MARTIN HELME: Ilves ja Toompea väärivad teineteist

Lisatud: 9. september
Saada sõbrale

Õhtulehe kolumnist
Vaadates teledebatti Ilvese ja Tarandi vahel tuli mulle meelde Henry Kissingeri ütlus Iraani-Iraagi sõja kohta: kahju, et nad mõlemad ei saa kaotada. Tarand tegi selles saates kahe tunniga ära töö, millega suurem osa Eesti meediast polnud viie aastaga hakkama saanud, tuues välja Ilvese iseloomu nõrkused, korrumpeerituse, põhimõttelageduse, poliitika deklaratiivsuse, tuulelipluse ja tema retoorika õõnsuse. Samas, seda tehes tuli halastamatult ilmsiks, kui väikese haardega ta ise on, kui ebasoliidne nii kõrge ameti jaoks. Tal on teravust ja nutti, ta on nahaalne ja vajadusel jõhker, aga tal ei ole presidendi ametiks vajalikku kingasuurust.

Kulunud mantra kohaselt on Ilvesel peale äsjast valimisvõitu palju suuremad võimalused oma volitusi kasutada, sest nüüd, mil ta ei saa taotleda tagasivalimist, pole vaja parteidele meele järgi olla. “Vaat nüüd saab ta hakata põhiseaduse kaitsjaks ja päevapoliitika üleseks suurmeheks,” õhkavad taolise mõtteviisi heietajad. Nii mõnigi usub ilmselt siiralt, et teisel ametiajal hakkab Ilves toompealasi pikalt saatma ja hoopis rahva tahtega arvestama. Paraku pole põhjust tema senise tegevuse taustal loota, et järgmised viis aastat on millegi poolest paremad kui eelmised, pigem vastupidi.

Muidugi, unistada saab tasuta, nagu öeldakse, kuid kas pole mitte vähemalt sama tõenäoline hoopis see, et nüüd, mil tagasivalimise pärast ei pea enam muretsema, loobub Ilves viimasestki viisakusest ja teesklusest, nagu talle läheks rahvas korda? Selle asemel, et asuda viie aastase hilinemisega kaitsma demokraatiat ja põhiseadust, jätkab ta veelgi süüdimatult meie põhiseadusega vastuolus olevate seaduste välja kuulutamist ja põhiseaduslikku korda nõrgestavate muudatuste algatamist. Üks demokraatlikku põhiseadust kaitsmisväärseks pidav president ei oleks küll kuidagi saanud välja kuulutada Lissaboni lepingut. Üks riikluse tugevuse eest väljas olev president ei oleks mingil juhul võinud algatada kaitseväe juhataja kaotamist konstitutsioonist.

Olles eelmised viis aastat ja kõik kaks kampaaniapäeva rääkinud mureliku näoga sõnavabadusest ning avatusest annab ta edaspidi aga veelgi enam järgi oma monarhistlikele tungidele ning nõuab ajakirjanikelt senisest veelgi innukamat enesetsensuuri, võimu austust ja õukonnaeunuhhidena käitumist. Kampaania käigus selgus, et väga paljudel meie ajakirjanikel pole sellega juba praegu probleeme.

Selle asemel, et loobuda Ärma korruptsiooniskeemidest pumbatakse veel suurema innuga maksumaksjate raha oma eramajja. Teledebatis Tarandiga ei jätnud Ilves küll võimalust kaksipidi mõistmisele: see on tema ainus maakodu ja lisaks väga korralikule palgale, esindustasule, kümnetele abidele, kallitele ametiautodele ja mitmele ametlikule residentsile peab maksumaksja ka tema maakodu kuhjaga kinni plekkima. Me peaks vist tänulikud olema, et see on “ainus”, oleks neid rohkem, tea kas rahvas jõuakski neid kõiki üleval pidada.

Ehk loodab keegi nüüd, teisel ametiajal näha seda kuulsat välispoliitilist kõrgpilotaaži, mida lubati ja mis osutus täielikuks blufiks? Miks ta peaks vaevuma? Tal ei ole ju vaja mitte kellelegi enam mitte midagi tõestada, ta on nüüd sõltumatu.

Tõsi, see sõltumatus kehtib tõepoolest ka teda uuesti ametisse nimetanud riigikogu suhtes. Ta võib tõepoolest hakata Toompealasi pikalt saatma, tehes sinna juurde populistlikke žeste. Mina paneks taolise käitumise siiski pigem väikluse arvele kui soovile pidurdada või tagasi pöörata võimu kivistumist Toompea tagatubadesse. Seda enam, et ilmselt tuleb Kadriorus luua juurde mitu uut nõuniku kohta, kes presidendile üldse puust ette ja punaseks teeks, mis need tagatoad on ja kuidas näeb välja Eesti poliitikaelu e-n-s-veestumine.

Küllap ongi raske näha midagi valesti süsteemis, mis on sind sünnitand ja üles kasvatand ning Ilvese ja praeguse Toompea puhul on selleks euroliit. Pole põhimõtteliselt võimalik, et Ilves hakkaks takistama või korrale kutsuma valitsust ja parlamenti, sest need ei aja meil ju mingit oma poliitikat vaid viivad ellu Brüsseli käsuliini. Ilves on reservatsioonideta selle liini heaks kiitja. Kui Toompeal ja Kadriorul peakski tekkima mingi vastasseis, siis igal juhul mitte poliitika vallas, kemplus saab olla raha, personaalia või egode ümber.
Küllap leidub piisavalt neid, kes suudavad end kuni Ilvese ametiaja lõpuni veenda, et tegemist on igati hea ja õige mehega ning teda tootnud Eesti poliitilisel süsteemil pole suurt midagi häda.
Kui aga püüda leida midagigi positiivset äsjastest valimistest, siis võiks selleks olla lõplikult kohale jõudnud tõdemus, et kuningas on alasti. Ilves pole vee peal kõndida suutev päästja, vaid samasugune, nagu rahva poolt põlatud Toompea klikk. Nad väärivad üksteist ja rahvas väärib palju paremat neist mõlemaist.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php