RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 3. oktoober 2014

PILOOT: Kuigi nad ei suuda peatada hälvikute ning hullumeelsete maailma …


Kõik õnnetud ja allutatud inimesed, kel puuduvad juured, traditsioonid ja lootus, leiavad oma lõpu neid üksteise vastu ässitava, klassidesse jagava ning vägistava ideoloogia läbi.
VAIMSE VENNASKONNA KÜPSUSEST
“Tänapäeval loeb ainuüksi nende inimete töö, kes teavad, kuidas tipus püsida: need on inimesed, kes peavad otsustavalt kinni oma põhimõtetest, on muutumatud, on vastuvõtmatud pöörastele ideedele, viimaste põlvkondade ebausule ning reetmistele. Loeb ainult nende väheste muutumatute vankumatus, raudne kohalolu suudab luua uusi suhteid, väärtusi ning kaugusi. Kuigi nad ei suuda peatada hälvikute ning hullumeelsete maailma olemast see, mis ta on, suudavad nad siiski elustada tõetunnet teistele. Ning see tunne võib vahest ühel päeval päästa valla kriisist vabanemise.” (14-15)
“Eksoteerika tasand on religiooni, religioossete dogmade, pühendumise ja emotsioonide tasand, mis ei tõuse kunagi kõrgemale üksikisiku tasandist, sisaldades seda, mis on elementaarne ning saavutatav enamiku inimeste poolt. Seetõttu ongi iga religioon kohandatud teatud ajajärgul elavatele inimestele sobivate tingimustega…. Kui eksoteerika toetab sageli religioosset fundamentalismi, kinnitab esoteerika religiooni ning traditsioonide kogemusevälist ühtsust..” (29)
“Traditsioon on sünonüümiks tõele ja õigusele, kuna esindab kinnitust korrale, mis on vastu valele ja mässule, mis on omane modernsele eluvaatele.” (30)
“…iga eliit, mis kehastab algseid väärtusi ning rakendab neid igapäevaselt ellu, on võimeline moodustama uue aristokraatia. See aristokraatia, olles suuteline eristama sõpru vaenlastest, kehastab põhiväärtusi…” (36)
“Inimesed valivad selles võitluses kahe vastaspoole vahel. Ühel pool seisab õilis ning aus inimene: pühak, kangelane ja meistrimees, kes on iseenda peremees ning otsib vaimset kindlust. Teisel poolel on salakaval, argpükslik, vilets luuser, kes pole võimeline sisemiseks enesekindluseks. Traditsioon aitab inimesel leida om tõelist teadvust ja väärikust. Inimene peab sügavalt põlgama valelikkust, ta peab tõestama oma lojaalsust ja üleolekut väiklasest omakasust, niimoodi saavutamaks ning säilitamaks kõrgemat väärikust, armastust olulise vastu, mis käib käsikäes oskusega pühenduda igale ettevõetud tegevusele. Vaid sellisel moel saab uuesti ehitada sillad pühaduseni, mille modernismi narrus on lõhkunud,” (37-38)
“Traditsionalist peab alati otsima võimalust kaitsta püha korda, püüeldes kogu jõuga vastu seista kaosele ja ebaõiglusele.” (39)
“Traditsioon pole mälestus, vaid pigem loova tahte ja võimu väljendus.” (47)
“Ainult end massidest eristav inimene suudab nüüdismaailmas enesekindlalt tegutseda. Vaid taolistest inimestest vabatahtlikult moodustunud grupp on võimeline tajuma, kuidas käituda tähenduslikult ja strateegiliselt, olles midagi muud kui tühipaljas virvatuluke.” (61)
“Tänapäeva inimene ei suuda end siduda ülesandega, milles ta ei näe isiklikku kasu.. Taoline soov toita ning suurendada omaenda ego on ilmseim näide modernsuse sisemisest närususest…. Iga tegevus, mis pole lahti rebitud isiklikest, egoistlikest soovidest, on vaid ärritus, mis muudab isiku passiivseks vastuvõtjaks ning tegevuse enda ohvriks, Meie poliitiline miljöö peab lubama igal isikul “tõusta” ja võtta sisse oma õige koht, olles kas tipus või hierarhia madalaimal astmel. “Igaühele oma” peab olema põhiprintsiip, mis lubab igal järgijal oma potentsiaali täielikult väljendada keskkonnas, mis talle kõige paremini sobib.” (62-63)
“Uuesti tuleb avastada sõna “kultuur” tõeline tähendus: tegutsemine vastavalt oma olemise tuumale. Kultuur tähendab… sisemist kasvu ja arengut, mis vabastab inimese talle pandud orjusest… Peaaegu instinktiivselt on vaja mõista nüüdismaailma deemonlikku olemust, joondumata traditsioonide maailmaga pelgalt vaimse, ideoloogilise arutluse tõttu… nüüdismaailma rünnakute tõrjumiseks on vaja muuta iseenda olemise tuum – püha tule asupaik – kaljukindlaks.” (63)
“Kõik õnnetud ja allutatud inimesed, kel puuduvad juured, traditsioonid ja lootus, leiavad oma lõpu neid üksteise vastu ässitava, klassidesse jagava ning vägistava ideoloogia läbi.” (64)
“On vajalik, et inimesed teeksid valiku tõeliselt olulise ning pealiskaudse ja tehisliku vahel, omaksid raudset tahet ja fanaatilist usku võidu võimalikkusse – siis ei peata miski ideaalse elu saabumist.” (71)
“…ta peab võtma sihiks inimeste õpetamise ja sarnase iseloomuga inimeste leidmise läbi aktiivse kohaloleku ühiskonnas, toimides niihästi tunnistaja kui ka näitena,… Midagi ei saavutata ilma ohverduseta: Traditsiooni tunnetamine kutsub üles isetule tegevusele.” (75)
“Meie vaatepunktist on vendlus see, mis ühendab neid inimesi, keda ühendavad samad puhtad usu, õigluse, meelekindluse, tagasihoidlikkuse ja – kõige üldisemalt – vooruslikkuse ideaalid. Pole kahtlustki, et inimesed saavad olla vennad ka reetmises, ebaõigluses, nõrkuses ja liialduses. Ka sellisel juhul on nad ühenduses, kuid pigem pahe kui kõrgemate väärtuste lipu all…. Seega näeme positiivses tähenduses vennaskonda millenagi, mis tuleb luua, kuna me pole üksteisega seotud veresidemetega. Meid ühendavad sidemed on loodud läbi ohverduse ja võitluse ning läbi ideede, mis meid ühendavad. Kui mõtleksime “vennaskonna” all vaid kollektiivselt jagatavale heale huumorile, jagatud toidule ning vestlusele, millelegi, mis pole konkreetselt seotud ühegi ideaaliga, siis me ei arene edasi. Parimal juhul jääme samasse punkti pidama, halvimal juhul aga kaotame ühtsusetunnetuse.” (79)
“Et grupi liikmed saaks vaimseteks vendadeks, tuleb igalühel keskenduda oma sisemisele arengule… Peame mõistma, et vaimne vennaskond toimib vaid siis, kui keegi selles grupis suudab kehastada selle ideaale…. Vennaskond on midagi sellist, mis saavutatakse läbi pidevate ohverduste ning ühendavate väärtuste nagu usk, õiglus, meelekindlus ja tagasihoidlikkus… Ideaalide puudumisel saab vennaskond eksisteerida vaid negatiivses tähenduses.” (80)
“Kogukonnal on mängida ülioluline roll, kuni see võimaldab üksikisikul kogeda seda, mis muidu jääb vaid intellektuaalseks abstraktsiooniks. Terminit “kogukond” kasutades ei viita me seega üksikisikute grupile, kes on võimetud juurduma välises maailmas, vaid pigem inimgrupile, kes suudavad pakkuda alternatiivi moodsale ühiskonnale ja selle väikekodanlikule moraalile: tõeline sotsiaalne ja poliitiline töötuba. Usume, et selline kogukond esindaks mitte vahendeid reaalsusest põgenemiseks, vaid kinntaks tõeliselt revolutsioonilist ideaali: võitleva avangadi oma.” (83)
“Seega on saabunud aeg radikaalsete valikute tegemiseks: Traditsiooni tunnetamiseks või hülgamiseks – keskteed olla ei saa. Inimene on vaba vaid niikaua, kuni ta saab valida; ning iga valik kätkeb endas vastutust – praegusel juhul pühendumist oma kohustustele ja ausust Traditsiooni pühade normide vastu.. Tõeliselt vaba inimene saab olla vaid traditsiooni tunnetav inimene, kes aktsepteerib selle norme ning allub neile vabatahtlikult, saavutades nõndamoodi täiuslikkuse.” (83-84)
“… kogukonda saab kasutada nii tööriista kui varjupaigana, kuigi samas ei kehasta kogukond kumbagi neist: pigem tuleks kogukonda näha hädavajaliku katsealana, mille pinnalt tõusta kõrgemate eesmärkideni.” (85)
“Seistes vastu valede ja pettuste laviini… on võitleja sunnitud arvestama oma inimlike võimetega ning avastama ohverdustunde, mis teda õilistab.” (87)
Raamatust “Elu on väeteenistus Maa peal”, mis annab edasi Rene Guenoni ja Julius Evola traditsionalismiklassikat
http://www.vitaestmilitiasuperterram.net/raamat/

Allikas: http://kaadripoliitika.wordpress.com/2014/10/01/kuigi-nad-ei-suuda-peatada-halvikute-ning-hullumeelsete-maailma/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP