RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 29. oktoober 2014

Virumaa kodutütred vs Öine Vahtkond Mille poolest erinevad?


Vistla kalmistu valgetele mälestusplaatidele oli langenud justkui verine vihm. Foto: Väino Lumi

Tekst: Kadri Tera, Jaanika Kressa

Käisime 21. septembril Porkuni tapatalgute 70. aastapäeval. Raske mälestus võttis meid vastu ootamatult kurjakuulutavalt: valgetele mälestusplaatidele oli langenud justkui verine vihm, nagu oleks vaenlaste võõrad käed neid nüüdki veel häbipunaga rüvetanud. Esimeses reas oli ka paar ilusat valget plaati, nende kõrval üks, millelt võis lugeda kellegi hoolsa, kuid laisa töö jälgi. Väsis ära, jättis pooleli, ei pidanud oluliseks ja läks koju puhkama.
Vastuseks meie päringule, miks heledad hauaplaadid olid puhastamata, vastas Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg: „Olen Vistla kalmistu olukorraga kursis ja plaatide pesu on plaanis järgmiseks suveks. Miks ei ole plaatide puhastamisega kiirustatud – osa inimestega konsulteerides jäime arvamusele, et punakas toon (mitte erkpunane värv) mingil määral sümboliseerib Porkuni lahingus valatud eestlaste verd. Kuid olen teiega nõus, et mõistlikum on plaadid puhastada.” Au talle, et vastas.
Aga öeldakse, et esmamuljest ei tasu ennast petta lasta. Tuli oodata. Oodata nende järel, kes tulid Loksalt. Nemad olid käinud esmalt korpusemehi mälestamas. Olla kõik eesti poisid. Ju siis peetakse nüüd vennatapulahingut meeles selles järjekorras, mis kellelgi südames.
Kui kõik olid eesti poisid, siis miks see vend, kellest sõltus teise venna elu, neid edasi tappis?

Sihtisid ju püssidega kodu poole

Me ei räägi enam lahingust, punased tapsid ka vange ja haavatuid, relvituid mehi. Miks? Lihtsalt sellepärast, et korpusemehed olid haiged inimesed: terve mõistus ütleb, et kodu kaitstakse nii, et kodu jääb seljataha, nemad aga sihtisid ju püssidega kodu poole. Üks pealtnägija on rääkinud, oli hetk, kus rivis lasti iga kümnes maha – ei, mitte sellepärast, et need kümnendad suuremaid sõjakuritegusid teinud või kuidagi enam halvad oleksid olnud – vaid lihtsalt ja ainult sellepärast, et nad olid kümnendad. Mis inimene, mis sõdur on see, kes tapab oma raskelt haavatuid vendi, sest neid on lihtsam tappa? Lihtsalt sellepärast, et nemad ei hakka nii hästi vastu kui need, kellel täiseluvaim sees ja relv käes on.
Häbi oli seal niiviisi oodata, justkui narts, millele pööratakse tähelepanu siis, kui olulisemad asjad aetud. Mõned üksikud pingid, mis olid ritta pandud, täitusid kiiresti. Paljud ei saanud istuma. Seisime ja ootasime. Ja siis nad tulid! Tulid kodutütred, kaitseliitlased, Memento ja tööpataljon. Kõik nad olid just seisnud Loksal viisnurgaga samba juures auvalves.
Kas kodutütred mõrtsukaid valvama?
Virumaa kodutütarde organisatsiooni poolt lubati eestimeelsed lapsed viisnurga alla mõrtsukaid valvama? Mille poolest erinevad nüüd Virumaa kodutütred Öisest Vahtkonnast?
Sõna sai kaplan Ott Aru, kes teadis täpselt, et surnud enam ei sõdi, et tapetud ei taple, et nemad on vait. Probleemiks olla veel vaid mõned elavad, kes takistavad vaenupoolte leppimist. Kes teda küll selliseks lepitamiseks volitas? Kes on tema, et rüvetada 70 aastat tagasi toimunu mälestust, minna üle neist, kes seal samas siis, 70 aastat tagasi, seisid ja hiljem vihkasid teineteist? Kas ei jää nende õiguseks vihata ja tapelda ka peale uinumist? Kas pole meie kohustus hoida meeles neid meeleolusid, mis saatsid meie isasid ja vanaisasid? Kes oleme meie, et tohime ümber kirjutada ajalugu, tasandada fakte ja unustada? Ja õigupoolest millega me leppima peaksimegi?

Porkuni lahingu aastapäev Loksal. Virumaa kodutütred ja kaitseliitlased viisnurgaga samba juures auvalves.
Foto: Meelis Meilbaum (Virumaa Teataja)
Mälestuskivi Vistlas

Sellest pole kaua aega möödas, kui Vistlas pandi Eesti vabaduse eest saksa mundris võidelnud meeste mälestuseks üles vasest rist ja kivisse raiuti sõnad „Püha on elutee mullast ase. Porkuni lahingus langenuile”. Seekord oli kauni kirjaga vana kivi Vistlas hooleta jäetud. Seda kaunistasid kulunud punased plastlilled ja põlenud küünla korpus. See oli ju ikkagi mõrva juubel. Hiljem täienes memoriaal mälestusplaatidega ja siis valmis ka uus mälestusmonument. Viimasest räägiti esialgu kui Teises maailmasõjas sakslaste poolel võidelnud eestlaste mälestusmonumendist. Mingil põhjusel kas monumendi tähendus muutus või ei räägitud sellest alguses, aga nüüdseks on samal monumendil juba uus lugu: üks rist olla justkui saksa poolel võidelnud mehele ja teine vene poolel võidelnule ja keskmine rist olla lepitaja.
Miks on vaja eestlastel leppida tapmisega? Sest need, kes tapsid, neil on nagunii kõik hästi, aga nad tahavad ikka veel erilised olla? Terve nõukogude okupatsiooniaja said nad ordenitega kolistada ja eripoest vorstijuppi osta. Korraks, 1990. aastatel, tõmbusid nad pisut tagasi, kui asutati sõjameeste ühinguid ja palju vabadusvõitlejaid, nende hulgas 1941. aasta vabatahtlikke, oli veel elus.
Nüüdseks on alles jäänud vaid vähesed võitlejad, kes kõik astumas üle 90. eluaasta künnise. Kas see annab nõukanostalgikutele mingi moraalse õiguse tulla lagedale uue ajalooga? Kas varsti hakatakse rääkima, et reaalselt toimuski mingi leppimine? Kui mõrtsukas tuleb sinu koju, tapab sinu naised ja lapsed, peksab su vaeseomaks ja siis sa paneksid oma õuele püsti tema kasvuhoone ja kasvatad talle aedvilju, sest sina tahad leppida? Missugune aju on jõudnud sellisele järeldusele?

Väikse rahva poliitika

Kuid tuleme uuesti tagasi kaitseväe kaplani sõnade juurde. Ta ütles, et traagiline ja raske on olla väikerahvas. Suured lähevad kaklema, väikesed jäävad vahele, ühele ja teisele poole. Kaplan palus, et meie väikest rahvast isa poja ja pühavaimu nimel hoitaks poliitika ja poliitikute eest.
Aga kui eesti mehi vaid sunniti minema mõlemale poolele, siis mis oleks saanud, kui neid poleks sunnitud, oleks hoitud poliitikute eest. Kas siis oleks kaplan Ott Aru sugused ja muud täna leppida soovijad nautinud meeleldi õitsvat nõukogude Eestit?
Tollel ajal ei olnud Euroopas kellelgi mingit rahulikku elu. Eesti oludes ei saa ju ometi unustada 1941. aasta küüditamist! Küüditajatele, mõrtsukatele ja vägistajatele vastu hakata, selleks andis ainsana võimaluse Saksamaa. Eesti mehed said relvad ja maailma kõige ilusama mundri ning neid ei olnud vaja üldse sundida, et sõtta minna, sest selles oli lootust, see oli võimalus. Ja isegi kui ühel päeval pole neist meestest siin enam kedagi, siis jätkub ikka neid, kes nende sõnu mäletavad. Kelle teenistuses on aga meie praegune kaitsevägi kõigi oma kodutütarde ja kaplanitega? Mis õigusega nad viivad pärgi viisnurkade juurde, nagu nõukogude ajal?
Tollest õnnetust päevast jäi siiski ka üks ilus mälestus. Kontsert kaitseväe orkestrilt, dirigendiks Peeter Saan ja solistiks Atlan Karp. Suur tänu, eriti laulu „Eestimaa, mu isamaa” eest! 


Allikas: http://kultuur.elu.ee/ke517_Porkuni.htm

Porkuni lahing
Punaarmee oli 17. septembril 1944 alustanud suurpealetungi Emajõel ja liikus kiiresti põhja suunas ning püüdis ära lõigata Narva rindelt taanduvate Saksa väeosade taganemisteed.  Üks ohvriterohkemaid lahingud Eesti pinnal toimus 21. septembril 1944 Loksa-Porkuni-Sauevälja kolmnurgas. Lahingu käigus ründas 8. Eesti Laskurkorpuse ning 249. Eesti Laskurdiviis jõududega (umbes 9000 meest) 7 tanki toetusel Narva rindelt taganenud umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi ja Eesti piirikaitse­rügementide osadest, nende hulgas ka Avinurme lahingu haavatutega punaseristi tähistega voori. Lahing kujunes julmaks vennatapusõjaks, kus eesti mees sõdis eesti mehe vastu. Punaväelased olid relvastatud kuulipildujate ja miiniheitjatega ning neid toetasid kahurvägi ja tankid. Taanduvate eestlaste relvadeks olid vaid käsirelvad ja „tankirusikad”. Saksa vormis sõdinud eestlased kaotasid lahingus 350 meest surnutena, koos mahalastutega oli see arv suurem ja 600 langes (andis) vangi. Punaarmee poolel hukkus üle 1000 sõduri, neist 195 Eesti laskurkorpusest. Punaarmeele vangi langenuid mehi tabas julm arveteklaarimine, kruusaaugu kohal põllul, lasti maha iga kümnes mees rivis.

Allikas:http://et.wikipedia.org/wiki/Porkuni_lahing

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP