RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 29. detsember 2011

MART HELME: Ühe Eesti fašisti lugu

Saada sõbrale
Seaoses Mart Laari lootusetult hilinenud (kuid mõistagi õige) ettepanekuga kuulutada saksa mundris sõdinud eesti mehed vabadusvõitlejateks on tavalised kahtlusalused alustanud hädakisa ja laimukampaaniat meie häbiväärselt maha vaikitud kangelaste ning Eesti au ja väärikuse vastu. TMS avaldab 2008. aastal ilmunud Mart Helme artikli ühest taolisest vabadusvõitlejast.
Kui ma laps olin ja saksa sõduri mundris venelaste (isa ütlus; mitte punaarmeelaste, nõukogude armeelaste või laskurkorpuslaste) vastu sõdinud isa sõjalugusid kuulasin, ei tulnud mulle pähegi, et mõni teine eestlane oleks võinud mingis teises mundris venelaste poolel sõdida. Minu arvates polnud see lihtsalt mõeldav, see polnud kooskõlas minu arusaamisega kodumaast, patriotismist, ohvrimeelsusest, kodumaale andmisest, mitte kodumaalt aina võtmises ja nõudmises, nagu nüüd näib olevat normiks kujunenud.
Hiljem, koolis, jõudis minuni ka teise poole tõde. Ratsionaalselt mõistsin ma loomulikult ka neid mehi, kes Moskva käsul Eestis mobiliseeriti ja isenesest mõistetavalt tagasi koju ihkasid. Emotsionaalselt jäid need mehed ja nende tõde mulle aga võõraks. Sest nende puhul on väga raske, tegelikult lausa võimatu väita, et nad võitlesid vaba Eesti taastamise šansi eest. Inimestena võitlesid nad küll kojutuleku eest, kodanikena aga oma riigi taassünni võimaluse vastu. Mis puutub neisse kui sõduritesse, siis, ükskõik kui tublid nad ka olid, tähendasid nende pingutused vaid üht: verise diktatuurirežiimi taastamist Eestis, kogu rahva, iseenda ja oma lähedaste andmist repressiivorganite suval põhineva võimu alla.
Niisiis. Minu silmis olid need mehed kodumaa reeturid, kuitahes paratamatu nende sattumine sellesse rolli ka polnud. Minu isa oli (ja on, rahu tema põrmule) minu silmis aga kangelane, kes haaras relva okupantide vastu juba 1941. aastal ja pidas omakaitseväelasena lahinguid taanduvate vene üksustega ning kes 1944. aasta algul pidas seetõttu iseenesest mõistetavaks, et tema koht on Sinimägedes, mitte naise ja kahe väikese lapse selja taga kodus.
Taat, keda nii mõnigi nõukogude aegne kaaskodanik avalikult fašistiks sõimas, pidas Narva all vastu lõpuni, jäädes seetõttu maha ka viimasest Rootsi läinud laevast. Kui ta mõnikord viina oli võtnud, nuttis ta, rääkides tublidest poistest, kes tema kõrval surma olid saanud. Ta nuttis mõnikord ka, kui rääkis venelastest: “Vaeseid vankasid aeti metsikult peale. Me ei jõudnud kuradisi nii palju tappa kui neid tuli. Sa ei kujuta ette, poeg, mis tähendab, kui sa muudkui lased ja lased ja lased ja laibavallid tulevad ikka lähemale ja lähemale ja siis nad on sul ühtäkki kaevikus ja sa tapad neid, aga nad ikka muudkui tulevad...” Ta möönis, et venelased olid visad sõdurid, mis sellest, et paljud olid päris poisikesed.
Nii paradoksaalne kui see meie kodukootud fašismitundjatele ka ei näi, aga sakslasi vihkas ta rohkem kui venelasi. Selle eest, et sakslased eesti üksused oma ette teatamata taandumisega lennuväe, kahurite ja tankide katteta surema jätsid.
“Meil ei jäänud muud üle, kui vaadata, kuidas iga mees koju saab. Minna tuli jala, sest sakslased olid kogu tehnika endale jätnud. Relvad ja varustuse lasid ka õhku, selle asemel, et meile üle anda. Meil polnud, millega edasi sõdida. Mehed olid sakslaste peale nii vihased, et kui üks mahajäänud veoauto sakslastega tuli, lasid vihasemad vennad juhi pikema jututa maha ja kupatasid kämbud (sakslaste põlastav hüüdnimi eestlaste hulgas) kastist välja. Sakslased hakkasid hädaldama, et mis neist nüüd saab, meie mehed küsisid vastu, kas Hitler kunagi küsis, mis meist saab? Ma arvan, et vankad tapsid nad varsti maha, sest see oli juba Avinurme lähedal.”
Auf Wiedersehni sai taat sakslastelt Pärnus Tammsaare puiesteel, praktiliselt koduukse ees, kus ketikoerad (Saksa sõjaväepolitsei) ta kinni pidasid ja teda desertööriks tembeldada püüdsid. Lõpuks lasti ta tulema - kavatsusega talle valang selga tulistada. Kui püstolkuulipilduja vinna tõmmati, viskus isa teeäärsesse kraavi (kraavid olid Pärnus Tammsaare puiestee ääres minu mäletamist mööda kuni 60. aastate alguseni). Järgnes valang, mille kuulid munakivisillutisel sädemeid lõid. Isa tõmbas kraavis püstoli vinna, et ennast kaitsta, kui ketikoerad kontroll-lasku sooritama tulevad, aga nad ei tulnud. Suur-Saksamaa vajas neid juba mujal.
Üks kümnetest ja kümnetest tuhandetest eesti “fašistidest” oli sellega siis koju jõudnud. Taat ei tunnistanud kunagi, et eestlased kaotasid selle sõja. Tema meelest kaotas sõja Hitler. Ja sakslased, kes omas idiootsuseni küündivas upsakuses ei osanud ära kasutada ei eestlaste, lätlaste, ukrainlaste ega isegi venelaste viha nõukogude korra vastu. Taat oli surmani seda meelt, et ainus viga, mille Eesti neil saatuslikel aastatel tegi, oli see, et juba 1939. aastal oma riigi kaitseks välja ei astutud. “Siis oleks nende meeste kõrval, kes 44. aastal Sinimägedes ja Narva all olid, seisnud ka need, kes Lakurkorpusesse sunniti, kes Soome põgenesid ja kes 40. ja 41. aastal niisama maha tapeti. Me poleks soomlastest halvemini sõdinud,” oli ta veendunud.
Ma millegi pärast jagan tema veendumust. Ja kui tema oli fašist, olen fašist ka mina.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP