RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 21. detsember 2011

Vabariigi Presidendi otsus, mida pole tehtud 71 aastat

SI-351

SI avaldab presidendi otsuse (kava), mis reguleerib olukorda seoses
Eesti Vabariigi anastamisega 1940. aastal. Praktikas ei ole sellist, 1918. aastal rajatud EW õiguslikku järjepidevust tsementeerivat otsust siiani vastu võetud, ei eksiili aastakümnetel ega ka täna tegutseva presidendi ja valitsuse poolt (www.nommevalitsus.org).

Tekst: Erki Kangro

Selgituseks

Eesti Vabariigi maa-ala okupeerimisega ilma riikidevahelise sõjategevuseta ja Johannes Varese valitsuse ametisseseadmisega tekkis olukord, mida pole ette nähtud Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduses ega teistes vastavates õigusnormides. Eesti Vabariigi seadusliku riigivõimu poolt on tänaseni jäänud vastu võtmata tekkinud olukorda defineeriv administratiivakt. Kuigi Nõukogude Liidu okupatsiooni vastased seisukohad on piisavalt välja kujunenud ja neid on alates 1940. aastast pidevalt väljendatud ja neid järgitud, ei saa riiklikku poliitikat teostada üksikisikute arvamuste põhjal, mis võivad ka olla isikuti detailides erinevad. Neil põhjustel on vajalik anda otsus, mille kava on lisatud.

See otsus on oma vormilt mobilisatsiooni kuulutamise otsus. Kuna mobilisatsioon ei ole praegustes tingimustes, kus puudub efektiivse riigivõimu mõjupiirkond, teostatav, on otsuses välja kuulutatud mobilisatsiooniga Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja vastavate seadustega ettenähtud tagajärjed, kuid mitte mobilisatsiooni ennast.

Otsusega määratakse kindlaks vääramatu jõu toimel tekkinud muutused Eesti riiklikus seisundis. Eesti Vabariigi seaduslik riigipea ja valitsus on sõltumata nende poolt valitsetava maa-ala olemasolust või ka nende isikulisest ja tegevusvabadusest pidevalt olemas. Võimu üleminek Konstantin Pätsilt Jüri Uluotsale oleks tulnud vormistada (ja tuleb vormistada kasvõi tagantjärele, nagu paljud teised sündmused!) Vabariigi Presidendi eriõigusel antud käskkirjaga ja ei kuulu oma sisu poolest mobilisatsiooni kuulutamise otsusesse.

Sõjavägede Ülemjuhataja määrus 18. juunist relvade äraandmise kohta kui okupatsioonivõimu survel antud akt on tühine algusest peale. Olukorras, kus Eesti Vabariigi relvastatud jõud ei ole suutelised kodanikke okupatsioonivõimude vägivalla eest kaitsma, on kodanikel endil enda kaitsmise õigus, ka relvaga.

Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse kohaldamisega üheaegselt hakkab kehtima kaitseseisukord (Põhiseaduse § 144). Kaitseseisukorra piirkonnas võib asutada erakorralisi kohtuid (Põhiseaduse § 119), mis on kohtute tegevuse taastamiseks hädavajalikud, kuna Kohtute seadustikus ettenähtud kohtunikke (kaasa arvatud riigikohtunikke) saab ametisse nimetada ainult Riigikohtu ettepanekul, aga viimane riigikohtunik suri 1984. aastal.

Kuna praeguses olukorras ei ole võimalik korraldada valimisi, pikenduvad I Riigivolikogu, I Riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogude koosseisu volitused alates Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse kohaldamisest 21. juunil 1940 (Põhiseaduse § 145). Võimaluse tekkides saab täiendada I Riigivolikogu ja I Riigivolikogu koosseisus tühjaksjäänud kohti (kasvõi kõiki) ja pärast Vabariigi Presidendi valimist valida II Riigivolikogu ja kujundada II Riiginõukogu. See vajab täpsemat defineerimist Valimiste Peakomitee otsusega. Kutsealaste ja kohalike omavalitsuste taastamise kord tuleb määrata seadusega.

Kuni 21. juunini vastu võetud seadused kehtivad enesestmõistetavalt edasi kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud praeguses olukorras mittekohaldatavad seadusesätted (nagu välisriikide sõjaväeteenistusse - kaasa arvatud ajateenistusse! - astunute kodakondsusest väljaheitmine).

On rahvusvahelisi lepinguid, mis ei tule ilmselt enam kunagi täitmisele. Teistest tuleb kinni pidada ka vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, nagu Tartu rahu.

Kuna kõiki eeskirju ja korraldusi pole arusaadavalt võimalik mahutada ühte konkreetsesse otsusesse, on ministritel õigus algatada nende vastutusalasse kuuluvate seaduste ja muude aktide vastuvõtmist.

Otsuse aluseks on Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse (SK IV 1940, 1, 2) § 18 p. 5 ja sellele kirjutavad alla Vabariigi President (respective Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis), Sõjavägede Ülemjuhataja, Peaminister (resp. Peaministri asetäitja) ja Sõjaminister.

Kuna otsuse kava on ikka veel, aastaid kestnud täienemisest hoolimata, toores ja ebatäiuslik, on oodatud kõik ettepanekud ja konstruktiivne kriitika, eriti õigusteadlastelt ja sõjaväelastelt.

See otsuse kava on üks kümnetest minu poolt Vabariigi Valitsusele (niinimetatud Nõmme valitsusele) ette panemata jäänud ettepanekutest (käskkirjad, otsused, seadlused, määrused, seadused). Sellele lisanduvad Seaduste Kogu täielikuks väljaandmiseks vajalike seaduste eelnõud. Ettevaatlikud nõuandmised midagi ette võtta on Kalev Otsa ja Ahti Männi poolt järjekindlalt tagasi lükatud fraasiga „kuidas sa aru ei saa, et meie tegevus on peatunud“.

Ma olen olnud kaheksa aastat ilma seaduslikult ametisse astumata ja oma eelkäijalt asjaajamist üle võtmata nimetatud Kalev Otsa poolt Riigisekretäri ametisse, mille vääriline ma ei ole ja kus ma ei ole suutnud end ülemuse silmis tõsiselt võetavaks teha.

2005.aasta juulis olen osalenud kahel Vabariigi Valitsuse koosolekul ja neid tõsimeeli protokollida püüdnud. Tagantjärele mõeldes saab toimunu ainus ratsionaalne seletus olla, et neis koosolekutes osalejad leppisid eelnevalt kokku Vabariigi Valitsust obstruktsiooniga naeruvääristada, aga ei usaldanud mind sellest informeerida.

„Nad olid ametis mingi vahearuande koostamisega, aga mis see oli, mille kohta neil tuli aru anda, sellest tal ei tekkinudki selget ettekujutust. Kuidagi oli see seotud probleemiga, kas koma tuleks panna sissepoole sulgusid või väljapoole. Alamkomisjoni kuulus veel neli meest, kõik sama tüüpi nagu tema. Oli päevi, kus nad tulid kohale ja läksid kohe jälle laiali, tunnistades üksteisele ausalt, et neil pole tegelikult midagi teha. Aga oli ka niisuguseid päevi, kus nad asusid üpris innukalt tööle, puhudes kohutavalt tähtsaks igasuguste protokollide koostamise ja pikkade märgukirjade visandamise, mida nad iial ei lõpetanud, - kus vaidlused selle üle, mille üle nad tegelikult vaidlevad, muutusid ülimalt keeruliseks ja segaseks: juuksekarva lõhestavate tingimistega definitsioonide asjus, tohutute kõrvalekaldumistega, nägelustega, - isegi ähvardustega apelleerida kõrgemale poole.“ (George Orwell, 1984.)

Nähtavasti „tegevuse peatumine“, mis see iganes on, sellist asjaajamise viisi ei takista. Administratiivne mõtteviis nõuab peatumise mõistet defineerivat üldakti, mis üksikakti (otsusega) kohaldamisele võetaks. Kumbagi sellist dokumenti pole vastu võetud. Kui aga „peatumine“ on tingitud Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse Eestis asumisest, on see parandatav esimese Rootsi suunduva laevaga.

Kalev Ots ja Ahti Mänd on elanud üheksateist aastat Riigiarhiivi ja Rahvusraamatukogu vahetus läheduses. Mina oleksin selle eelise eest oma hinge maha müünud. Uno Andrussoni, Toomas Hellati, Ago Loorpärgi, Hjalmar Mäe ja Jüri Remmelga paar aastat tagasi ilmunud mälestused, mida Ahti Mänd tähthaaval ümber tipib ja oma koduleheküljele üles paneb, on Jõgeva linnaraamatukogust laenutatavad. Vabariigi Valitsuse protokolle, Vabariigi Presidendi käskkirju ja seaduseelnõusid ei saa ühestki raamatukogust. Üheksateist aastat on minul üksi olnud kergem sõita Jõgevalt Tallinna, kui kõigil Nõmme valitsuse liikmetel ja nende perekonnaliikmetel kokku minna Nõmmelt Lillekülla.

Vabariigi Presidendi otsus nr. ...

„...“ ............. .....

1. Konstateerin, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit okupeeris 17. juunil 1940 sõjaliste vahenditega Eesti Vabariigi maa-ala ning tema esindaja survel ja otsesel ettekirjutusel nimetati 21. juunil 1940 ametisse uus valitsus, mis alustas kohe Eesti Vabariigi likvideerimist ja ettevalmistusi Eesti Vabariigi ühendamiseks Nõukogude Liiduga.

Sellega kaotas Eesti Vabariik valitsusvõimu oma maa-ala üle 21. juunil 1940 ja see läks üle Nõukogude Liidu poolt ametisse seatud organitele.

Lugeda riigi- ja omavalitsusasutiste korraline tegevus vääramatu jõu toimel lõppenuks 21. juunil 1940. Siitpeale toimub ainult tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamiseks kõigi olemasolevate võimaluste piirides ja rahvusvahelise õiguse alusel.

2. Enne 21. juunit 1940 ametis olnud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse koosseisu, Riigikontrolöri ja Õiguskantsleri volitused kestavad katkematult edasi. Nad on oma isikulise ja tegevusvabaduse säilitamiseks õigustatud kasutusele võtma kõik abinõud, kaasa arvatud riigist lahkumine. Riigi juhtkonna isikulise koosseisu uuendamine toimub vastavates seadustes ettenähtud korras.

3. Riigi- ja omavalitsusteenijate teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940. Erandina loetakse ametis edasi olevaks isikud, kelle ametitegevus on otseselt vajalik Eesti Vabariigi sümboolseks säilimiseks ja iseseisvuse taastamise võitluse huvides, samuti isikud, kes sel otstarbel ametisse nimetatakse. Nende riigiteenijate koosseisu määrab Vabariigi President.

4. Sõjaväelaste teenistusvahekorrad lugeda vääramatu jõu toimel lõppenuks alates 21. juunist 1940, välja arvatud need, kellel see uuendatakse või kes võetakse tegelikku sõjaväeteenistusse Eesti iseseisvuse taastamise võitluse huvides.

5. Sõjavägede ülemjuhataja määrus 18. juunist 1940 (RT 1940, 51, 478) kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt pealesunnitu on kehtetu algusest peale. Okupeeritud maa-alal asuvatel Eesti Vabariigi kodanikel on alates 21. juunist 1940 õigus end relvaga kaitsta okupatsioonivõimude vägivalla eest ja sel otstarbel asutada sõjaväeliselt korraldatud organisatsioone.

6. Võtta kohaldamisele alates 21. juunist 1940 Eesti Vabariigi Põhiseaduse §§ 119, 144 ja 145. § 145 eeskirju võidakse seadusega laiendada ka teistele ametiisikutele.

7. Kuni 21. juunini 1940 kehtinud seadused on jõus kuni nende muutmiseni seaduslikus korras, kaasa arvatud need seadusesätted, mida nende iseloomu järgi ei ole võimalik okupatsiooni tingimustes kohaldada.

8. Kuni 21. juunini 1940 Eesti suhtes kehtinud rahvusvahelised lepingud on jõus kuni nende muutmiseni rahvusvahelises õiguses ettenähtud korras. Sealhulgas kehtivad edasi, vaatamata nende rikkumisele teise lepinguosalise poolt, Nõukogude Liiduga sõlmitud lepingud, eriti Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruarist 1920.

9. Riigikaitse sõjaaegse korralduse seadus võetakse kohaldamisele arvates 21. juunist 1940.

10. Vabariigi Valitsusel teha esitised käesoleva otsuse teostamiseks.

11. Käesolev otsus on võrdväärne Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 132 mainitud mobilisatsiooni kuulutamise otsusega ja kehtib kuni muutmiseni Vabariigi Presidendi otsusega siis, kui on taastatud Eesti Vabariigi iseseisvus, sõltumatus ja riigi maa-ala lahutamatu tervik.

Alus: Riigikaitse rahuaegse korralduse seaduse § 18 p. 5.

Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis
Sõjavägede Ülemjuhataja
Peaministri asetäitja
Sõjaminister


Allikas: Erki Kangro
Kontakt: almanach@hot.ee
Allikas: http://si.kongress.ee/vabariigi-presidendi-otsus-mida-pole-tehtud-71-aastat-2.html

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP