RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 4. oktoober 2014

Kultuuri järjepidevusest



1940. aasta 17. juuni hommikul hakkasid Eestisse sisenema Punaarmee väeosad. Mõne päeva jooksul sisenes 6 diviisi kokku 72 000 meest, mõni aeg hiljem neli diviisi saadeti tagasi. Samal ajal Haapsalu ja Paldiski baasides olevad väeosad liikusid Tallinna. 21. juunil 1940 toimus Eestis kommunistlik riigipööre, vastavalt Moskva  juhtnööridele moodustati nn. rahvavalitsus eesotsas Johannes Varesega.
23. juunil algasid poliitilise ja vaimueliidi arreteerimised. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja  selle uue kooseisu valimised 14. – 15. juuniks. „Valimised“ korraldati nii, et Eesti Töötava Rahva Liidu saadikukandidaadid pidid valimistel saama ülekaaluka „võidu“. Ja seda nad ka said. 17. juulil toodi välja  loosungid, mis nõudsid Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga. 21. -23. juulil 1940 kuulutas vastvalitud Riigivolikogu Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja palus NSV Liidu Ülemnõukogu võtta Eesti NSV vastu NSV Liidu koosseisu.  Maa ja maavarad kuulutati riigi omandiks ning otsustati natsionaliseerida pangad ja suurtööstuslikud ettevõtted. President Konstantin Päts lasti ametist lasti.
6. augustil 1940 NSV Liidu Ülemnõukogu otsustas võtta Eesti NSV Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu. 25. augustil võeti vastu uus põhiseadus, millega Riigivolikogu nimetati ajutiseks ülemnõukoguks, vabariigi valitsus rahvakomissaride nõukoguks. Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks sai Johannes Vares, Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks Johannes Lauristin.
30. juulil 1940 küüditati K. Päts koos perekonnaga NSV Liitu. 11. augustil lasti õhku K. Pätsile püstitatud ausammas Tahkurannas. Peagi algas mälestusmärkide hävitamine kogu maal. Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner koos abikaasaga oli  küüditatud NSV Liitu juba 19. juulil. 31. juulil vabastati ametist kõik vallavanemad ja nende abid. Maavanemate ja linnapeade tagandamine oli alanud juba 28. juunil.

Läbiviidud uuenduste mõjud
Nagu eeltoodust selgub, kulus Eesti Vabariigi riigiaparaadi ning tema juhtide ja valitsuse kõrvaldamiseks ja uue võimu valitsemisstruktuuride loomiseks ümmarguselt kaks kuud.  Arenenud vaimse ja materiaalse kultuuri järjepidevuse lammutamine ning intelligentsi rakendamine uue, kommunistlikku ideoloogiat kandva kultuuri ülesehitamisse ei toimunud nii lihtsalt.
Uus võim alustas võitlust kultuuri järjepidevuse vastu ja kommunistliku ideoloogia eest kultuuris repressioonidega. Vaimse kultuuri vallas langesid stalinlike repressioonide ohvriks paljud  teadlased, õpetajad, kirjanikud, kunstnikud, muusikud jt.  Need kas vallandati,  vangistati, küüditati või häbimärgistati avalikkuse ees. Seda on nimetatud ka kultuurigenotsiidiks. Eesmärgiks oli ilmselt tekitada intelligentsis hirmu ja selle abil sundida neid loobuma vastupanust uuele võimule. See muutis  vaimse kultuuri vallas töötajad käitumises ja väljendustes ettevaatlikuks, enamik eelistas vaikida, käituda alalhoidlikult.  Üksikud siiski läksid mitmesugustel põhjustel ka koostööle uue võimuga.
Teine oluline samm uue võimu arsenalis oli tsensuuri kehtestamine. 23. oktoobrist 1940 kuni 1. oktoobrini 1990 tegutses Eestis tsensuuri teostav vabariiklik allasutus Glavlit, mis kontrollis info levikut kõigis eluvaldkondades takistamaks võimudele ebasoovitavate andmete või ideede levikut. avalike teabevahendite kaudu. Glavlit tegeles ka keelatud kirjanduse nimestike koostamisega ning nendesse kantud kirjanduse kõrvaldamisega raamatukogudest. Esialgu suleti suhtlemine välisilmaga täielikult, kirjavahetust asus kontrollima NKVD. Eestit hakkas eraldama välisilmast „raudne eesriie“.
27. juunil algas seltside ja ühingute sulgemine, teatrite riigistamine, erakoolide sulgemine. See tegevus viidi põhiliselt lõpule sügiseks. Sulgemata jäid siiski Emakeele Selts, Eesti Loodusuurijate Selts, esialgu (kuni 1950. aastani) Õpetatud Eesti Selts ning mõned spordi- ja teadusseltsid.
Kõige ulatuslikum uue võimu abinõu kultuuri vallas oli kommunistliku ideoloogia surve. Selleks kasutati nii avalikku kui ka trükisõna, raadiot, filmi, noorsoo-organistatsioone, kunsti, teatrit, kõiki agitatsiooni- ja propagandavahendeid.
Kommunistliku ideoloogia levitamise sihtgrupiks võeti noored. Nendega tegeleti pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonide kaudu ning püüti igati vähendada perekonna mõju noortele. 1940. – 50. aastate noored koduse kasvatuse mõjul ei rutanud reklaamitud noorteorganisatsioonidesse, vaid püüdsid arendada koguni põrandaalust võitlust. 1970. – 80. aastate noored, eriti üliõpilasnoored aga kritiseerisid võime järjest avalikumalt. Mitmesuguste surveabinõudega saavutati küll noorte arvu kasv noorteorganisatsioonides, kuid kommunistlikku ideoloogiat kogu noorsugu omaks ei võtnud, kuulumine kommunistlikku noorsooorganisatsiooni oli ainult silt, mille taga aeti „oma asja“.
Esimese nõukogude aasta vägivallategude kulminatsiooniks kujunes elanike massiline küüditamine 14. juunil 1941. Ligi 10 000 küüditatu hulgas oli ka vaimuinimesi. Eesti  kaotas oma vaimuinimesi ka saksa okupatsiooni ajal sõjategevuse ja pealekaebamiste käigus. 1944. aastal suure põgenemise ajal lahkus kodumaalt  põhiliselt Rootsi ja Saksamaale arvatavasti ligikaudu ¼  Eesti  vaimueliidist – kirjanikest, kunstnikest, muusikutest, näitlejatest, teadlastest, arstidest jt. Need, kes said võõrsil oma alal edasi tegutseda ei läinud eesti kultuurile kaduma. Kuid  seda õnne ei olnud kõigil. Kodumaale jäänud vaimuinimesi võis tabada  vangistamine ja vangipõlv, mis võis lõppeda surmaga vangilaagris.
1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon Eestis andis tugeva tagasilöögi eesti kultuuri arengu järjepidevusele ning tõi kaasa suuri inimkaotusi. Repressioonide julmus hakkas vähehaaval taanduma pärast Stalini surma 1953. aastal.

Positiivseid mõjusid kultuurile nõukogude perioodist
1958. aastal  Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjoni asutamisega algas kodu-uurimisliikumine, mis levis kiiresti üle maa, olles populaarne just koolinoorte hulgas. See võimaldas kohalike revolutsiooni-, sõja- ja tööveteranide tegevuse uurimise kõrval ka kultuuritegelaste tegevust ja kultuurisündmusi ning oma kodumaa loodust uurida. Hakati korraldama kodu-uurimisalaseid konverentse. Hinnatav oli ka ülikoolide ja Eesti Looduskaitse Seltsi (1966) tegevus, kes hakkasid tähistama oma silmapaistvate professorite ja kultuuritegelaste juubelisünnipäevi ning sünnikohti. Hakati välja andma  rajoone ja vaatamisväärsusi tutvustavat kirjandust, asutama kohalikke koduloomuuseume.
Nõukogude aastatel siiski elavnes rahvakultuur. Lootes selle kaudu arendada rahva ideelis-poliitilist kasvatust, riik doteeris  rahvakultuuri. Jätkuvalt tegutsesid laulukoorid küll mitte iseseisvate seltsidena, vaid lähima rahva- või kultuurimaja juures ringi staatuses (Vanemuine, Koit jt). Asutati ka uusi laulukoore ja orkestreid ning näiteringe ja rahvatantsurühmi. Nende repertuaar oli ikka eestikeelne ja võimalikult eestimeelne. Esinemiskavades pidi siiski mõni laul olema ka „ideoloogiliselt kõrgel tasemel“. Sama nõue kehtis ka kohalike laulupäevade ja üldlaulupidude kavade koostamisel. Üldlaulupeod kandsid lauljate kaudu kuulajateni, raadio ja TV kaudu kogu rahvani vaimsust, mis püsis rahva hinges ja iga üldlaulupidu andis uut jõudu oma kultuuri hoidmiseks. Eriline tähtsus eesti rahva vaimsuse hoidmisel ja kasvatamisel kuulub Gustav Ernesaksa tegevusele, kes 1944. aasta sügisel asutatud riikliku meeskooriga hoidis  ja hellitas rahva hinge ning tutvustas Eesti kultuuri ka väljaspool kodumaad. Tema koorilooming oli rahva poolt hinnatud. L. Koidula sõnadele loodud „Mu isamaa on minu arm“ ühendas igal laulupeol lauljad rahvaga.
Oluline tähtsus Balti riikide üliõpilasnoorte ühtekuuluvustunde kujunemisele ja rahvustunde kasvatamisele oli Balti riikide üliõpilaslaulupidudel „Gaudeamus“. Tartust alguse saanud üliõpilaslaulupeod (1956)  olid Tartus ja Balti riikide pealinnades iga 10 aasta kohta vähemalt kord suureks kultuurisündmuseks, kus iga riik demonstreeris oma laulu- ja rahvatantsukultuuri.
Alates 1950. aastate teisest poolest nn. Hruštšovi „sulast“ peale tekkis enam võimalusi kultuuri arendamiseks: Tallinnas asutati Rocca al Mares Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum (1957), hakkasid ilmuma  ajakirjad „Eesti Loodus“, „Keel ja Kirjandus“ ning „Kultuur ja Elu“ (1958),  Tallinnas avati Riiklik Noorsooteater (1966), asutati Rahvakunstimeistrite koondis „Uku“ ja ENSV Looduskaitse Selts (1966), tähistati eesti laulupidude 100. aastapäeva üldlaulupeoga (1969), võeti vastu „Eesti NSV ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise seadus“ (1977), asutati Eesti Muinsuskaitse Selts (1987) , hakati taastama varem tegutsenud seltside tegevust.

Kokkuvõte ja järeldused kultuuri järjepidevuse kohta
Eeltoodust selgub, et Eesti okupeerimise järel 1940. aastal nõukogude võim suutis julmade repressioonide ja loovinimeste hävitamisega küll pidurdada kultuuri järjepidevat arengut, kuid mitte lämmatada eesti kultuuri. Eesti kultuur, tema loojad ja kandjad olid kommunistlikust ideoloogiast ja selle elluviijatest tugevamad.
Eesti kultuur kui meie identiteedi alus vajab tähelepanu, hoidmist ja arendamist ka tänapäeval. Arvestada tuleb ka okupatsiooniaja mõjudega kultuuris. Kommunistliku ideoloogia levitamise eesmärgil maksis kultuurivaldkonna tegevused kinni riik: harjutusruumide kasutamine oli kollektiividele tasuta, esinemisriiete muretsemine, esinemiste ja kontsertreiside korraldamine tasuti samuti riigiasutuste poolt.
Tänapäeval toimub rahvakultuuri tegevuste toetamine ministeeriumide, kohalike omavalitsuste ja mitmesuguste fondide kaudu. Kahjuks ei ole veel suudetud rahvakultuuri toetamises saavutada üldiselt tunnustatud süsteemi. Maal asuvad kohalikud omavalitsused  ei nõua oma kollektiividelt harjutusruumide kasutamise eest üüri, linnade omavalitsused aga nõuavad. Fondide toetused on orienteeritud  ainult tegevuste tulemustele. 
Rahvakultuuri kollektiivide liikmete omaosalus  kollektiivi tegevuse rahastamisel on mõistetav, kuid tegelikult väga  erinev. Miks on see nii? Miks on kollektiivides palju liikmemaksu võlglasi, kui liikmemaks on vaid  0.20 …0.50    kuus?  Kui ka 20. sajandi alguses oleks Vanemuise,  Endla ja Estonia seltside liikmed  „kokku hoidnud“ liikmemaksude tasumiselt, oleks kolm kaunist teatrihoonet küll ehitamata jäänud. Riik nende hoonete ehitamist ei toetanud – see oli täielikult kodanikualgatus.
Oleks hea, kui igaüks mõtleks järele, kuidas suurendada oma panust rahvakultuuri arengusse. Et olla väärikas, tuleb suund võtta isemajandamisele – nii seltsides kui riigis laiemalt. Globaliseerunud maailmas ringi liikudes ei tohi jääda kasumit taga ajava massikultuuri „võrku“ või veel halvem – vahetada oma kultuur selle vastu. Eesti kultuur väärib hoidmist ja arendamist selle, arendajad ja kandjad austust!

Valter Haamer
Tartu Hoiu-laenuühistu nõukogu esimees, Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimees

Käesolev artikkel on viimane, kokkuvõttev, kirjutis triloogias, mille esimene osa ilmus augustikuu Ühistulehes ja teine osa septembrikuu Ühistulehes. 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP