Puna-Hiina toetamine on nagu tugi lapsepilastajast äripartnerile

Kahepalgelisus ja ignorantsus lasevad kurjusel maailmas levida. Ilmekas näide sellest on ajalehe Postimees levitatud kommunistliku Hiina propagandaleht. Kuid asi pole ainult Postimehes.

Seisukohta, et me ei peaks suurt, tugevat ja jõukat Hiinat ärritama, on kuulda mitmelt poolt.

Aga kas meil on Eesti lähiajalugu juba meelest läinud? Kas me ei lootnud (ja võidelnud selle eest), et meid meie hädas ära ei unustataks, vaid et seda pidevalt Nõukogude Liidule meelde tuletataks?

Miks ja mis õigusega me peaksime rikkaliku kultuuripärandiga Tiibeti ja tiibetlased unustama üksnes loodetava omakasu eesmärgil? Kes me siis oleksime ennekõike eneste silmis? Kas me ei hävitaks sellise käitumisega oma viimasedki eetika ja südametunnistuse riismed?

Kui siin ilmas on tõesti raha kõige tähtsam ning kaalub üles nii eetika, moraali kui ka südametunnistuse, siis miks me kuritegelikult hangitud raha pärast inimesi karistame? Kas koostöö kuritegeliku Puna-Hiinaga on siis eetilisem?

Piltlikult võib tuua näiteks ärimehe, kelle äripartner on pururikakas ja mõjukas tööstur, kellest oleneb ettevõtte edukus. Kuid sellel pururikkal partneril on üks “väikene veidrus“ — nimelt ta armastab väikeseid lapsi oma keldrisse viia ja neid seal vägistada.

Mida see ärimees peaks nüüd tegema: kas minema politseisse, nagu käsib ta südametunnistus, eetika ja moraal, või tegema head nägu ja ajama tulutoovat äri edas?

Aga mis siis, kui järgmiseks ohvriks osutub hoopis tema enda laps? Kas siis on ka veel raha ja hea läbisaamine suurtöösturiga kõige olulisem? Kuid kas teiste inimeste laste väärkohtlemine on siis lubatud? Selle peale tuleks mõelda enne, kui hakata silmakirjalikult “väikeste veidruste” ees silmi kinni pigistama.

Just sellise väärastunud maailmapildi pooldajad on need, kes autokraatliku Puna-Hiina käitumist vähemusrahvastega õigustavad. Neile on raha kõige tähtsam. Kui aga Puna-Hiina peaks kunagi Eestile samasugust “õnne ja õitsengut” tooma, nagu nad oma väitel on Tiibetisse toonud, siis need tänased raha- ja Puna-Hiina sõbrad pageksid siit koos oma rahakoormatega. Neile ei meeldiks see suur “õnn ja õitseng” sugugi.

Mis puutub aga Puna-Hiina majanduse edukusse, siis on see kui õhupall, mis lõpuks lõhkeb suure pauguga. Hiina “ime” seisneb odaval tööjõul ja piiramatul piraatlusel. Sisuliselt on Puna-Hiina riiklik maffia ehk nagu üks tõeline tänapäevalik kommunistlik riik olema peabki.

Arvestades seda, et Hiinas on vaid kümme protsenti haritavat maad, tabab seda varem või hiljem katastroof (kui just Hiina ei otsusta Siberi avarustesse tungida (kuhu hiinlased juba vaikselt on imbuma hakanud)).

Ka majanduse kasv (ehk siis jõukuse kasv) tegelikult hoopis kiirendab Hiina hävingut, sest koos jõukuse kasvuga kasvab ka eluks vajalike ressursside kulutamine. Need ei ole aga enamasti taastuvad.

Kuid Puna-Hiina ei ole Hiina! Kunagi saab ka Hiina vabaks 20. sajandi veriseimast utoopilisest ideoloogiast. Paraku on rohkem kui küsitav, kas selleks ajaks on ka Tiibet ja tiibetlased veel alles. Meie ülesanne on aga teha kõik meist olenev, et nemad ja teised Hiina väikerahvad võiks kord vabaks saada. See õigus on ju väidetavalt igal rahval olemas.

Esimene asi, mida teha saame, on mitte loobuda oma südametunnistusest, eetikast ja moraalist raha nimel. Kui me seda aga teeme, siis pole ka me ise oma vabadust väärt!

vapsid.weebly.com
Delfi Rahva hääl
Allikas: http://bhr.balanss.ee/