigi huve ta esindab? Ja kui nii kergesti alistutakse anonüümse vandaali pisiaktile, siis kuidas suudab see ministeerium tõsisemate ohtude puhul meie eest seista? Kuidas peaks meil temasse enam usku olema?
Kiri infotahvlil enne: "2007. aasta aprillis toodi siia Tõnismäelt monument 1944. aasta 22. septembril Tallinna okupeerinud Nõukogude armee võitlejatele".

Kiri infotahvlil pärast: "2007. aastal paigutati Kaitseväe kalmistule 1947. aastal Tõnismäele püstitatud monument 1944. aasta sügisel Tallinna vallutamisel surma saanud punaarmeelastele. Samal aastal maeti Tõnismäelt siia ümber 1944. aasta sügisel Tallinnas ja selle ümbruses langenud Nõukogude sõdurid."
Nii et Kaitseministeeriumi arvates Tallinnat mitte ei okupeeritud vaid üksnes vallutati. Kas järgmisena avastab ministeerium, et Tallinnat hoopis vabastati nõukogude vägede poolt? 
_____________________
Lugege lisaks SIIT.
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP