KOMMENTAAR | Süüria ja Eesti olukorrast ilma poliitiliste ilukõnedeta

Mart Helme, eksdiplomaat, EKRE
4. september 2013, 07:00

Mis saab Süüriast? Iseenesest on asi väga lihtne: Süüria kodusõda vaibub, kui lääneriigid lõpetavad mässuliste toetamise, sest praeguse seisuga on konflikti võitmas Assad.

Vastupidiselt Lääne propagandale on Assad kodusõja käigus kindlustanud endale ka üha enam rahva kõigi kihtide ja usulahkude toetuse, kuna mässulised on üha selgemalt demonstreerinud, et on välisjõudude marionetid. Ükski poliitiline fraktsioon, kes teenib oma rahva asemel võõraid, ei saavuta aga püsivat poliitilist legitiimsust.

Kes ikkagi kasutas keemiarelva?

Pealegi on mässulised käitunud äärmise jõhkrusega. Teiste hulgas on valikuta veresauna ohvriteks Süüria kristlased, kelle käekäik pole pälvinud lääneriikides kahetsusväärselt mingit tähelepanu.
Mis puutub keemiarelva kasutamisse, siis pole siiani esitatud mingeid veenvaid tõendeid, et seda kasutas Assad (kelle seisukohast oli see mõttetu provokatsioon), mitte jalgealust kaotavad ja hädasti lääneriikide sõjalist sekkumist vajavad mässulised.
Lääneriikide sõjalise sekkumise iroonia on ka selles, et Süürias tormatakse toetama jõude, kes kõigi parameetrite alusel ja osaliselt ka ametlikult (nt Hezbollah) kvalifitseeruvad terroristideks.
Eesti olukord on muidugi delikaatne. Pole kahtlust, et USA sõjaline sekkumine Süürias viib sealse konflikti laiemale pinnale. Venemaal ongi juba kõlanud üleskutse, et Süüria ründamise korral peab Venemaa okupeerima Balti riigid. Selles kontekstis pole juhus, et Balti presidendid vandusid Washingtoniga vastastikku truudust. Meil on USA kaitsvat kätt tõesti vaja, kui rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised organisatsioonid minetavad oma suhteid reguleeriva rolli. Seda enam, et oleme suure rahvusvahelise konflikti korral Venemaa võimalike raketi- ja õhurünnakute eest praktiliselt kaitsetud.
Siit järeldus: kui Washington oma rünnaku legitimiseerimiseks rahvusvahelist kattevarju vajab, oleme päkapikkude koalitsioonis nagu ikka kindlalt oma rolli täitmas. Mida eesti rahvas (siinsetest venelastest, keda meie silmakirjalikud võimurid muidu ju ikka nii kalliteks peavad) asjast arvavad, ei oma Toompea ja Kadrioru silmis vähimatki tähtsust. Rahvas on aga kindlasti Süüria avantüüris osalemise vastu, kuna meie verehinnaga kinni makstud ponnistused Iraagis ja Afganistanis pole ei meie ega maailma julgeoleku seisukohast mingeid positiivseid tulemusi andnud. Pigem vastupidi. Näeme, kuidas Araabia kevadest on saanud Araabia kaos, Iraagi vabastamine Saddam Husseinist muutunud iraaklaste päevast päeva korduvaks laibarohkeks õudusunenäoks ning Afganistani vabastamine Talibanist muutnud viimased afgaanide enamiku silmis taas vabadusvõitlejateks. Iraani süüdistamine tuumaambitsioonides on aga viinud terava vastasseisuni Venemaa ja Hiinaga ning ähvardab valla päästa kolmanda maailmasõja või vähemalt põhjustada uue ülemaailmse majanduskriisi.

Lahendagu moslemid ise oma probleeme?

Siinkohal palun mind õigesti mõista: Hussein oli vaieldamatult odioosne kõrilõikaja, aga ta tappis lõppkokkuvõttes ikkagi kordades vähem inimesi kui Teine lahesõda ja sellele järgnenud kaos. Taliban on pimedate usufanaatikute ordu – aga sisuliselt likvideerisid nad Afganistanis narkokaubanduse ja tegid lõpu üleüldisele kõikide sõjale kõikide vastu. Iraan pole mingi demokraatia musternäidis ja ähvardab pidevalt Iisraeli maa pealt minema pühkida – aga tegelikkuses pole Iraanil isegi tuumarelva olemasolu korral selleks reaalset tahet ja võimekust. Ning nii nagu meil Moskvas kõlavaid ähvardusi Balti riikide aadressil tavatsetakse liigitada sisepoliitilise ärplemise valdkonda, tuleks sedasama teha ka Teherani juudivastase suupruukimise suhtes.
Demograafilise üleproduktsiooni all lämbuv islamimaailm on sõjalise sekkumisetagi piisavas kaoses. Kõlab küüniliselt, aga on ilmselt kõige pragmaatilisem, kui laseme neil seal omavahel arveid klaarida. Ja oma väikest mõju kasutades soovitame sedasama ka USA-le. Vastasel korral tuleb meil jälle kanda vereohvreid – midagi käegakatsutavat vastu saamata.
Siinkohal meenutan omaaegse kuulsa vene dissidendi Sergei Kovaljovi ütlust mulle Moskvas 1996. aastal. Kovaljov ütles: "Ärge kartke Venemaad, kuni Vene-USA suhted on head. Aga teil on põhjust tõsiselt hirmu tunda, kui Venemaast ja USAst saavad vaenlased."
Praegu liigume just sellel kursil.

Allikas: SIIN

Read more...

Süüria valitsus: USA ettekäänded rünnakuks põhinevad valedel

Süüria valitsus - 03.09.2013

Süüria välisministeeriumi allika kinnitusel põhinevad USA riigisekretäri John Kerry poolt “ümberlükkamatute tõenditena” massimeediasse paisatud materjalid (tõendamaks, et hiljuti aset leidnud keemiarelva rünnak sooritati Süüria valitsusvägede poolt) täpselt samadel valedel ja väljamõeldistel, mis avaldati esmakordselt juba enam kui nädala eest Süürias sõdivate terroristlike rühmituste endi poolt.

Allika väitel ei suutnud Süüria välisministeerium uskuda, et maailma ühe juhtiva suurriigi valitsus on valmis avaliku arvamusega manipuleerimiseks kasutama kõige banaalsemaid valesid.

Välisministeerium on nördinud, et Ameerika on tänapäeval jõudnud punktini, kus teisele riikidele kallaletungi õigustamiseks piisab interneti sotsiaalvõrgustike rägastikest välja kaevatud “tõenditest”. Antud asjaolu paljastub viimases meeleheites sooritatud ponnistusena, millega püütakse sundida maailma üldsust kiitma heaks järjekordset USA kallaletungi.

Sama allika väitel pärinevad John Kerry poolt esitatud arvandmed rünnaku ohvritest Süürias võitlevate terroristlike gruppeeringute ning võõrsil paikneva “oppositsiooni” käest. Nimetatud rühmituste ülesanne on luua ettekäändeid USA poolt kavandatud sõjalisele rünnakule. Kerry poolt esitatud valed on koopia varem kasutatud väljamõeldistest, mis kõlasid enne USA kalleletungi Iraagile toonase välisministri Colin Powelli suust.

Allikas selgitab, et Kerry süüdistused Süüria valitsuse suunal ei saa olla tõesed järgmistel põhjustel:

1. Süüria valitsus on palunud Ameerika Ühendriikidel esitada avalikkuse ees kasvõi üks tõene ja loogikaga kooskõlas olev tõendusmaterjal, mis tõestaks, et väidetav keemiarünnak sooritati Süüria valitsusvägede poolt Süüria valitsuse käsul. Süüria valitsus juhib tähelepanu faktile, et Kerry poolt “tõendusmaterjalina” välja käidud info koosneb internetist pärinevatel fabritseeritud fotodel. Täiendava tõendusmaterjalina välja käidud viide Süüria ohvitseri poolt sooritatud kõnest on liiga absurdne, et olla tõsiseltvõetav, kuna väidetav telefonitsi antud käsklus leidis aset pärast väidetavat rünnakut.

2. Süüria valitsus ei ole mitte kordagi ühelgi viisil takistanud ega piiranud Süüriasse delegeeritud rahvusvahelise uurimismeeskonna tööd. Antud väide on kokkusobitamatu alles 30’ndal augustil aset leidnud telefonivestlusega Süüria välisministeeriumi ja ÜRO peasekretäri vahel, kus viimane avaldas tänu Süüra valitsusele, kes on võimaldanud ÜRO uurimiskomisjonil tegutseda täpselt nii nagu oli ette kirjutatud ÜRO ja Süüria vahel sõlmitud kokkuleppes.

3. ÜRO on korduvalt kinnitanud, et mistahes mürgiste keemiarelvade kasutamise jäljed ei kustu ajaga. See on ka põhjuseks, miks ÜRO oli võimeline saatma Süüria valitsuse palvel riiki keemiarelva eksperitide delegatsiooni, uurimaks Khan al-Assali intsidenti viis kuud pärast seda, kui uurimisobjektiks olev sündmus oli aset leidnud. Võttes arvesse vastavaid asjaolusid, on absurdne väita, et Süüria valitsus piiras ÜRO uurimiskomitee juurdepääsu (väidetava) keemiarünnaku toimumiskohta, kuna vastav intsident leidis aset vähem kui 48 tunni vältel pärast ÜRO erisaadiku Angela Kane’I saabumist Damaskusesse.

4. Kerry väited, nagu oleksid Süüria relvajõud teadnud keemiarelvade kasutamisest kolm päeva enne kõne all olevat intsidenti, on ebatõesed, kuna Süüria palus uurimikomiteed korraldada inspektsioon al-Baharia piirkonda, kus Süüria armee sõdurid olid saanud kannatada mürgigaasi rünnakus. ÜRO uurimismeeskonna liikmed küsitlesid haavatud sõdureid haiglas

5. Vastusena Kerry väidetele, et Ameerika Ühendriikide eesmärgiks on välistada keemiarelvade kasutamine, juhib Süüria tähelepanu asjaolule, et Süüria oli esimene riik, mis pakkus ÜRO julgeolekunõukogule välja eelnõu teha kogu Lähis-Ida piirkond vabaks kõikidest massihävitsrelvadest. Ühtlasi tuletab Süüria meelde, et riik, mis välistas resolutsiooni vastuvõtmise julgeolekunõukogus, oli USA ise

6. Mis puudutab Kerry poolt poetatud vihjeid, mille eesmärgiks oli ÜRO Julgeolekunõukogu ignoreerimine ettekäändel, et ÜRO uurimismeeskonna pädevus piirdub vaid ülesandega välja selgitada, kas keemiarelva kasutati või mitte, ega ei hõlma endas pädevust otsustada kes relvi kasutas, siis on oluline mõista, et uurmisrühma volitused piirati ÜRO julgeolekunõukogus vastavatesse kitsastesse piiridesse USA enda survel. Tegemist on asjaoluga, millest Kerry USA välisministrina on kahtlemata teadlik.

Süüria välisministeeriumi kinnitusel on ministeerium võtnud arvesse Kerry poolt väljendatud muret süüria rahva käekäigu pärast.

Samas märgib ministeerium, et “süüria rahva kaitsmine” on nüüdseks kõikidele läbinähtav ettekääne USA poolseks rünnakuks selle sama rahva vastu, keda rünnakuga väidetavalt “kaitsta” soovitakse.

Tegemist on kallaletungiga, mis nõuab elu võtmist sadadelt süütutelt inimestelt – inimestelt, kelle veri jääb mitte üksnes Ameerika Ühendriikide, vaid kõikide südametunnistusele, kes toetavad rünnakut Süüria vastu moraalselt, poliitiliselt või tegudes.

Välisministeeriumi allika sõnul ei teeni väljaspool rahvusvahelise õiguse norme kavandatav rünnak mitte rahva, vaid üksnes USA poliitilisi huve, õõnestades sedasi arusaamist rahvusvahelisest korrast ning usku ÜRO põhikirja kehtivusse.

Allikas: SANA

Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=1842

Read more...

Prantsusmaa sotsialistlik valitsus lubas Süüriat ilmtingimata rünnata.

   Süüria on iseseisev riik. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ole kellelgi õigust teist riiki sõjaliselt rünnata. Süürias on teatud poliitilised jõud, kes tõusid relvaga seaduslikult valitud valitsuse vastu. Seaduse tähenduses on sellised riigi õiguskorraga mittearvestavad ning relvadega seaduslikku võimu ründavad isikud kurjategijad. Nii on see kõikjal - USA's, Euroopas ja venemaal.
Riigis puhkenud relvastatud vastasseisu käigus toimunu osas süüdistab USA Süüria seaduslikku valitsust, et see on kasutanud kurjategijate suhtes rahvusvahelise õigusega keelatud keemiarelva, millega seonduvalt on ohvreid tsiviilisikute seas. Edastatud on hoiatus ja üleskutse rünnata Süüria nime kandvat iseseisvat riiki väljaspoolt ja abistada riigis seadusliku valitsusega võitlevaid kurjategijaid. Süüria väidab, et USA süüdistused ja tõendid on väljamõeldis. Hoolimata eeltoodust ei oma ükski riik õigust sekkuda teise riigi siseasjadesse relvastatud moel. USA ise ei ole kindlat seisukohta Süüria ründamises veel vastu võtnud. NATO on omalt poolt edastanud, et tema Süüriat ei ründa.
Omale seisukohale on jõudnud sotsialismi teele pööranud Prantsusmaa. Prantsusmaa vasakpoolne president Francois Hollande kinnitas eile intervjuus ajalehele Le Monde, et Prantsusmaa ei tagane – "Me ründame Süüriat!". Hollande märkis, et Suurbritannia parlamendi otsus, mis inglasi rünnakust eeemale jätab, pole tema otsusekindlust mõjutanud.
"Kui ÜRO julgeolekunõukogu ei suuda Venemaa ja Hiina vastutegevuse tõttu otsusele jõuda, siis saab rünnakuks vajaliku koalitsiooni koguda Araabia Liidu ja Prantsusmaa Euroopa partnerite toel. Ta möönis küll, et neid riike on vähe, kellel on ründevõimekust, kuid jäi kindlaks: "Prantsusmaa on valmis tegutsema."
Sotsialistist president möönas samas, et tuleb ära oodata ÜRO ekspertide lahkumine Süüria piiridest, mis esialgselt oli kavandatud täna hommikuks. USA ei oota. Kuigi USA vastus on veel kavandamisjärgus ütles Obama, et löök Süüriale on tõenäoline, kuid see saab olema piiratud ning ei kaasa maavägede Süüriasse toimetamist.
Saksamaa ei kavatse rünnakus osaleda. Välismininister Guido Westerwelle ütles ajalehes Neue Osnabrücker Zeitung: "Me ei ole seda isegi arutanud."

Allikas: http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=6196:luehidalt-310813&catid=16:koik-mis-mujale-ei-mahu
_____________
Prantslased on viimasel ajal õige verejanulised, nii olid nad ka Liibüa puhul. Võib-olla proovivad sõdadega juhtida tähelepanu kõrvale majanduse kehvast olukorrast?
M.I.

Read more...

USA sisejulgeolekuministeeriumi relvastumine jõudis peavoolumeediasse

Taas kord saab alternatiivmeedia tunnistada suurt võitu, kuna erinevate portaalide poolt juba ammu kajastatud teema sellest, et USA valitsus varub suurel hulgal laskemoona, on lõpuks jõudnud ka peavoolumeediasse.

Ralph Benko esitas portaalis Forbes.com küsimuse, miks peaks USA valitsus varuma laskemoona sellises koguses, millest piisaks 20-aastaseks kodusõjaks oma kodanike vastu. Enne seda artiklit teesklesid kõik suured infoportaalid, et 1,6 miljardit laengut laskemoona on vaid konspiratsiooniteooria. Kuid numbrid ei valeta: sisejulgeolekuministeerium on tõepoolest ostnud üle 1,6 miljardi laskemoonalaengu, tuhandeid täisautomaatseid lahingvintpüsse ning tuhandeid soomustatud sõidukeid – kõik kasutamiseks USA-siseselt.

Miks föderaalvalitsus relvastub kodupinnal?
Seda sõjavarustuse kogumist on hakatud nimetama “koduseks võidurelvastumiseks” ning see on ka peavoolumeedia ajakirjanikud rahutuks teinud. Benko kirjutab, et sisejulgeolekuministeeriumi ostetud varudest piisaks neile rohkem kui sajaks aastaks.
Vabandus, et need on varutud ainult soodsa hinna pärast, et peta kedagi ära. Sealjuures toimub see tohutu relvade varumine olukorras, kus valitsus räägib vajadusest teha järske kärpeid kulutustes ning Washingtonis nõutakse samal ajal valjuhäälselt, et Ühendriikide kodanikel keelataks laskemoona koguda ja isegi relvi omada. Ka portaal World Net Daily on kajastanud valitsuse kulutusi relvastusele, kommenteerides, et “föderaalvalitsuse ebaharilik laskemoona varumine näib isegi rohkem kurjakuulutav, kui kriitikud seda juba kujutanud on”.

Muret ei valmista mitte ainult varutud relvastuse hulk, vaid ka see, millist tüüpi laskemoonaga on tegu. Varutud on suurel hulgal õõnsaotsalisi kuule, mis on Genfi konventsiooniga keelatud ning mida USA väljaspool enda territooriumi ei tohi kasutada.
Samuti on oluline tõsiasi, et relvastuse varujaks on sisejulgeolekuministeerium, kes ei pea lahinguid väljaspool USA-d. Lisaks on varutud 400 000 dollari väärtuses radiatsiooni vastaseid ravimeid ning tuhandeid kuulikindlaid tee äärde paigaldatavaid kontrollpunkte. Milleks see kõik küll vajalik võiks olla? Kas USA planeerib tuumaõnnetust või aastatepikkust sõda enda kodanike vastu? Sellest laskemoonast jätkuks, et tulistada iga ameeriklast viis korda.

Allikad: Rise Earth, Forbes, WND, Denver Post
Veel samal teemal: Natural News
Toimetas Katrin Suik

Allikas: http://www.telegram.ee/maailm/usa-sisejulgeolekuministeeriumi-relvastumine-joudis-peavoolumeediasse#.UibdLVtLH7N
________________
USA kardab enda rahvast, sest kui hakatakse mutreid pingutama seoses Uue Maailmakorra elementide kehtestamisega, siis toimuvad kindlasti suured rahutused.  Globalistid-massoonid  on ettenägelikud. FEMA laagrite (laagritest SIIN) matmispaigad on ka juba ettevalmistatud.
M.I.

Read more...

MATTI ILVES: PEALE SURMA PENSIONILE!

ERR,Uudisd: "Statistikaameti peadirektori Andres Oopkaupi hinnangul on Eesti pensionisüsteem jätkusuutlik eeldusel, et 2060. aastaks tõuseb pensioniiga 74. eluaastani ehk inimene saab pensionile 75-aastasenasena." Sellise "kauni" unistusega tuli siis välja meie riigi üks kõrgametnik. Aga tegelikult on ametnikud just need, kes teevad osariigis kõige vähem tööd, kellast kallani ja punkt, aeg kaob ka kohvitades ning klatšides.

Eestlaste eluiga Euroopas üks väiksemaid: naistel 78,8 ja meestel kõigest 67,3 eluaastat. Ma ei usu, et isegi 2060 aastaks kasvaks meeste eluiga üle 75. aasta, see aga tähendab, et meestel ei tasu tulevakus pensionist isegi unistada ja noortel meestel on raha paigutamine igasugustesse pensionifondidesse lausa lollus, lugege lisaks SIIT.
Nii saavutavad uuskolonialistid oma tahtmise ja vähemalt ligi pool töölkäivatest ininestest peavad töötama kuni surmani. Neokolonialimist ja sellest, et eestlased teevad näruse palga eest kõige rokem tööd, lugege SIIT.

Tegelikult on ainult kaks teed kuidas lahendada tulevaste penisonäride probleemid. Esiteks, hakata sissevedama võõrast tööjõudu ja teiseks, tõsta otsustavalt meie rahva iivet. Praegused riigivalitsejad eelistavad kindlaseti esimest märksa lihtsamat ja meie riiki-rahvast hävitavat teed. Rahvuslased ja teised vastustustundlikud inimesed on kindlasti teise valiku poolt, mis on küll keeruline, kuid meie rahvale elulootust andev.

Abinõud selleks:

1.Väljaastumine Euroopa Liidust, mis on manduva tsivilisatsiooni osa
2.Otsustav lahtiütlemine moraalitust liberaaldemokraatiast ja uuest "inimõigusest" – õigusest tappa
3.Sundtoleransi propageerimise lõpetamine
4.Vabaarmastuse ja pornograafia leviku piiramine
5.Teha lõpp ülemäärasele naisõiguslusele, taastada looduslikud soorollid
6.Perekonna maksimaalne tugevdamine ja pereväärtustest lugupidamine
Ja alles nüüd tulevad mitmesugused toetused:
7.Lastetoetused puudustkannatavatele peredele
8.Toetused üksikemadele ja vanema kaotanud lapsele
9.Suurperede toetused
10.Muudetud emapalk

Read more...

Mati Hint: nõukogude aeg ja väärtused

Liberaalse maailmavaate kaitsekilbi taga õõnestatakse tänapäeva maailmas ja silmanähtavalt ka Eestis väärtusi, mille najal inimene on eristunud loomariigist ja loonud tsivilisatsiooni. Armastus on pagendatud, asemele on tulnud suhe, kadunud on ausus ja õiglus, arutleb Mati Hint Sirbis.

Aeg-ajalt kurdetakse, et pealekasvav põlvkond ei saa enam vähegi mõistlikult aru nõukogudeaegsest eluolust, aga ka kirjandusest, lauludest, maalidest, filmidest jne. Jutt jumala õige. «Seitsmes rahukevad» või isegi «Saaremaa valss» eeldavad juba tolle aja igapäevase elu ja olu seletamist. Igapäevast elu elati repressioonide ja jaburuste ahistuses, aga elati ometi. Paraku tahetakse tolle minevikuga hüvasti jätta kas kommunistliku režiimi kuritegudele keskendudes või siis režiimi jaburusi naeruvääristades.

Küsimus on: kas on tähtis, et uued põlvkonnad suhtuksid tollesse aega põlguse ja äratõukamisreaktsiooniga, mis ei vaja ega vääri pikemaid seletusi, või on tähtis, et pealekasvavad põlvkonnad mõistaksid nõukogude aega (ja üldse ajalugu) võimalikult adekvaatselt?
Kui me ei taha, et nõukogudeaegne elu ja olme, kultuuriilmingud, kirjandus ja kunstid kinnistuvad kõverpeegliklišeedena, siis tuleb toda aega kirjeldada võimalikult täpselt. (Henn Risto Mikelsaare äsja ilmunud päevikromaaniga «Kaugel näen» lisandus üks selline seletav panoraam.)
Nõukogude ajal (Eestis kaks, Venemaal kolm inimpõlve) pandi proovile aastatuhandetega lihvitud inimühiskonna väärtused: ustavus ja usk, vastupidamine ja lootus, truudus ja armastus. Kindlasti on sellised väärtused igale terrorirežiimile vastumeelsed ja nad satuvad surve alla. Aga nii lihtne see pole, et kommunistliku ideoloogia valitsemise all kadusid usk, lootus, armastus, ustavus ja truudus ning nüüd tuleb nad vabaduse (mis standardses poliitkorrektses peavoolumõtlemises tähendab demokraatiat ja turumajandust) olukorras uuesti üles leida. Need väärtused säilisid kõigest hoolimata ka sovetiseeritud Eestis ja aitasid elus hoida inimesi ja rahvast ja arusaamist nende väärtuste eneste tähtsusest. Pole ka kindel, et liberaalse turumajanduse ühiskonnas on need väärtused garanteeritult ühiskondliku korra kaitse all ja neid ei ähvarda mitte mingi inflatsioon.
Kultuurikatkestused on tänapäeval ülemaailmne nähtus, aga kommunismi ideoloogia all olnud maadel on kultuurikatkestuse oht mitmekordne. Esiteks on põlvkondadevaheline mõistmine raskendatud kommunistliku ja postkommunistliku elu ja eluolu erinevuse tõttu. Teiseks on suhtumine kommunistliku aja eluolusse ja kultuuri üleolev, see hinnatakse madalaks automaatselt. Kolmandaks on põlvkondadevaheline mõistmine praegu ohus ka seetõttu, et internetipõlvkonnana kasvav noorus ei väärtusta kultuuri (olme kaasa arvatud) tundmist ajalises sügavuses (vertikaalselt, juurtega), vaid pigem ajas pinnaliselt-fragmentaarselt ja ruumis laiahaardeliselt (horisontaalselt), interneti- ja digieelne elu näib primitiivne. Neljandaks muutuvad / on juba muutunud pealekasvavas põlvkonnas kõik traditsioonilised väärtused, sest needki pärinevad primitiivsest ajast.
Ülikoolides tajutakse, kuidas nõrgeneb haritlaste põlvkondadevaheline suhtlemine. Hämmastaval kombel suudeti Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis ka kõige stalinistlikumal ajal Eesti professorkonna ülisuurte inimkaotuste tingimustes säilitada õppejõudude ja üliõpilaste vahetu kontakt – väärtuste edasikandumise üks eeldusi. Tänapäeval ei õpi õppejõud enam oma üliõpilasi tundma. Üldine salatsemine ja salastamine (delikaatsed isikuandmed!) seab kahtluse alla isegi õiguse avalikult tunnustada andekaid üliõpilasi. Ja kas kogu ühiskonnas on teisiti?
Mida ühist on nõukogude elul ja traditsioonilistel lääne väärtustel? Tundub, et mitte midagi. Siiski ei ole võimatu, et väärtuste vallas on kommunistliku ideoloogia all elanute ja nn läänelike väärtustega inimeste erinevus väiksem kui põlvkondadest tingitud väärtuste lahknemine: sest pealekasvav põlvkond võib põlastada nii nõukogude režiimi koos kõige tolleaegsega kui ka eelmiste põlvkondade väärtusi ajast ja arust dogmadena; ei üks ega teine sobi kokku liberaalse maailmavaate kõikehõlmava vabadusega.
Liberaalse vabaduse aeg ja väärtused
Väärtused on Eesti poliitilises ja muuski sõna­pruukimises sageli korratav ja otse argumendina esitatav sõna, vahel täienditega varustatult ka läänelikud või demokraatlikud väärtused. Ammu enam ei nimetata neid väärtusi nimepidi: on väärtused, mis justkui ei kuulu vaidlustamisele, sest need on läänelikud ja nendel põhineb lääne demokraatia, aga mis need väärtused on, seda me ei tea või siis peab see olema enesestmõistevalt niigi selge, ilma nimetamata.
Kas nimetatakse ausust, sõnapidamist, truudust? Ei nimetata. Kas ausõna maksab enam? Ei maksa, poliitikute süümevannegi on unustusse vajunud kui uue iseseisvuse lapsepõlve ajutine tseremoonia. Kas monogaamia ja pikka aega kestev paarisuhe on veel väärtus? Ei ole, tervisekaitsjateks maskeerunud meelelahutustööstuse teenrid propageerivad juhusuhteid. Kas solidaarsus (Üks kõigi, kõik ühe eest) ja kaastunne on Eestis veel väärtused? Ei ole, võitjate ideoloogia väärtustab juhtmõtet Uppuja päästmine on uppuja enda asi.
Liberaalse maailmavaate kaitsekilbi taga õõnestatakse tänapäeva maailmas ja silmanähtavalt ka Eestis väärtusi, mille najal inimene on eristunud loomariigist ja loonud tsivilisatsiooni. Läänelike väärtuste tipu on vallutanud üksainus väärtus – EDU(KUS) ehk teiste sõnadega VÕIM ja RAHA, need edu kõige materialistlikumad vormid ja mõõdupuud. Edu võiks mõista ka moraalse, vaimse, kultuurilise arenguna, aga need kvaliteedid on liberaalses maailmavaates jäämas elulaadi perifeeriasse. Elulaadki transformeerub elustiiliks.
Kuidas äärmuslik egoism on muudetud prestiižseks maailmavaateks ning humanistlike väärtuste asemele tõstetud liberaalne edu- ja hedonismikultus, sellest annab üsna tervikliku (kuigi ideoloogiliselt suunitletud) pildi Varro Vooglaiu algatusel eesti keelde toimetatud katoliiklike autorite Donald DeMacro ja Benjamin Wikeri raamat «Surmakultuuri arhitektid» (Elukultuuri Instituut, Tallinn 2012). Mainitud teose tekste on kerge rünnata ja seda on ka tehtud sellisel kombel, et põhjendatud etteheidetaga koos on madalaks löödud ka sõnum. Aga raamatu sõnum toetab veendunult lääne traditsioonilisi väärtusi, neid ka nimepidi nimetades. Armastus on nende hulgas nii ligimesearmastuse, ohvrimeele ja solidaarsuse kui ka mehe ja naise vahelise armastuse tähenduses.
Armastuse pagendamine
Läänelike väärtuste allakäiku Eestis – Läände kuuluva maailmaühiskonna lapikesel – näitab uue testamendi ideoloogia ühe tunnuslause «... ja suurim neist on armastus» (1. Korintlastele 13: 13) vältimine tänapäise Eesti ühiskonna ideoloogias. Mõistagi ei piirdu uues testamendis ja Jeesusel armastus mehe ja naise ühendusega, vaid hõlmab inimarmastust koguni vaenlase armastamiseni, kuid ka mehe ja naise ühendust käsitletakse paljudes Jeesuse ja apostlite lausungites.
Pealekasvava põlvkonna jaoks võib ka mehe ja naise vaheline armastus (ja eriti armastuse kaasanded truudus, lubadused-tõotused, ootamine ja lootus) varasemas tähenduses näida kirjanike, kunstnike ja heliloojate ning religioossete moraalijüngrite loodud fiktsioonina, mis reaalsesse liberaalsesse maailma ei sobi ja mille usutavus varasematelgi aegadel tundub kahtlane. Noore Wertheri kannatused või Nataša Rostova unelemine võivad meelelahutustööstuse mõjuväljas internetielu elavale tänapäeva noorele näida täieliku jaburusena. Üks matsu jagav samade nähtuste pärast natuke mures keskealine kultuurihuviline sõnastas internetinooruse tõenäose reageeringu nende tegelaste piinlemisele väga tabavalt: «Mis neil (Wertheril ja Natašal) viga oli? Kas neil polnud mobiiltelefoni vä?»
Viimasel ajal on siiski ka Eesti ajakirjanduses hakatud märku andma, et armastuse traditsiooniline tähendus ei ole päris tabuteema, hoolimata sellest, et «seks juhusliku inimesega ja üheöösuhe on tunnustatud ning riiklikul tasemel soovitatud käitumisnorm». See tsitaat on õpetajate Tiina Veismanni ja Maria Joanna Madise arvamusartiklist «Julgeme rääkida truudusest” (EPL 12. VI 2013). Oleme jõudnud sinnamaale, et kaitsta truudust väärtusena näib anakronistliku moraalse dissidentlusena, sest samal ajal (õieti permanentselt) voogab riiklike, ühiskondlike ja äriliste institutsioonide noortele suunatud labane promiskuiteedikampaania. Et turujõud (Turg paneb kõik paika!) lükkavad väärtusi truudusest eemale, kallite AIDSi-ravimite läbimüügi suurendamise suunas, see on arenenud läänemaailmas suhteliselt hiline väärtusorientatsiooni muutus.
Väga selgelt on vanema põlvkonna ning internetinooruse väärtushinnangute ja käitumisnormide erinevust kirjeldanud Jeruusa­lemma Heebrea ülikooli sotsioloogia­professor Eva Illouz (1961) Laupäevalehte (13. VII 2013) tõlgitud kirjutises «Kas armastus on surnud?». Selle pealkirja all on kokkuvõte: «Kunagi tähendas armastus armastatu erakordsust ning armastuse juurde käis ka ootamine ja pühendumine. Tänapäeval ei usuta enam inimeste ainulaadsust ning oodata ei malda enam keegi. Armastuse asemel on poolsuhted, seksuaalne valikuvabadus ja interneti suhtlusportaalid. Aga vana suur tunne helendab ikka veel läbi mineviku». Kuid vana suurt tunnet saadab kahtlus, et tegemist on naiivse kitšiga, mis koosneb meediapiltidest, imalatest kirjadest ja muust taolisest.
Armastuse asemele on tulnud kapitalistliku seksi- ja meelelahutustööstuse sisendused – pidev võimaluste passimine ja suur valik partnereid. Armastuse halvustamine oli varem pühaduseteotus, kui aga armastus on kitšilik illusioon, siis pole põhjust rääkida ka pühadusest.
Võib küll korrutada, et «noorus on alati hukas olnud», aga siiski pole vähemalt kristliku kultuuri ajal kunagi varem promiskuiteeti põhjendatud ideoloogiliselt ja riigi toetusega. Küsimus ei ole ju selles, et kristliku moraali truuduse ideaali pole kunagi saavutatud ja ka ideaal ise on põhjustanud ülekohtuseid kannatusi. Küsimus on selles, et truudus on väärtusena päevakorrast maha võetud ja probleemitsemata, bolševistliku otsesihtimisega asendatud selle vastandiga. See tuletab meelde Vene revolutsiooni järgsetel nõukogude elulaadi konstrueerimise algaastatel propageeritud seltsimehelikku kommuuniseksi.
Kiirustava seksuaalrevolutsiooniga kaasnes taastatud Eesti Vabariigi algaastatel, Mart Laari esimese valitsuse ajal (jõulisemalt 1993–1994) prostitutsiooni legaliseerimise kampaania. Majandusministeeriumis loodi isegi töögrupp, mis pidi välja arvutama, kui suurt tulu võib Eestile tuua riiklikult organiseeritud prostitutsioon. (Teeme Eestist Põhjamaade Bangkoki!) See «kristliku liberaalsuse» initsieeritud õhkkond mõjutab Eesti õiguskaitseorganeid tänaseni: kupeldajad, lõbumajade pidajad ja inimkaubitsejad on seni saanud vaid neid julgustavaid naeruväärseid karistusi, kui üldse.
Armastus on surnud. Elagu suhe ja suhtekorraldajad!
Elu ühe põhiväärtuse allahindamine peegeldub üpris drastiliselt keelekasutuses. Ajakirjandus räägib vahetpidamata ühe või teise vähegi tuntud inimese suuga sellest, kuidas tal tekkis, oli või on suhe selle või sellega või mõlemaga. Eesti ajakirjanduskeeles tähendab suhe täiesti üheselt intiimsuhet ja seejuures enamasti püsivamat kui ühekordne juhuseks. Suhe on nüüd sõna, mida varem tähistati sõnaga vahekord, vahekord aga on hakanud tähendama pigem ühekordset intiimsündmust (sattus vahekorda). Ajalise kestuse komponent nende sõnade tähenduses on vahetanud koha.
Armastus sõnanagi on tänapäeva keelekasutusse sobimatu, seda las kasutavad kirikuõpetajad. Tänapäeval sobib seda sõna ehk veel kasutada homopaaride puhul. Teistel on suhe. Küsimus on veel vaid selles, mis sõnaga peaks tänapäeval väljendatama seda, mis klassikalises kirjanduses, eriti südantlõhestaval kujul aga klassikalises ooperis on truu, traagiline ja vahel ka füüsilise vahekorrata (suhteta!) armastus?
Vastuse leiab näiteks sellesuviste Saaremaa ooperipäevade «Lucia di Lammermoori» sisuseletusest: kus inglise keeles on «She insist that they keep their love a secret», seal on eesti keeles «Lucia anub Edgardot, et noormees ei kõneleks nendevahelisest suhtest kellelegi». Päris sisukas ooperipäevade teatmik ei hiilga ei läbimõeldud toimetamistöö (ooperipäevi täitnud Gruusia muusikainimeste nimede kirjakuju on jampslik segu inglise ja eesti ning kaudselt vene keele ortograafiast) ega eesti- ja ingliskeelsete tekstide vastavuse poolest, aga viidatud sõnakasutus on siiski sümptomaatiline: teksti koostajale on inglise keele love vasteks eesti keeles kõige sobivamana tundunud suhe.
Sellises kasutuses on suhe eesti ajakirjanike järjekordne keele moonutamise saavutus. Sallitavate sõnade (suhe, vahekord, seks) tähendustes prevaleerib asjalikkus – ei mingeid müstilisi tundeid. Tundeline küsimus «Kuhu kadus kõik see armastus?» kõlaks tänapäevaste nooreestlaste asjalikus keeles «Miks see suhe lõppes?». Poleks ime, kui peagi loeksime teaduskraade andvaid uurimusi, mis tõestavad, et «nn armastus» on literaatide ja teoloogide sisendus, mille reaalsust ei saa näiteks eesti või polüneesia folkloori põhjal teaduslikult usaldusväärselt kirjeldada. Sellise uurimissuuna (projekti) märke juba on. (Ja neid olnud on ka varem, sealhulgas antropoloogia klassikas, nagu näiteks Margaret Meadi uurimustes Uus-Guinea kohta.
Pikantsesse tähendusvälja satub ka uue reipa ühiskonna tähtis elukutse: konflikte õhutavad või kompromisse ostvad suhtekorraldajad on sõnaliselt nüüd ühendatavad seksivahendajatega! Äkki on see päris tabav?
Aga ausus? Aga õiglus?
Ega armastusest palju paremini ole käinud ka teiste traditsiooniliste väärtuste käsi. Kas ausust osatakse või tahetakse defineerida? Või kas peetakse seda üldse vajalikuks/võimalikuks? Eesti Vabariigi riigikogu töö taastamise 20. aastapäevale pühendatud konverentsil «Quo vadis, Riigikogu?» rahvusraamatukogus 2012. aasta 12. oktoobril pidas ühe põhiettekande «Rahva usaldus Riigikogu vastu aastatel 1995–2012» Tartu ülikooli väliseestlasest professor Vello Pettai, kes rahvaesindajate ja riigiametnike tähtsaimate kvaliteetidena nimetas asjatundlikkust ja pühendumist, kuid mitte ausust; seda osatava küsimuse peale vastas lugupeetud professor, et moraalse mõõtme arvessevõtmine teeks riigiametnike hindamise liiga keeruliseks. Ühiskond enam ei eeldagi, nõudmisest rääkimata, oma valitsejatelt ausust. Kas on siis põhjust imestada, et poliitikute valetamist ja ühiskonnale petlike lubaduste andmist sallitakse poliitikaelu normaalnähtusena, aga valede või kuritegeliku käitumise paljastamist peetakse reeturluseks?
Nii on kahjuks ka mujal nn demokraatlikus läänemaailmas, mitte üksnes Eestis. Eesti ainult järgib lääne traditsiooniliste moraalsete väärtuste allahindamise peavoolu, milles üha rohkem võtab maad maffialik arusaamine aust ja reeturlikkusest.
Või siis küsimus õiglusest. Äsja kerkis Eesti Ekspressis juba mitmendat korda üles nelikmõrvas süüdistatuna tõenäoselt süütult eluks ajaks vangi mõistetud Anatoli Nikolajevi juhtum (Janar Filippov, «Kuidas parandada Eesti õigusajaloo suurimat viga?» – EE 8. VIII 2013). Nikolajev on jubeda mõrtsukana vangis olnud viisteist aastat, kuigi juba vähemalt viis aastat tagasi oli tungivaid põhjusi arvata, et mees ei ole mõrvar. Ja õigusriigis ei ole ränga ülekohtu (ka moraalse) parandamiseks midagi ette võetud. Vastupidi: mõeldakse välja eksitavaid termineid nagu õigusrahu, mis peavad põhjendama õigusvaidluse lõpetamist kohtuotsusega, ükskõik kui ebaõiglane see on.
Väited, et õigusriik ei saa ülekohtuste kohtuotsuste uut läbivaatamist endale lubada ressursi puudumise tõttu või siis seetõttu, et pole seadusega sätestatud korda küsimuse uueks läbivaatamiseks, sellised väited on õigusriigi mõiste kuritarvitamine ja häbiks kõigile Eesti parlamendierakondadele, kes pole suutnud või tahtnud muuta olukorda, kus õiglus ei olegi ülim eesmärk. Küll aga lepitakse sellega, et kohtuotsust võib mõjutada vaidlevate poolte advokaatide sõnaosavus, uurimisorganite ametiau või kellegi varjatud huvid. Mille üle siin uhkust tunda on? Kas kokkuleppemenetluste üle, kus õigussüsteem aktsepteerib kurjategijat läbirääkimiste partnerina, aga süütult süüdi mõistetut mitte? Kui kas või üks inimene võib sattuda sellisesse juriidilisse tupikusse ja olukorda ei osata / ei taheta lahendada, siis on võimalik, et sama juhtub riigi endaga. Kas polnud niisugune situatsioon juba tajutav Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) arutamisel riigikohtus?
Väärtused nagu hoolivus ja solidaarsus (armastuse kaaslased), ausus ja õiglus ei ole Eesti Vabariigis ülim eesmärk. Promiskuiteedi propageerimine noorsoo hulgas ja prostitutsioonile ning inimkaubandusele läbi sõrmede vaatamine, poliitilise valetamisega leppimine ja õigluse asendamine õigusega (kel jõud, sel õigus!) sisendab kahtlust, et toimima on lastud ühiskonna moraalile ohtlikud tendentsid, mille varjukatteks on pidev jutuvada väärtustest ja õigusriigist.
Ühe rahva hävitamiseks piisab tema moraali hävi(ta)misest. Impeeriumid Roomast NSV Liiduni on varisenud selle tõttu. Eesti ühiskonna moraal ei ole uue iseseisvuse ajal selginenud, vaid on ainult teistmoodi hägune kui nõukogude ajal. Nõukogude võimu all muserdatud väärtused on aujärjele pääsenud valikuliselt, kaksikmoraal pole kadunud.
Pea peale pööratud demokraatia
Kas Eesti on mingi eriti äpardunud riik (failed state)? Seda kindlasti (veel) mitte, aga lohutused nagu «teistel on läinud tunduvalt halvemini» ei kõlba üldse. Sellised «lohutused» ainult sisendavad lootusetust – väljapääsu pole, sest lääne väärtused on varjusurmas koguni päris-Lääneski ja seal demokraatiat eksportivas päris-päris-Läänes on demokraatiaga koguni kahtlased lood. Demokraatia algne mõte, sisu ja praktiline teostus tähendas väga selgeid põhiprintsiipe: 1) valitsemine olgu aus, läbipaistev ja kontrollitav ning valitsejad olgu aruandekohustuslikud oma valijate – kodanikkonna – ees, 2) kodanik olgu riigi kaitse all; inimeste eraelu, privaatsfäär olgu puutumatu, kirjavahetuse saladus ei tohi olla riivatud jne. See on nüüdseks pöördunud pea peale: valitsejad salastavad kõik, mis võimalik, ja isegi selle, mille salastamisel ei ole mõtet, aga inimeste eraolu ei ole enam üheski kohas ega ajas kaitstud nuh­kimise, jälgimise, pealepassimise, santažeeri­mise, pahatahtlikkuse jne eest.
Demokraatia põhimõtete pea peale pööramist õigustatakse demokraatia kaitsmise imperatiiviga. Kaitstavast jäävad niimoodi ainult räbalad, kaitsmine aga võib muutuda terroriks. Liberté, egalité, fraternité – nad on juba kõik korraga ohus. Kas turumajandusega on teisiti? Kas turg reguleerib majandust või hoopis toodab üleilmastumise tingimustes orjust (kui siin ja praegu vähem otseselt, siis kuskil Bangladeshis otseselt)? Kas turg on kaitsnud neid väärtusi, mida nimepidi enam ei taheta nimetada? Pigem vastupidi, sest turgu huvitab üksnes kasum.
See, mis on juhtumas armastusega inimeste vahel, on sümptom, mis võib märku anda pragunemisest kogu ühiskonna ehituses. Kuskil on süsteemne viga, mis deformeerib lääne väärtusi. Äkki on selleks süsteemseks veaks demokraatia pea peale pööramine ja pime usk turu kasumitaotlusse kui kõike korrastavasse jumalusse?

Mati Hint: nõukogude aeg ja väärtused - Arvamus Postimees.ee

Kasutatua allikas: http://rahvuslik.blogspot.com/2013/09/mati-hint-noukogude-aeg-ja-vaartused.html#more

Read more...

Brzezinski: Globaalne ärkamine muudab Süüria ründamise keeruliseks

0
inShare

Eelmisel nädalal andis Saksamaa uudistekanalile Deutsche Welle intervjuu endine USA julgeolekunõunik ja Trilateraalse Komisjoni kaasasutaja Zbigniew Brzezinski, kes ütles, et tänu ühiskonna kasvavale poliitilisele teadlikkusele on sõda muutumas ebaefektiivseks meetodiks.

“Võttes arvesse tänapäeva reaalsust, mida ma oma kirjutistes olen kutsunud “globaalseks poliitiliseks ärkamiseks“, ei tundu algselt lääne ja mõnedel puhkudel ka endistel koloniaaljõududel põhinev jõupoliitika mulle kuigi paljulubav väljavaade regionaalse probleemi lõplikult toimivaks lahenduseks,“ ütles Brzezinski, viidates olukorrale Süürias.
Kuigi Brzezinski oli pikaajaliselt seotud Obamaga ja nõustas teda ka välispoliitika osas, eitas ta mis tahes eriteavet seoses Obama Süüria-plaanidega, öeldes, et kui administratsioonil on strateegia, on see väga hästi hoitud saladus.
Obama Lähis-Ida strateegia on olnud peamiselt Bushi-aegse poliitika jätk, mida iseloomustab erukindrali ja NATO endise ülemjuhataja Wesley Clarki poolt avalikkuse ette toodud Bushi-aegse Pentagoni plaan, mis nägi ette seitsme riigi valitsuste kukutamise viie aasta jooksul. Nendeks riikideks olid Iraak, Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ning Iraan.
Erukindral Clarki tunnistus:

Kuigi Brzezinski esineb aeg-ajalt sõjalise sekkumise vastaste sõnavõttudega, peegeldavad Obama Süüria-otsused, mille hulka kuuluvad ka näiteks teatud Al Qaeda võitlejate toetamine, Brzezinski varasemat poliitikat. Kõige selgemalt vast tema Nõukogude Liidu vastast hoiakut 1979. aastal, kui just Brzezinski tehtud otsused viisid Al Qaeda tekkimiseni CIA rahalise toetuse kaudu Afganistani mujahideenile.
Brzezinski “globaalse poliitilise ärkamise“ hoiatus on viimastel aastatel hakanud kostma üha valjemalt. Eelmisel aastal oma Poolas peetud kõnes ütles Brzezinski, et tänapäeval on aina raskem alla suruda ja kontrollida poliitiliselt ärganud ja ajaloolisest ülekohtust nördinud inimeste jätkuvat ja ülimalt motiveeritud vastupanu. Brzezinski süüdistas “masside universaalses poliitilise teadvuse ärkamises“ raadio, televisiooni ja interneti aina suuremat kättesaadavust.
“Suurimad jõud maailmas, uued ja vanad, seisavad samuti silmitsi uue reaalsusega: samal ajal, kui nende sõjaväed kannavad aina suuremaid kaotusi, on nende võime kehtestada kontrolli poliitiliselt ärganud rahvamasside üle maailmas ajalooliselt madal. Otse öeldes: varasematel aegadel oli kergem kontrollida miljonit inimest kui füüsiliselt tappa miljonit inimest; tänapäeval on ülilihtne tappa miljon inimest, kuid keeruline neid kontrollida,“ ütles Brzezinski 2010. aastal Montrealis peetud kõnes.
Vaatamata nii vabariiklaste kui ka demokraatide katsetele võita toetust Süüria sõjale, näitab viimane Reutersi küsitlus, et ainult 9% ameeriklastest toetab sõjalist sekkumist Süürias. Juhul kui USA ründab, saab sellest läbi aegade kõige ebapopulaarsem sõda.
Alternatiivmeedia ulatuslik ja üha kasvav tõendusmaterjali hulk, mis näitab, et USA toetas Al Qaeda poolt toime pandud, kuid Assadi kraesse aetud keemiarünnakut, on vaid kiirendanud peavoolu meedia, mida nüüd toetab vaid 23% ühiskonnast, vältimatut allakäiku.


Allikad: Storyleak, Infowars, Deutsche Welle, USA Today
Foto: veteransnewsnow.com

Toimetas Meeli Seermaa

Allikas: SIIN
__________________
Globaalne ärkamine on suunatud globalistide ja nende räpaste plaanide vastu.
M.I. 

Read more...

Sõjapropaganda eest lähed vangi

(:) kivisildnik

  Pilt: Andres Varustin

Järjekordne koloniaalsõda on ukse ees, Süüria sodikstampimine on ehk selle loo ilmumise ajaks juba alanud. Õhk on püssirohuvingust paks ning meedia valedest ja sõjapropagandast tiine.

Allakirjutanu seisukoht valedele, ahnusele ja kurjusele rajatud sõdadele on ühemõtteliselt eitav ning see põhineb Eesti vabariigi kriminaalkoodeksil, mille paragrahv 69 kohaselt on sõjapropaganda Eestis keelatud ning selle eest, ükskõik mis kujul, karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani.
Paragrahv on oskuslikult sõnastatud, sest sõjapropagandat leiame Eesti meedias tõesti igal mõeldaval kujul. On valelikke ja kallutatud uudiseid, sõgedaid ning verejanulisi juhtkirju, aga ka ohvreid demoniseerivat meelelahutust filmide ja sarjade kujul. Tõsi, Briti sarjades on näha tervenemise märke ja vahel põhjatakse veriste kätega valitsust. Sõjaõhutajad on haruldaselt leidlikud ja töökad. Siiani ei ole ma küll lugenud uudist sellest, et mõni meie eriti jultunud ja oma inimvaenulikkusest prisket kasu lõikav sõjapropagandist oleks saanud kas või ainult kolm aastat.

Sõjaõhutajad meil ja mujal, enne ja nüüd

Süüria sõda võib aga tuua ootamatu pöörde meie sõjapropaganda masinavärgi nagu õlitatult toimimisse. Keegi vene analüütik tegi avalduse, mille kohaselt Venemaa peaks Balti riigid okupeerima juhul, kui USA läheb kallale Süüriale. Haukuv tibla ei hammusta, aga ometi on sellega loodud ebameeldivalt häiriv emotsionaalne foon.
Loodetavasti hoiab vene oht meie eriti usinaid sõjapropagandiste humanistlikel positsioonidel, sest mine isahane tea. See valitsus silitab sõjaõhutamise eest peakest, aga kui tuleb uus ja hullem? Ega ei tahaks peldiku taha, ei tahaks kuuli pähe. Troikad on karmid asjad. Kui ajakirjanikul ei ole mõistust, au ega südametunnistust, siis on ta vähemalt arg ja sellest võib antud juhul inimkonnale kasu tõusta.
Valedele rajatud Iraagi okupeerimine ning hilisem valede paljastamine on andnud laias maailmas ja Eestis täiesti erinevaid tulemusi. Mäletate, Iraagis olevat olnud mingid massihävitusrelvad, Eesti meedia raius sõja esimestel nädalatel nagu rauda, et leiti see ja see massihävitusrelv, järgmisel hommikul vabandati poolteise reaga, et tegelikult ei leitud ja siis manati uut valet päev otsa, et järgmisel hommikul jälle poole suuga vabandada.
Mäletate Colin Powelli ja tema klaaspurki massihävitusrelvaga, mäletate, kuidas Colin ÜRO ees selle purgiga vehkis nagu arust ära. Purk oli veenev – sõda tuli. Hiljem andis Colin küll oma allikad valeandmete esitamise eest kohtusse ja võitis kohtuasja, see tähendab keegi väike vennike tehti süüdlaseks ja Colini rind võis jälle rahus hingata. Isegi sõjajumal Blair loobus veretööde õigustamisest, kui s*tt ujus pinnale. 

Mis inimõigused?

Seevastu meie Harri Tiido jäi endale kindlaks. Oli vaja ja oli õige, isegi kui brittide ja USA elanike jaoks oli vale, siis eestlaste jaoks oli ikkagi õige, Iraak avas Eestile ukse laia maailma, või umbes nii see kõlas. Kui maailm on nagu bandiitide jõuk, kus kamba liikmeks saamiseks tuleb enne kedagi tappa või okupeerida, siis minul tekib küll küsimus, kas sellisesse jõuku ikka peaks kuuluma ja mis tegusid seal kambas üldse tehakse. Tiidol sellist küsimust veel tekkinud ei ole. Põhimõttekindlus, vallutamatu põhimõttekindlus, mis teha.
Minu teada ei ole Prantsuse, Briti ega USA palgasõduritel Süüria okupeerimiseks oma valijate mandaati. Kulunud valed massihävitusrelvast võivad olla veenvad õigeusklike svenmikserite jaoks, aga juriidiliselt korrektne asjaajamine eeldab midagi enamat. Ma üldse ei kujuta ette, millised peaksid olema veenvad argumendid al Qaeda terroristide toetamiseks Süürias. Aga kui al Qaeda asi on õige Süürias, siis oli kaksiktornide õhkimine ka õige. Kui ma tegin kusagil loogikavea, siis valgustage mind.
Kindral Wesley Clark on kinnitanud juba ühes 2007. aasta intervjuus, et vaid mõni päev pärast 11. septembri terrorirünnakuid öeldi talle Pentagonis, et on otsustatud minna Iraaki. Aga mis veel huvitavam, juba mõni nädal hiljem sai Clark teada, et viie aasta jooksul on plaanis vallutada seitse riiki: Iraak, Süüria, Liibanon, Liibüa, Somaalia, Sudaan ja Iraan.
Mis massihävitusrelv? Mis inimõigused? Mis demokraatia? Tulles tagasi aga keemiarelva jutu juurde, siis hämmastaval kombel ajavad seda plära valitsused, kes lubavad kaubastada tervisele ohtlikku GMOd, mürgist hambapastat, mürgist jogurtit, mürgiseid viinereid ja vaktsiine, millest mõni on kaevatud kohtusse kui bioloogiline relv. Meie toidupoed on hästimaskeeritud ja hästivarustatud keemiarelva laod.

Tugevama mandaat – malakas

Mis mandaat? Tugevama mandaat on malakas ja sellest piisab. Tugevama usk malaka kõikvõimsusse on nii kindel, et valesid enam isegi ei viimistleta, nendega ei nähta vaeva. Ma imestan, et keegi üldse veel viitsib valetada, põhjust selleks ei ole.
Malakas teeb oma töö ja kui kusagil oleks jämedam malakas, siis ei päästaks ka kõige nutikam vale.
Milline seisukoht võtta globaalse kurikamõrvari suhtes? Kuidas suhtuda kurikamõrvari sõpradesse, kaasosalistesse ja valetunnistajatesse? Kuidas suhtuda mõrva? Kuidas teie suhtute mõrvadesse ja mõrvaritesse? Kas osta edaspidi veel rohkem kurikamõrvari limonaadi, krõbuskeid ja vaadata kurikamõrvari näopeksufilme ja poolpornograafiat? Selle valiku saab igaüks ise teha ja selle järgi elada.

Allikas: http://ohtuleht.ee/539809

Read more...

Andres Arrak: elu võimalikkusest maal

Andres Arrak, majanduspublitsist

Maa kui suurima rikkuse müük välismaalastele tuleks keelata, arendada maapiirkondade infrastruktuuri ja teha maksusoodustusi, sest kui küla ei ela, ei ela ka Eesti, kirjutab majanduspublitsist Andres Arrak.

Misso valla leht teatas 15. augustil, et aastaga on Missomaale elama asunud 16 peret. Tohoo tonti, mõtlesin. Kas tõesti on jõgi hakanud tagurpidi voolama ja Eestimaa kagunurgas (Tallinnast vaadates pärapõrgus) asuv 700 elanikuga vald on ära moosinud 16 peret.

Oluline on, et tööd pakutakse vaid neile peredele, kel on lapsed, keda panna kohalikku Misso kooli. See-eest saavad pered tasuta rendile talu või korteri ja peenramaa.
Iseseisvusajal on domineerinud vastupidine suund: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale.

Nende voogude jätkudes on 20 aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel 20 aasta pärast näidatakse viimaseid mulgi kuues pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele.
Külastasin 2011. aasta detsembris Setomaad ja Nopri piimatalu, võõrustajaks peremees Tiit Niilo ja tema abikaasa Vilve. Kogutud emotsioonid sundisid järeldama: sellest loogikast lähtudes elavad Setomaal või Mehikoormas ja Sõrves vaid püstihullud ökonaudid või liikumis- ja ärakolimisvõimetud invaliidid.

Selle peale saatsid solvunud mehikoormalased mulle muidugi hulgaliselt sõimukirju, tundes huvi, millisesse kategooriasse nemad siis kuuluvad. Tegelikult ongi asi väga hull. Eesti on tasahilju, aga järjekindlalt muutunud Lõuna-Sahara (Mali) või Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber.

Üleskutsed «Tulge Tallinna, siin pudru paksem ja taevas sinisem» on igal juhul enesehukatuslikud. Eksivad need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna (arvamusfestivali loodelava, Sulev Valner). Ei toimi, arvaku Savisaar ja Co mida tahes.
Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata. Kui mingil ajal toimib tasuta ühistranspordist liimipaberile lennanud kärbseparvedest tekkinud sünergia, siis ühel hetkel on tagala tühi ja kedagi ei ole enam juurde lendamas.
Kõigele lisaks on see nii toidu- kui ka muu julgeoleku küsimus. Venelased ei kontrolli enam Siberit ida pool Uuralit, mis moodustab kümnendiku Venemaa territooriumist ning kus elab vaid 25,6 miljonit inimest. Seda territooriumi hõivavad vaikselt hiinlased. Kui Eestis maal enam kedagi ei ela, siis kaob ka kontroll Setu- ja Läänemaa üle.
Jah, põllumajanduslik toidutootmine on nüüdisajal vähe tööjõudu vajav ja kõrgtehnoloogiline. Küll aga on see kultuuriline küsimus: seltsi- ja rahvamajad külades (vt Egge Kulbok-Lattik, PM 27.08) kui «kogukondlikud Estonia teatrid» hoidsid üleval nii eesti keelt kui ka kultuuri ja rahvuslikku identiteeti laiemalt.

Pealinna kaubanduskeskuste parketil kõpskingadel eneseimetlejad ja ekshibitsionistid seda ei tee. Meeldib see Jüri Mõisale või mitte, aga eesti rahvus(lus) säilib Pärnumaa metsades, ka Hiiumaa põlislaantes, aga mitte Solarise keskuses või Coca-Cola Plazas.
Kas Eestis on mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud, lahendusvariante pakkunud? Mina neid ei näe.
Mis me selle teadmisega peale hakkame, võiks lugeja siinkohal küsida. Kas võtame valge lina ümber ja läheme Munamäe otsa maailmalõppu ootama? Kas Eestis on olemas mõni visionäär või poliitiline jõud, kes on probleemi olemusest aru saanud ja selle endale selgeks teinud, rääkimata lahendusvariantide pakkumisest? Mina neid ei näe. Selles kontekstis on igati teretulnud Paide arvamusfestivali korraldajate pakutud võimalus arutada Ettevõtluslaval muu hulgas ka maaelu teemal, eestvõtjaks EVEA (väikeettevõtete assotsiatsioon). Minul oli au osaleda paneeldiskussioonis koos EVEA asepresidendi ja maaelu eestvõitleja Marina Kaasiga ning maaettevõtja Tiit Niiloga.
Arutelus klaarus mõndagi. Esiteks, definitsiooni küsimus: millest me maaelu puhul räägime – kas külaelust või põllumajanduslikust tootmisest? Neid ei saa kindlasti teineteisest lahutada, kartul ja kaer kasvavad kahtlemata maal.

Samal ajal on tänapäevane põllumajandussaaduste (toidu) tootmine ülimalt tehnoloogiline ja kontsentreeritud suurmajanditesse. Olgu öeldud, et SKTst annab põllumajandus-metsandus-kalapüük 3,7 protsenti (1995. aastal 5,8 protsenti), pakkudes tööd ja leiba 2,4 protsendile hõivatutest. ELi keskmine osatähtsus majanduses on alla kahe protsendi.
Seega, rääkides põllumajanduse (otse)toetustest, ei räägi me tingimata samal ajal külaelu säilitamisest. Statistika on muidugi petlik nagu alati.

Kümne aastaga (2005–2012) olevat Eesti maaelanikkonna, st vallaelanike osatähtsus koguni kasvanud 33,3-lt 35,3 protsendile, olles suhteliselt stabiilne juba seitsmekümnendatest alates. 2011. aasta andmed: 472 000 maa- ja 866 000 linnaelanikku. Ei ole kindel, et Peetri küla elanikud oleksid õnnelikud, kui neid maakateks «sõimatakse».
EL käsitleb ja toetab maaelu arengut põllumajandusliku tootmise sees eraldi real ning seda rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). Eestis on vastu võetud maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 rahalises mahus 721 miljonit eurot, koos omafinantseeringuga 935 miljonit eurot. Muidugi on see piisk meres ja palju vähem võrreldes põllumajanduse (loe: suurtootjate) otsetoetustega. Viimased hakkavad kasvama 2016. aastal (2013 – 101 miljonit, 2020 – 170 miljonit).
Tuleb mainida suur- ja väikeettevõtete erinevust. Suured loovad küll vähe töökohti, kuid annavad põhiosa (eksport)toodangust. Väikesed ja keskmised (maa)ettevõtted loovad aga enamiku töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui ka tootmise sfääris.

Ent pangad sellistele hea meelega laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Muidugi saab allakirjutanu (suviti) ja paljude teiste pinnal rääkida ka sellest maaelanike kihist, kes küll elavad maal, aga leiba teenivad linnas. Viimaseid võiks eriliselt privilegeeritud seltskonnaks nimetada. Tänu nendele on üles vuntsitud nii mõnigi mõis või talu.
Veel väärib märkimist alustavate ja juba tegutsevate ettevõtete eripositsioon. Praegu on aktuaalne eelkõige töökohtade juurde loomine maale. Selles kontekstis on laenu- ja (oma)finantseeringutingimused alustavatele ettevõtetele selgelt diskrimineerivad.
Selge on see, et valdav enamus maaettevõtlusest on nn elustiiliettevõtlus (mis ei ole välistatud ka linnas). Eesmärk ei ole (kiiresti) rikkaks saamine vaid pere ära toitmine. Maaelu on täna kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas (Konguta vald, Mõrgi küla) kadus viimane lüpsilehm neli aasta tagasi. Õnneks on naaberkülas mõni veel on, kust oma piima-või-kohupiima ostan. Miskipärast on Leedus suur osa paarilehma majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Vahemärkus: kas lugeja oskab aimata, miks Šveits ei ole Euroopa Liidu liige? Vaevalt, et te ära arvate. Seda ei leia ühestki majandusõpikust, selle teadasaamiseks peab õige šveitslasega veini jooma. Šveitsis on teatavasti tõeliselt mägine. Kusjuures mäenõlvadelt peab saama suve jooksul muru pügatud või söödud. Muidu vallandub lamandunud murul talvel laviin, aga all orus on küla. Söömisega saavad hakkama erinevad kabjalised. Sestap kehtestati aastasadu tagasi talupidajatele, kes kõrgemal kui 1000 m soostusid talu pidama, erilised privileegid. Euroopa Liidus oleksid need viielehma pidamised koheselt pankrotis. Tulemus: liha ja piim on Šveitsis kulla hinnaga (minu tütarde kommentaar) aga samal ajal on riigi külaelu alles.
Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi valitsejate samme ja signaale. Lähenevate kohalike valimiste eel mingit arutelu selle kohta ei kosta ühestki parteist. Kahju.
Sestap mõned konkreetsed ettepanekud. Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üle maailma kokku. Paradoksaalsel moel on Eestis ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes - meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole on metsaga kaetud. Kui võtta kolm olulist ressurssi – viljakas mullapind, puhas joogivesi ja suhteliselt happevaba õhk – siis me juba kuulumegi viie rikkama riigi hulka. Ja seda mitte pelgalt Euroopas vaid maailmas. Ainult et me ise seda veel ei tea (adu). Ühtlasi on meie šanss ka kõiges selles, mis koondub ümber märksõnade rohe-öko-mahe, mis peaks tulevikus eriti atraktiivne olema ennast allergiliseks mürgitanud lääneeurooplaste jaoks.
Toidu (ja energia) julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda päeva lõpuks üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Kriisisituatsioonides tuleb oma rohtunud porgandipeenar jälle üles kaevata. Paljudel tsiviliseeritud heaoluühiskonna inimestel ei ole ei peenart ega oskust sellega midagi peale hakata. Juba katkendlik internet võrdub maailma lõpuga rääkimata elektri puudumisest.
Siit esimene konkreetne ettepanek – maa müük tuleks välismaalastele keelata homme. Ja kui tööpäev ei ole veel lõppenud, siis täna. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. Ja see peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on – maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde. Hollandlased näiteks kuivendavad.
Teiseks – infrastruktuur. Mihkel Mutt kirjutab 26. augusti Postimehes linnainimesena Tartu-Tallinna maantee olulisusest. Mina Konguta valla maksumaksjana tean, et lõuna Eestis on sadu kilomeetreid kruusateid. Mõne mõttetu viadukti ehitamise asemel kuskil kiirteel oleks need kruusateed olnud ammu kõva kattega. Äkki peaks doteerima ETK’d, et nad oma külapoekese alles hoiaksid ja võtaksid müüki kohalikku toodangut, mis skandinaavlastele kuuluvates kettides arusaamatult kallis. Optiline kaabel pidi küll varsti igasse metsakolkasse jõudma, mis on muidugi hea uudis. Igatahes saan mina oma maakodus Elisa Mint-pulgaga võrku vaid teise korruse rõdu piirdel ühe jala peal püsti seistes.
Kolmandaks – maksud. Olles väga hästi teadlik ettepaneku võimalikest fataalsetest või suitsidaalsest tagajärgedest, viskan selle mõttearenduseks siiski õhku. Tegelikult suisa kaks ettepanekut. Esiteks sotsiaalmaks. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, miks mitte kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks perioodiks. Kui pikaks on võimalik, on juba arvutamise küsimus. Misso vallavolikogu ja Nopri peremehe initsiatiivil on valda loodud kümneid uusi töökohti ja tehtud panga silmis arutuid investeeringuid. Nopri bilanss ja kasumiaruanne viivad enesest välja suvalise pangaanalüütiku. Sotsiaalmaksu leevendusest oleks oluline abi.
Lisaks – ettevõtte tulumaks. Nagu professor Raul Eamets Maalehes (22.08) ütles, maksusüsteem peab olema stabiilne, aga mitte dogmaatiline. Lihtsalt mõtlemisaineks: mis oleks, kui kehtestaks ettevõtetele 10-protsendilise tulumaksu ... aga seda Tallinnas.

Liikudes väiksemate linnade ja keskuste poole, oleks maksumäär väiksem (Tartus näiteks seitse, Põlvas kaks protsenti). Missos ja Mehikoormas ja kõigis tõelistes maapiirkondades (mitte Peetri külas ega Viimsis) ehk enamikus Eestimaast oleks maksumäär endiselt null. Kas see oleks piisavalt jõuline sõnum ja stiimul oma äri Tallinna pilvelõhkujast maale toomiseks? Ma arvan, et paljude jaoks oleks.
Lõpetuseks. Ma ei ole toimuvat juba ammu nimetanud finants- ega majanduskriisiks. Tegemist on väärtuste kriisiga. Need tekivad sajanditega, aga on varmad kiiresti kaduma. Eesti küla veel elab, et mitte öelda – hingitseb. Äkki ei ole veel hilja?
 
Autor on Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) volikogu liige.

foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/1365164/andres-arrak-elu-voimalikkusest-maal 

Read more...

52,6 miljardit: USA luureagentuuride 2013. aasta “must eelarve“

0
inShare

Väljaanne The Wahington Post (WP) avaldas 29. augustil info USA luureagentuuride “musta eelarve“ 2013 fiskaalaastaks, mis on lekitatud vilepuhuja Edward Snowdeni poolt. Kuigi USA valitsus avaldab igal aastal üldised kulutused luuretegevusele, ei ole selles kunagi täpsemalt lahti seletatud, kuidas seda raha kasutatakse. „Musta eelarve“ maht on 52,6 miljardit dollarit ja seda täpsemalt kirjeldav 178-leheküljeline dokument annab detailse ülevaate 16 luureagentuuri edust, läbikukkumistest ning eesmärkidest.

WP ei ole siiski avaldanud kõiki detaile, kuna riikliku luureameti direktor James R. Clapper on avaldanud muret, et sellise info avalikustamine võib “pakkuda välismaistele luureteenistustele infot selle kohta, millised on meie peamised riiklikud prioriteedid, võimalused, allikad ja meetodid, mis võimaldavad meil hankida infot ja ohtudele vastu seista“.

Kõige olulisemad punktid selles dokumendis on järgmised
* CIA kulutused on kõige suuremad, ulatudes 14,7 miljardi dollarini, mis on oluliselt suurem, kui seni arvati, ning ületab 50% võrra pealtkuulamisi korraldava NSA (National Security Agency) kulutusi, mida peeti seni luurekogukonna hiiglaseks.
* CIA ja NSA on alustanud agressiivset välismaistesse arvutisüsteemidesse häkkimist, et varastada infot ja saboteerida vaenlaste süsteeme, nimetades seda „ründavateks küberoperatsioonideks“.
* Juba enne Snowdeni infolekitamist oli USA luureagentuuride kogukonnal mure salastatud materjalile ligipääsu omavate inimeste pärast. Neil oli plaanis üle vaadata 4000 inimese ligipääsuload.
* USA luuretöötajatel on huvi nii sõprade kui ka vaenlaste vastu. Pakistani kirjeldatakse “allumatu sihtmärgina“ ning vastuluure operatsioonid on strateegiliselt keskendunud Hiina, Venemaa, Iraani, Kuuba ja Iisraeli vastu. Viimane on küll USA liitlane, kuid nad on varasemalt viinud läbi luureoperatsioone USA vastu.
* Sõnades, tegudes ja dollarites on luureagentuuride töö keskmeks terrorism kui suurim oht riiklikule turvalisusele. Iga neljas luuretöötaja on hõivatud terrorismivastaste operatsioonidega ning kogu luureprogrammi kulutustest läheb sellesse valdkonda kolmandik.
* Iraani, Hiina ja Venemaa valitsustesse on keeruline sisse pääseda, kuid Põhja-Korea on kõige läbipaistmatum.
See dokument kirjeldab luureagentuuride kogumit, mis jälitab miljoneid järelevalveobjekte ning viib läbi operatsioone, mis hõlmavad sadu surmavaid rünnakuid. Nad on organiseerunud viie prioriteedi ümber: terrorismivastane võitlus, tuumarelvade ja teiste ebatavaliste relvade leviku piiramine, USA juhtide hoiatamine mujal maailmas toimuvate kriitiliste sündmuste osas, kaitse välismaise luuretegevuse vastu ning küberoperatsioonide läbiviimine. Eeldatakse, et kuni 2017. aastani selle eelarve praegust taset oluliselt ei kärbita.

Luureimpeerium
See kokkuvõte annab detailse ülevaate selle kohta, kuidas USA luurekogukond on ümber korraldatud pärast 2001. aasta rünnakuid. Sellest ajast saadik on USA kulutanud üle 500 miljardi dollari luuretegevuse peale ning ametnike sõnul on see ära hoidnud järjekordse katastroofilise terrorirünnaku. Tulemuseks on selliste vahendite ja haardega luureimpeerium, millele ei ole vastast ning mille ülalpidamiseks kulub sama palju või isegi rohkem kui külma sõja ajal. Loodetakse, et selle eelarve detailide ilmsikstulek võimaldab avalikku arutelu luurekulutuste kohta. Eriti võttes arvesse seda, et luureagentuuride töö mõjutab olulisel määral ka tavakodanike ja maksumaksjate igapäevaelu.
Siiani ei ole USA luureprogrammide kohta sellist detailset infot olnud võimalik kätte saada. Isegi üldkulutuste kogusummat oli raske teada saada ning see on avalikkusele kättesaadav olnud alates 2007. aastast. Ainuke tõsiseltvõetav võrdlusmaterjal pärineb 1994. aastast, kui kongressi alamkomitee avaldas tahtmatult riikliku luureprogrammi osalised kulutused. Sel ajal oli CIA osa kõigest 4,8 miljardit dollarit eelarvest, mille koguväärtus oli 43,4 miljardit. NSA ja NRA (National Reconnaissance Office – opereerib satelliite) kulutused moodustasid pärast külma sõja lõppu üldisest luure-eelarvest oluliselt suurema osa, kuid nüüd on CIA neist mööda läinud.

CIA domineeriv positsioon
CIA domineeriv positsioon on tõenäoliselt kõige suuremaks jahmatuseks – see on tähelepanuväärne tuhast tõusmine agentuuri jaoks, mis näis kaotavat võimu ja prestiiži peale seda, kui võeti omaks vead luuretegevuses, mis viisid 2001 rünnakuteni ja 2003 Iraagi ründamiseni. CIA ressursside suurendamine rahastas salajaste vanglate pidamist, vastuolulisi läbikuulamisi, droonide kasutuselevõttu ja terrorismivastase keskuse tohutut laiendamist. Sisuliselt muudeti luureagentuur paramilitaarseks jõuks.
CIA on kulutanud miljardeid dollareid uute töötajate väljakoolitamiseks, suurendades enda alluvate arvu kümne aastaga umbes 17 000 pealt 21 575-ni. Relvastatud droonide armee kulukuse kohta ei ole eraldi sissekannet, kuid sissekanne “salajased tegevusprogrammid“ viitab agentuuri paramilitaarsele rollile ning selle kulukuseks on määratud üle 2,6 miljardi dollari, mis kataks droonioperatsioone Pakistanis ja Jeemenis, makseid sõjaväelistele organisatsioonidele Afganistanis ja Aafrikas ning katseid saboteerida Iraani tuumaprogrammi. “Must eelarve“ heidab esimest korda valgust sellele, mis Afganistani ja Iraagi sõda USA luurele maksma läheb.

Kriitilised augud
Hoolimata tohututest väljaminekutest näitab see eelarve kätte ka mõningad püsivad ja kriitilised puudused. Dokumendis püüavad erinevad luureagentuurid hinnata oma püüdlusi ning paljudel juhtudel peavad nad nentima, et suudavad vastata kõigest murdosale küsimustele. 2011. aastal oli 50 peamisest terrorismivastase tegevuse prioriteedist tervelt 38 punkti puhul saavutatud kõigest “tagasihoidlikku edu“. Sealhulgas mainiti Hezbollah’ liikumise tegevust, Pakistani tuumakomponentide turvalisust, Hiina uue põlvkonna hävituslennuki võimalusi ning seda, kuidas Vene valitsusejuhid võiksid reageerida “potentsiaalselt destabiliseerivatele sündmustele Moskvas“. Samuti on bioloogiliste ja keemiliste relvade kohta esitatud küsimuste osas edu olnud väga tagasihoidlik.
Luurekogukond näib olevat eriliselt ära ehmunud “kodumaiste“ terroristide potentsiaali tõttu. Riiklik vastuluure keskus on kogunud hulga analüütikuid erinevatest agentuuridest, et püüda identifitseerida märke, mis aitaks korravalvuritel mõista, kuidas religioosne ekstremism võib viia vägivallale.

Kõrgtehnoloogiline seire
Selle dokumendi põhjal on selge, et USA luureagentuuride pikaajaline sõltumine tehnoloogiast ei muutu – kui, siis ainult intensiivistub. Põhja-Korea kohta kirjutatud lõik viitab sellele, et USA jälgib tehnoloogia abil igasugust liikumist, mis võib vihjata tuumarelva katsetustele. Seismilist aktiivsust, fotosid, õhuproove ja infrapunakaamerate pilte kogutakse ööpäev ringi. Sama pinevalt jälgitakse ka Iraani. Süürias on väidetavalt pealt kuulatud krüpteerimata kommunikatsiooni kõrgemate sõjaväeliste ametnike vahel.
NSA võime monitoorida e-kirju ja telefonikõnesid on tänu Snowdeni paljastustele põhjaliku uurimise all. Amet plaanib kulutada 48,6 miljonit dollarit projektidele, mis aitavad toime tulla informatsiooni üleküllusega. Nende võimet monitoorida Al Qaeda kommunikatsioonikanaleid kirjeldatakse kui “sageli ainukest ja parimat meetodit toime tulla pealtnäha raskesti käsitletava sihtmärgiga“.
NSA plaanib riskantseid salajasi missioone selleks, et kinni püüda ka kommunikatsioone, mis ei käi globaalsete võrkude kaudu. Agentuur plaanib ka jälgimissüsteemi, mis “minimeeriks või elimineeriks vajaduse füüsilisele ligipääsule ning võimaldaks hea varjatuse operatsioonide keeruliste sihtmärkide vastu“. CIA on kasutusele võtnud biomeetrilised sensorid, mis aitavad määrata ja identifitseerida Al Qaeda liikmeid. Seda süsteemi on kasutatud ka droonide kampaanias.

Vastuluure
Eelarve sisaldab ka mahukat osa vastuluure programmide rahastamise kohta, mis on loodud selleks, et kaitsta välismaiste luureteenistuste eest ning samuti reetmiste eest USA enda spioonide ridades. 2012. aastaks oli planeeritud suur vastuluure initsiatiiv, kuid suur hulk selleks ette nähtud vahendeid kulus WikiLeaksi poolt avaldatud infole reageerimisele. Selleks aastaks planeeritakse fookust salajaste andmete turvalisusele ning võimalike Snoweni-laadsete vilepuhujate välistamisele.

Allikad: Huffington Post, Washington Post
Foto: ekraanikuva

Toimetas Katrin Suik

Allikas: http://www.telegram.ee/maailm/526-miljardit-usa-luureagentuuride-2013-aasta-must-eelarve#.UiQ3EltLH7O

Read more...