"Siioni tarkade protokollid" - 3

PROTOKOLL Nr. 10. 

 

Näilisus poliitikas - Alatuse "geniaalsus" - Mida tõotab vabamüürlik riigipööre? - Üldine valimisõigus - Enesemääramine - Vabamüürlaste juhid - Geniaalne juht - Asutised ja nende funktsioonid - Liberalismi mürk - Konstitutsioon-parteide tülide kool - Vabariikluse ajastu - Presidendid - Üleminek vabamüürlaste isevalitsusele - "Ülemaailmse keisri" väljakuulutamise hetk - Haiguste nakatamine ja muud vabamüürlaste võtted.

 

Täna algan eespool-öeldu kordamisega ja palun meeles pidada, et valitsused ja rahvad poliitikas rahulduvad esiküljega. Kuidas nad võivadki näha asjade sisemust, kui nende esindajail pole tähtsamat kui lõbutseda? Meie poliitikale on väga tähtis selle peensuse teadmine. Ta on meile abiks üleminekul küsimuste selgitamises, mis puutuvad võimude jaotusse, sõna-, trüki- ja usuvabadusse, ühingute seadusse, üheõiguslusse seaduse ees, omanduse ja elukoha puutumatusse, maksudesse (varjatud maksu idee), seaduse järelmõjusse. Kõik need küsimused on säärased, mida avalikult rahva ees kunagi ei tohi arutada. Juhtudel, kui nende puudutamine on tarviline, ei ole vaja neid loetella, vaid ainult üksikasjalise kirjelduseta proklameerida, et meie tunnustame asjakohase õiguse põhimõtteid. Vaikimise tähtsus on see, et nimetamata põhimõte jätab meile vabaduse eraldada tähelepandamatult ühte või teist nendest. Neid loetelles aga paistab, nagu oleksid nad kõik juba lubatud.

Rahvas avaldab erilist austust ja armastust poliitilise võimu geeniustele ja vastab kõigile nende vägivallategudele: alatu mis alatu, aga osav! ... vigur küll, aga kuidas mängitud, kui suurepäraselt, otse jultunult! ...

Meie loodame kõik rahvad kaasa tõmmata uue fundamentaalse hoone püstitamise tööle, mis meil on kavatsusel. See ongi põhjus, miks meie kõigepealt tahame endid varustada ja endile kindlustada toda otse väsimatut võimu hoogsust ja väge, mis meie tegelaste isikus murrab maha kõik tõkked meie teel.

Kui oleme sooritanud oma riigipöörde, siis ütleme rahvastele: "Kõik läks kole halvasti, kõik on välja kurnatud. Meie purustame teie vaeva põhjused - rahvused, piirid, valuuta mitmekesiduse. Muidugi teil on vabadus meid hukka mõista. Kuid kas teie otsus võib olla õiglane, kui ta on kinnitatud enne kui olete proovinud seda, mida teile anname?"

Siis tõstavad nad meid kätele ja kannavad lootuse ja andumuse üksmeelses vaimustuses. Hääletamine, mille meie tegime oma võimuhaaramise vahendiks, harjutades teda külge inimkonna liikmeskonna kõige väiksemaile üksustele, korraldades gruppide koosolekuid ja kokkuleppeid, on siis oma töö teinud ja etendab sel puhul oma osa viimast korda üksmeelses soovis meiega enne meie hukkamõistmist lähemalt tutvuda.

Selleks vaja tuua kõik hääletusele, klassi ja tsensuse peale vaatamata, et enamuse absoluutsust kindlaks teha, mida ei saa haritud tsensusega klassidelt. Sel viisil harjutades kõiki enesemääramise mõttega, meie lõhume gooide perekonna tähtsuse ja tema kasvatusliku väärtuse, kõrvaldame isiku mõistuse eraldumise, kellele meie juhitud hulk ei anna ei väljapaistmise ega avaldumise võimalust. Ta on harjunud kuulama ainult meid, kes temale maksame kuulamise ja tähelepanu eest. Sellega meie loome sellise pimeda võimu, kes ei suuda liikuda kuskile meie seatud agentide juhtimiseta. Rahvas alistub sellele korrale, sest ta teab, et neist juhtidest oleneb teenistus, andamid ja muude hüvede saamine.

Valitsemiskava peab valmina tulema ühest peast. Teda ei saa liita hulgas päis, arendatud killustatud tükkidest. Meie võime küll tunda kava, kuid mitte arvustada teda, et mitte rikkuda tema geniaalsust, sidet tema osade vahel, iga tema punkti salajase tähenduse praktilist jõudu. Kui arutada ja muuta säärast tööd suurearvulises kogus hääletamisega, siis ta omandab kõiksuguste arusaamatuste pitseri kava mõttesse ja teosse süvenematuse saadusena. Meil on vaja, et meie kavad oleksid tugevad ja otstarbekad. Seepärast ei tohi me juhi geniaalset tööd visata purustamiseks massile või piiratud seltskonnale.

Need plaanid ei paiska ümber kaasaegseid asutisi. Nad muudavad vaid nende majapidamist, järelikult nende käigu kombinatsiooni terveni, mis sel viisil suundub meie kavades ette nähtud teele.

Mitmesuguste nimede all leidub kõigil mail esindus, ministeeriumid, senat, riiginõukogu, seadusandlik ja täidesaatev kogu. Pole tarvis seletada nende asutiste mehhaanilisi omavahelisi suhteid, mis teile hästi teada on. Pöörake ainult tähelepanu sellele, et iga mainitud asutis vastab mingile tähtsale riiklikule funktsioonile. Palun tähele panna, et sõna "tähtis" ma suhetan funktsioonile, mitte asutisele. Mitte asutised pole tähtsad, vaid funktsioonid. Asutised jagasid valitsemisfunktsioonid endi vahel - administratiivse, seadusandliku, täidesaatva. Nad hakkasid teotsema riiklikus organismis nagu elundid inimese kehas. Kui rikume ühe osa riiklikus masinas, riik haigestub nagu inimese keha ja sureb.

Kui meie juhtisime riigi organismi liberalismi mürki, siis muutus tema terve poliitiline olemus: riigid haigestusid surmahaigusse - vere lagunemisse. Jääb oodata nende surmavõitluse (agoonia) lõppu.

Liberalismist sündisid konstitutsioonilised riigid, mis asendasid gooidele päästva isevalitsuse. Kuid konstitutsioon, nagu teile hästi teada, pole muud kui tülide, lahkhelide, vaidluste, lõhede, viljatu erakondliku kihutuse, erakonna sihilikkude taotluste kool, ühesõnaga - riigi õppeasutis, mis riisub riigilt isiksuse iseloomu. Mitte halvemini kui ajakirjandus see tegi terve rea valitsusi tegevusetuks ja võimetuks, seega asjatuks, ülearuseks. Seepärast nad ka mitmel maal langesid. Sai võimalikuks vabariiklik ajastu. Siis meie asendasime valitseja valitsuse karikatuuriga - presidendiga, kes on võetud massist, meie kreatuuride keskelt, meie orjade hulgast. See oligi miini mõte, mille panime gooide rahvaste alla.

Lähedas tulevikus meie seame sisse presidendi vastutuse. Siis meie juba ei hakka häbenema selle läbiviimist, mille eest vastutab meie isiksusetu nukk. Mis meil asja sellega, et hõrenevad võimutaotlejate read, et tekivad segadused presidendi leidmise raskustes, segadused, mis toovad lõpliku korralageduse.

Et saavutada seda plaanikohast tulemust, meie püüame korraldada selliste presidentide valimisi, kelle minevikus leidub mingi selgusetu tume lugu, mingi "panama". Siis nad on meie eeskirjade ustavad täitjad paljastuste kartusel ja inimlikust soovist hoida võimuga saavutatud eesõigusi, eelistusi ja auavaldusi, mis on seotud presidendiseisusega. Saadikutekogu hakkab kaitsma, katma, valima presidenti, kuid meie võtame temalt seaduste esitamise ning muutmise õiguse ja anname selle õiguse vastutavale presidendile, nukule meie käes. Loomulikult saab siis presidendivõim kõiksugu rünnakute märklauaks. Kuid meie anname talle enesekaitse õiguse pöörduda rahva otsuse poole, tema esindajaid ignoreerides, see on, pöörduda niisama pimeda sulase - massi enamuse poole. Sellest sõltumatult meie anname presidendile sõjaseisukorra väljakuulutamise õiguse. Viimast õigust me põhjendame sellega, et president kui terve riigi sõjaväe ülem peab olema õigustatud hoidma teda oma käsutuses uue vabariikliku konstitutsiooni kaitsetarviduse puhuks, milleks temal kui selle konstitutsiooni vastutaval esindajal peab õigus olema.

Endastmõistetavalt noil tingimustel pühaduse võti on meie käes ja mitte keegi peale meie ei saa juhtida seadusandlikku võimu.

Peale selle meie kaotame uue vabariikliku konstitutsiooni sisseseadmisel saadikutekogu arupärimise õiguse valitsuse sammude kohta poliitilise saladuse hoidmise ettekäändel ja vähendame uue konstitutsiooniga saadikute arvu miinimumini, millega vähenevad ka poliitilised kired ja kirg poliitika järele. Kui nad siiski ses miinimumis veel peaksid süttima, siis meie hävitame nad, pöördudes üleskutsega rahva enamuse poole.

Presidendist peab olenema senati ja saadikutekogu esimeeste ja abiesimeeste nimetamine. Alaliste parlamentide istungjärgud meie lühendame mõnekuisteks. Presidendil kui täidesaatva võimu ülemal peab olema õigus parlamenti kokku kutsuda ja koju saata omal äranägemisel ja viimasel puhul viivitada uue istungjärgu määramisega. Aga et vastutus nende oluliste seadusevastaste tegude eest ei langeks meie seatud presidendile meie plaanide seisukohalt enneaegselt, meie anname ministritele ja teistele presidenti ümbritsevaile kõrgema administratsiooni ametnikele mõtte oma teotsemises mööda minna tema korraldustest, millega nad langevad vastutusse tema asemel. Seda osa meie soovitame anda täitmiseks senatile, riiginõukogule või ministrite kabinetile, aga mitte üksikule isikule.

President hakkab meie määramise järele selgitama mitmetpidi tõlgitsetavate maksvate seaduste mõtet. Ta tühistab seadusi, kui meie näitame selle tarvidust. Ka on tal õigus ajutisi seadusi ja koguni konstitutsioonilise valitsuse teostamise muutmist ette panna, põhjendades ühte kui teist riikliku heaolu nõuetega.

Selliste vahenditega meil avaneb võimalus vähehaaval, samm-sammult kaotada kõike seda, mis oleme sunnitud võtma riiklikesse konstitutsioonidesse meie võimuleastumise alguses, et märkamatult üle minna konstitutsioonide kaotamisele, kui tuleb aeg muuta iga valitsus meie isevalitsuseks.

Meie isevalitseja tunnustamine võib kätte jõuda ka enne konstitutsiooni kaotamist, kui segadustest tüdinud ja valitsuste kõikuvusest pahandatud ning meie poolt häälestatud rahvad hüüavad: "Karistage neid ning andke meile üks ülemaailmne keiser, kes meid ühendaks ja kaotaks tülide põhjused: piirid, rahvused, usundid, riiklikud kaalutlused; kes annaks meile rahuliku elu, mida meie ei saa oma valitsejailt ega valitsustelt ..."

Teie teate ju väga hästi, et sääraste rahva üldiste nõuete avalduste puhkemiseks on vaja vahetpidamatult segada kõigil mail rahva ja valitsuse suhteid, et kõiki väsitada tülide, vaenu, võitluse ja vihaga, isegi martüüriumi, nälja, haiguste nakatamise ning viletsusega, seni kuni rahvad ei näe teist pääseteed kui pöörduda meie rahanduslikule ja lõpuks täielikule võimule.

Kui aga anname vahepeal aega hingamiseks, siis soovitav silmapilk jõuab vaevalt kunagi kätte.

 

PROTOKOLL Nr. 11. 

 

Uue konstitutsiooni kava - Mõned oletatud pöörde peensused - Gooid-lambad - Salajane vabamüürlus ja tema näilised loozid.

 

Riiginõukogu esineb valitsuse võimu allakriipsutajana. Tema kui seadusandliku kogu näiline olemus on midagi seaduste ja valitseja päevakäskude redaktsioonikomitee taolist.

Valmiva konstitutsiooni kava oleks järgmine: meie hakkame looma seadust, õigust ja kohut

1) ettepanekute kujul seadusandlikule kogule (korpusele);

2) presidendi päevakäskudega - üldmääruste, senati otsuste, riiginõukogu ja ministrite määruste kujul;

3) soodsa silmapilgu saabumisel - riigipöörde kujul.

Olles umbkaudselt kindlaks teinud modus agendi

(talitusviisi), asume kombinatsiooni peensuste vaatlusele, millega tuleb viia lõpule riigiaparaadi käigu pööre eespool mainitud suunas. Nende kombinatsioonide all ma mõtlen trüki- ja südametunnistuse vabadust, ühinemisõigust ühinguisse,valimisprintsiipi ja palju muud, mis peab kaduma kodanike repertuaarist või tuleb päeval peale uut konstitutsiooni põhjalikult muuta. Ainult tol hetkel meil on võimalik ootamatult kuulutada kõik oma muudatused, kuna pärast iga väiksemgi korraldus on hädaohtlik ja nimelt järgmistel põhjustel:

Kui muudatus viiakse läbi kareda valjusega, pealegi valjuse ja kitsendamise mõttes, siis võib ta viia meeleheitmiseni, mida põhjustab kartus uute samasuunaliste muudatuste ees. Kui ta aga teostatakse edasiste pehmenduste mõttes, siis öeldakse, et oleme tunnetanud oma eksitust, kui see rikub uue võimu eksimatuse aupaistet, või aga öeldakse, et oleme ehmunud ja astume järeleandmiste teele sunnitult, ning keegi poleks tänulik, lugedes neid paratamatuiks. Üks ja teine on kahjulik uue konstitutsiooni prestiizile. Meil on tarvis, et tema kuulutamise esimesest hetkest, mil rahvad on üllatatud sündinud pöördest, viibides veel terrori ja toibumatuse olukorras, saaks teatavaks, et meie võim on nii suur, puutumatu ja üliküllane, et meie kodanikke mingil tingimusel ei arvesta, mitte ainult ei hooli nende soovidest ja arvamustest, vaid oleme ka valmis ja võimelised takistamatu võimuga alla suruma nende avaldusi ja ilmutusi igal hetkel igas paigas, et meie võtsime järsku kõik, mis meil tarvis oli, ja ei hakka kunagi võimu jagama teistega. Siis nad panevad hirmuga silmad kinni ja jäävad ootama, mis tuleb.

Gooid on - lambakari, meie - nende hundid. Teie teate, mis sünnib lammastega, kui hundid tükivad lambalauta?!

Nad panevad silmad kinni veel seepärast, et meie lubame neile tagasi anda kõik võetud vabadused pärast rahuvaenlaste vaigistamist ja erakondade taltsutamist.

Kas maksab kõnelda sellest, kui kaua neil oodata tuleb?

Milleks meie siis mõtlesime välja ja inspireerisime gooidele terve selle poliitika, andmata neile võimalust näha selle sisekülge? Milleks muuks kui selleks, et kõrvalteil saavutada seda, mida otseselt võimatu on kätte saada meie laialipillatud tõul? See oligi meie salajase vabamüürliku organisatsiooni asutamise põhjuseks. Ei tunne teda ega tema sihte, millest pole aimugi lojustel-gooidel, isegi meie juurde kutsutud, kes on paigutatud nende tõuseltslaste silmapetteks massooni loozide nähtavasse armeesse.

Jumal kinkis meile, oma valitud rahvale, laialipillatuse. Ja selles meie arvatavas nõrkuses ilmnes meie terve jõud, mis on toonud meid nüüd maailmavalitsemise lävele.

Ei jää enam palju lõpuni ehitada ülesseatud alusel.

 

PROTOKOLL Nr. 12. 

 

"Vabaduse " vabamüürlik tõlgitsemine - Ajakirjanduse tulevik vabamüürlikus riigis - Vabamüürlik solidaarsus praeguses ajakirjanduses - Uue korra eksimatus.

 

Sõna "vabadus", mida võib tõlgitseda mitmeti, meie defineerime nõnda: Vabadus on õigus teha, mida seadus lubab. Säärane tõlgitsemine tol ajal annab kõik vabaduse meie kätte. Seadusi kaotatakse ja luuakse siis ainult meie soovide kohaselt juba ette toodud kava põhjal.

Ajakirjandusega meie toimime järgmiselt. Mis osa etendab ajakirjandus praegu? Tema sütitab ägedalt meile vajalikke kirgi või teenib erakondlikku egoismi. Ta on tühi, ülekohtune, valelik ja inimeste enamus üldse ei tea, misjaoks ta eksisteerib. Meie saduldame ta ja tõmbame ohjad pingule. Seda teeme terve trükitööndusega. Mis mõte on meil vabaneda ajalehtede rünnakust ja jääda broshüüride ja raamatute märklauaks? Meie pöörame kalli avaliku hääle (kalli tsensuuri tarvilisuse pärast) oma riigi tuluallikaks. Meie koormame teda erilise tempelmaksuga ja kautsjoninõudmisega ajalehtede ja trükikodade asutamise puhul. Ka peavad nad andma kindlustuse kõigi kallaletungide suhtes meie valitsusele vastuajakirjade poolt. Võimaliku ründe korral meie karistame armuheitmatult. Kõik nende poolt kindlustatavad vahendid - tempelmargid, kautsjonid, karistusrahad - toovad riigile määramatu tulu. Tõsi, erakonna-lehed ei tarvitseks hoolida rahast. Kuid meie paneme lehe teise ründe puhul seisma. Ükski ei puuduta karistamatult meie valitsuse eksimatuse aupaistet. Lehtede kinnipanemise ettekääne: vastav leht tekitab põhjusetult ja alusetult ärevust. Palun tähele panna, et meid ründavate lehtede seas on ka meie oma asutatud häälekandjad, kuid need hakkavad tungima ainuüksi asjade kallale, mida meie ise oleme otsustanud muuta.

Mitte ükski sõnum ei ulatu seltskonda meie kontrollita. Seda saavutame juba praegugi seega, et kõik uudised tulevad väheste agentuuride kaudu, kus neid koondatakse tervest maailmast. Need agentuurid on siis juba terveni meie asutised ja avaldavad ainult seda, mis meie ette kirjutame. Kui meie juba nüüd oskasime omandada gooide seltside ajud sedavõrd, et nad pea kõik vaatavad maailma sündmusi läbi meie poolt neile ette seatud värviliste prilliklaaside, kui juba nüüd üheski riigis meie jaoks pole tõkkeid, mis meid keelaks teada saamast seda, mida gooid oma rumaluses nimetavad riigisaladuseks, mis tuleb veel siis, kui meie ülemaailmse keisri isikus oleme tunnustatud maailmavalitsejad?!

Pöördume ajakirjanduse tulevikule. - Igaüks, kes soovib olla kirjastaja, raamatukoguhoidja, trükitööstur, on sunnitud soetama selleks nõutava diplomi, mis eksimiste puhul võetakse viibimata ära. Noil oludel mõttevahend saab meie valitsuse kasvatusabinõuks ja see juba ei lase massi eksida edu heategude unelmais. Kes meist ei tea, et need varjutaolised heateod on sirged teed meeletuile jampsimistele, millest on sündinud anarhistlikud suhted inimeste vahel isekeskis ja valitsusega? Sest edu, või õigemini edu idee, tõi igatliiki emantsipatsiooni mõtteile selle piire määramata. Kõik nn. liberaalid on anarhistid, kui mitte teoga, siis mõtteis. Igaüks neist ajab mingit vabadusetonti taga ja langeb puhtasse omavolisse, s.o. anarhiasse protesti pärast.

Asume ajakirjade juurde. Ka neile paneme, nagu tervele trükitööndusele, tempelmaksu lehe pealt kautsjoniks; raamatule alla kolmekümmet poognat kahekordselt. Need arvame broshüüride liiki, et ühelt poolt vähendada ajakirjade arvu, mis esindavad halvemat liiki trükimürki, teiselt poolt see abinõu sunnib kirjanikke avaldama nii suuri teoseid, et neid vähe loetakse, eriti nende kalliduse pärast. Selle aga, mida meie ise kirjastame vaimuelu juhtimiseks meile soovitavas suunas, laseme müügile odavalt, nii et ta saavutab suure menu. Maksud ning karistused teevad kirjanikud meist sõltuvaiks. Kui leidubki meie vastu kirjutajaid, ei leita neile kirjastajaid. Enne trükkimisele asumist peab kirjastaja või trükkija võimudelt luba küsima. Nii saavad meie vastu kavatsetud intriigid meile aegsasti teatavaks ja me purustame nad, jõudes ette käsiteldava teema seletamisega.

Kirjandus ja ajakirjandus on kaks tähtsamat jõudu. Seepärast meie valitsus hakkab ise suurema osa ajakirjade omanikuks. Seega halvatakse eraajakirjade kahjulik mõju ja saavutatakse hiiglamõju inimestele. Kui anname loa kümnele lehele, siis ise paneme käima kolmkümmend jne. selles vaimus. Kuid lugejaskond ei tohi aimatagi, miks kõik meie välja antud lehed väliselt on kõige vastuolulisemate sihtidega ja arvamustega, et äratada usaldust ja ligi tõmmata meie eimidagi aimavaid vaenlasi, kes sel kombel langevad meie lõksu ja tehakse kahjutuks.

Esimesele kohale tulevad ametlikud lehed. Need on alati valvel meie huvide eest. Nende mõju on võrdlemisi väike.

Teisel kohal on poolametlikud lehed, mille ülesanne on ligi tõmmata ükskõikseid ja sooje.

Kolmandale kohale asetame näilise opositsiooni, mis kas või ühes lehes esindab meie otsest vastast. Meie tõelised vastased võtavad selle näilise opositsiooni omaks ja avavad meile omad kaardid.

Kõik meie lehed on kõigist suundadest: aristokraatsest, vabariiklikust, revolutsionäärsest, koguni anarhistlikust, muidugi seni kuni kestab konstitutsioon. Nemad sarnanevad india jumalakese Vishnuga, kellel on sada kätt ja igaüks neist katsub ükskõik millise avaliku arvamuse pulssi. Kui pulss kiireneb, siis need käed talutavad arvamuse meie suunda. Sest ärritatud isik kaotab aru ja alistub kergesti sugestioonile. Narrid, kes mõtlevad end kordavat oma leeri lehe mõtteid, tegelikult kordavad meie arvamust või seda, mis meile soovitav. Kujutelles, et nad käivad oma erakonna häälekandja jälgedes, nad siiski sammuvad meie tõstetud lipu järele.

Et juhtida ses vaimus oma ajakirjanduslikku kaitseväge, peame seda asja erilise hoolega organiseerima. Trükiasjanduse peaosakonna nime all meie korraldame kirjanduslikke koosolekuid, kus meie agendid tähelepandamatult annavad märgusõnu ja signaale. Kaaludes ja vaieldes pinnapealselt meie algatuste üle, puudutamata neid oluliselt, meie häälekandjad astuvad tühja tulevahetusse ametlikkude lehtedega ainult selleks, et anda meile põhjust üksikasjalisemaks väljendumiseks kui oli võimalik esimestes ametlikkudes teadaannetes. Muidugi vaid siis, kui see meile kasulik on.

Meie vastu korraldatud ründed etendavad veel seepoolest tähtsat osa, et meie alamad veenduvad täielikus sõnavabaduses, aga meie agentidele annab see põhjust kinnitada, et meie vastu ülesastujad ajavad tühja taga, kuna nad ei leia tõelisi aluseid meie korralduste oluliseks ümberlükkamiseks.

Säärased avalikkusele märkamatud korraldused juhivad avaliku tähelepanu ja usalduse kõige edukamalt meie valitsuse poole. Tarviduse järgi meie hakkame erutama ja rahustama meeli poliitilistes küsimustes, veenma või jalust rabama, avaldades kord tõtt, kord valet, andmeid või ümberlükkamisi, selle järgi, kas neid hästi või halvasti vastu võetakse, ikka hoolega pinda katsudes enne kui peale astume. Meie kindlasti lööme oma vastased, sest neil pole ju eespoolmainitud korralduste tõttu häälekandjaid, kus nad võiksid lõplikult väljenduda. Meil ei tulegi tarvis neid täielikult ümber lükata.

Katsekivid, mida heidame oma ajakirjanduse kolmandas järgus, tõrjume tarbe korral poolametlikus ajakirjanduses energiliselt tagasi.

Juba nüüd on Prantsuse ajakirjanduses vormes massooniline solidaarsus olemas: kõik lehed on seotud isekeskis elukutselisuse saladusega. Vanade auguuride eeskujul ükski liige ei anna oma teadmiste saladust välja, kui pole otsustatud teda avaldada. Ükski ajakirjanik ei julge seda teha, sest ta ei pääse kirjandusealale, kui ta minevik pole vaba igast häbistavast haavast. Need haavad oleksid jalamaid paljastatud. Seni kui haavad on väheste teada, ajakirjaniku aupaiste meelitab enamuse arvamuse tema poole - vaimustusega minnakse talle järele.

Meie kaalutlused ulatuvad eriti provintsi. Seal on meil tarviline äratada lootusi ja püüdeid, millega võime alati tormata pealinna peale, esitades neid viimasele provintsi iseseisvate lootuste ja püüetena. On selge, et nende allikas on ikka seesama - meie oma. Meil on vaja, et mõnikord, seni kuni meie võim pole täiuslik, pealinnad osutuksid allutatuina provintsi rahva, s.o. meie agentide üleskruvitud enamuse arvamusele. Meil on vaja, et pealinnadel antud psühholoogilisel hetkel ei tuleks arutada juba sündinud fakti, sest et ta provintsi enamuse arvamusega on juba omaks võetud.

Kui meie jõuame uue korra ajastusse, mis on üleminekuks meie valitsusele, meie ei või lubada ajakirjandusele seltskondliku autuse paljastamist. On vaja, et usutaks uue korra üldise rahulduse nii suure olevat, et koguni kuritegevus on kadunud.

Kuritegevuse juhtumid peavad jääma ainult nende ohvrite ja juhuslike tunnistajate teada - mitte enam.

 

PROTOKOLL Nr. 13. 

 

Igapäevase leiva tarvidus - Poliitilised küsimused - Tööndusküsimused - Rahvamajad - Suured probleemid.

 

Igapäevase leiva tarvidus sunnib gooisid vaikima ja olema meie alandlikud teenrid. Nende hulgast meie teenistusse võetud agendid hakkavad meie käsul arutama ajakirjanduses seda, mis meil pole kohane avaldada ametlikes dokumentides. Sel ajal meie, tekkinud arutluste lärmi katte all, viime läbi meile soovitavad korraldused ja kanname nad rahvale ette sündinud faktina. Keegi ei tohi nõuda juba otsustatud asja muutmist, seda enam, et see esitatakse kui vajalik parandus. Ning ajakirjades juhitakse mõtted millelegi muule (meie ise ju õpetasime inimesi ikka uut otsima), mille arutamisele anduvad õhinal need ajutud saatusemäärajad, kes senini ei suuda mõista, et neil pole mingit taipu asjust, millest targutavad. Poliitilised küsimused pole kellelegi mõistetavad peale sajandite kestel meid loonud juhtivate isikute.

Kõigest sellest teie näete, et taotelles massi arvamuse avaldumist meie ainult kergendame oma mehhanismi käiku, ja teie võite tähele panna, et meie nagu otsiksime heakskiitmist, kuid mitte tegudele, vaid sõnadele, mida lendu laseme ühe või teise küsimuse puhul. Meie ei väsi kinnitamast, et laseme endid juhtida lootusel ja veendel teenida üldhüve.

Et liiga rahutuid isikuid kõrvale juhtida oma poliitiliste küsimuste allutamisest, toome nüüd uued - tööndusküsimused ette. Las nad mässavad sel alal! Massid on nõus tegevusetusega, nõus puhkama poliitikast, mida tegema meie ise neid õpetasime, et nende abil võidelda gooide vastu, kuid tingimusega, et uut tegevusala leida, mida meie neile näitame kui sellesama poliitika suunda. Et nad ise midagi välja ei mõtleks, juhime neid kõrvale lõbustuste, mängude, naljade, kirgede ja rahvamajadega. Varsti meie kuulutame välja ajalehtedes kunsti- ja spordivõistlused igal kujul. Need huvid viivad nende mõtted lõplikult kõrvale küsimustest, kus meil oleks raske nendega võidelda. Võõrdudes ikka enam iseseisvast mõtlemisest, inimesed hakkavad meiega ühes toonis kõnelema, sest et ainult meie üksi hakkame uusi mõttesuundeid esile tooma, loomulikult isikute kaudu, kellega meid ei peeta solidaarseiks.

Vabameelsete utopistide osa mängitakse lõplikult läbi. Seni teevad nad meie heaks tööd. Seepärast meie juhime edaspidi veel inimeste meeli igasugu fantastilistele teooriatele, mis pidavat uued ja edukad olema. Eks meie ole juba pannud edukalt keerlema gooide ajutud pead edumõtte nimel. Ei olegi gooide seas mõistust, kes näeks, et selle nime all on peidus kõrvalekaldumine tõest igal juhul, kui pole tegu materiaalsete leiutistega. Sest tõde on üksi, temal pole ruumi edu kõrval. Edu kui vale idee aitab tõtt tumestada, et keegi teda ei tunneks, peale meie, Jumala valitud tõehoidjate. Kui meie võimule saame, siis meie kõnemehed hakkavad käsitlema suuri probleeme, mis panid inimkonna lainetama, et lõppude lõpuks teda tuua meie helde valitsuse alla.

Kes satub siis kahtlusele, et kõik need probleemid on meie ehitus poliitilise kava järgi? Ja keegi ei tulnud sellele mõttele sajandite jooksul?

 

PROTOKOLL Nr. 14. 

 

Tuleviku usund - Tulevane orjapõli - Pornograafia ja trükisõna tulevik.

 

Kui meie võimule saame, pole meile soovitav teise usundi olemasolu, peale meie oma ainuusu Jumalasse, kellega meie saatus on seotud äravalimises ja kelle läbi seesama meie saatus on seotud maailma saatusega. Seepärast peame hävitama kõik muud usundid. Kui selles esinevad kaasaegsed ateistid, siis ülemineku astmena need ei sega meie vaateid, vaid on hoiatuseks neile põlvedele, kes kuulevad meie jutlusi Moosese usundist, mis oma püsiva ja läbimõeldud süsteemiga viis meid kõikide rahvaste allaheitmisele. Meie kriipsutame alla ka tema müstilist tõde, millel põhineb tema kasvatav jõud. Siis me igal juhul hakkame võrdlema oma õnnelikku valitsust möödunutega. Rahu headus, kuigi põhjustatud mineviku lainetustest, osutub mainitud hüve uueks reljeefiks. Me kirjeldasime siis gooide administratsioonide vigu kõige eredamates värvides. Me külvame säärase vastikustunde nende vastu, et rahvad eelistavad rahu orjapõlves kurikuulsatele vabaduse õigustele, mis neid on vaevanud, kurnanud lõplikult inimese olemuse allikad, mida kasutas möödujate kari, teadmata, mis tegi. Kasutud valitsuste vahetused, milleks meie kihutasime gooisid, kui õõnistasime nende riiklike ehituste aluseid, tüütavad seks ajaks rahvad sedavõrd, et nad on valmis meie poolt kõik ära kannatama, ainult et mitte riskida uuesti läbi elama tuntud kannatusi ja hädasid. Eriti kriipsutame alla gooide valitsuste ajaloolisi vigu, mis nii mitu sajandit piinasid inimkonda arukuse puudumisega kõiges, mis puutub tema tõelisse hüvesse, sotsiaalse õnne fantastiliste projektide jahil, ilma nägemata, et need projektid rohkem rikkusid kui parandasid üldsuhete olukorda, millel rajaneb inimlik elu ...

Meie põhimõtete ja korralduste jõud osutub kõrvutatuna eredas kontrastis lagunenud seltskonna vana korraga.

Meie mõttetargad hakkavad arvustama kõiki gooide usundite puudusi, kuid keegi kunagi ei arvusta meie usundit tema tõelisest vaatepunktist, sest et keegi teda põhjalikult ei tunneta peale meie eneste, kes me kunagi ei tohi tema saladust välja anda.

Maadel, mida nimetatakse kultuurseiks, me lõime meeletu ropu, vastiku kirjanduse. Veel mõni aeg peale võimuleastumist me edendame tema kestmist, et ta seda reljeefsemalt näitaks kõnede, kavade kontrasti, mis kõlavad meie kõrguselt ... Meie targad mehed, kasvatatud gooide juhtimiseks, hakkavad koostama kõnesid, projekte, märgukirju, artikleid, mille kaudu mõjustame inimesi, juhtides neid meie ettemärgitud mõistete ja teadmiste tunnetamisele.

 

PROTOKOLL Nr. 15. 

 

Ühepäevane maailmapööre - Surmanuhtlused - Võimu müstika - Tarkade keskvalitsus - Vabamüürlus-kõikide salaseltside juht - Kollektivism - Ohvrid - Vabamüürlaste surmaotsused ja nende täitmine - Seaduste ja võimu prestiizi langus - Ülemusele alistumine - Korraldused võimu kuritarvituste vastu - Karistuste julmus - Kohtunikud - Ülemaailmne raha - Vabamüürluse absoluutsus - Tulevane valitseja ja tema jumaldamine - Iisraeli keiser-maailma patriarh.

 

Kui viimaks lõplikult kõikjal omandame võimu riigipöörete abil, mis igal pool on ette valmistatud üheks ja samaks päevaks, pärast võimulolevate valitsuste lõplikku kõlbmatuks tunnistamist (senini võib veel palju aega kuluda, vahest terve sajand), me püüame ära hoida kõik vandenõud eneste vastu. Selle sihiga karistame armutult surmaga igaüht, kes meie võimuleastumisel relva kannab meie vastu. Iga uue salaseltsi asutamist karistatakse samuti surmaga. Olemasolevad on meile tuntud. Nad teenisid ja teenivad meid. Nüüd likvideerime nad ja saadame Euroopast kaugetele mandritele. Samuti talitame massoonidest gooidega, kes liiga palju teavad. Kellele aga ükskõik mis põhjusel anname armu, selle jätame alalisse hirmutundesse väljasaatmise eest. Meie anname seaduse, mille järgi kõik endised salaseltside liikmed kuuluvad valitsuse keskusest Euroopast pagendamisele.

Meie valitsuse otsused on lõplikud ja edasikaevamatud.

Gooide seltskonnas, kus meie kasvatasime nii sügavad lahkhelide ja protestantluse juured, saab korda luua ainult hoolimatute vahenditega, millised tõestavad pidevat võimu. Ei tule vaadata langevaile ohvreile, mida tuuakse tuleviku hüvele. Iga valitsuse kohus on kas või ohvritoomisega taotella üldhuve, tundes, et tema olemasolu ei seisa ainult eesõigustes, vaid ka kohustustes. Valitsuse vankumatusele on aluseks tema võimsuse aupaiste garanteerimine. See aupaiste saavutatakse ainuüksi võimu kõikumatusega, mis kannab endas puutumatuse tunnuseid müstilisest algusest - Jumala valimisest. Selline oli viimse ajani Vene isevalitsus, meie ainus tõeline vaenlane, kui mitte arvestada paavstlust. Meenutage vaid, et verest nõretav Itaalia ei puudutanud Sulla juuksekarvagi, kes oligi verevalaja. Sulla oma võimsuses oli tema enese purustatud rahva silmis jumaldatud. Tema tagasitulek Itaaliasse asetas ta puutumatusse olukorda. Rahvas ei puutu sellesse, kes teda hüpnotiseerib vahvuse ja vaimujõuga.

Kuni meie valitsuse alguseni meie selle vastu loome ja suurendame massooni loozide arvu kõigis maailmajagudes, kisume sisse kõiki väljapaistvaid tegelasi ja neid, kes seda võiksid olla, sest neis loozides on informatsiooni peakeskus ja mõjuv vahend. Kõik need loozid me koondame ühe, üksnes meile tuntud, kõigile teistele tundmatu juhatuse alla, mis koosneb meie tarkadest. Loozid saavad oma esindaja, kes katab endaga mainitud massoonide juhatuse, kellelt lähtub märgusõna ja kava. Neis loozides me koondame revolutsioonilised ja vabameelsed ollused. Nad koosnevad kõigist seltskonnakihtidest. Kõige salajasemad poliitilised kavatsused teadustatakse meile ja satuvad meie käsutusse veel oma tekkimise päeval. Loozide liikmeteks on ka pea kõik rahvusliku ja rahvusvahelise politsei agendid, sest nende tegevus on meile asendamatu ses mõttes, et politsei võib mitte ainult omal viisil toimida vastupanijatega, vaid ka katta meie tegevust, luues ettekäändeid pahandusteks jne.

Salaseltsidesse kipuvad kõige meelsamini aferistid, karjeristid, üldse kergemeelsed inimesed, kellega pole raske asju ajada ja meie kavatsetud masinavärki käima panna. Kui see maailm sassi läheb, siis on meil seda tarvis, et lõhkuda tema liiga suurt solidaarsust. Kui aga tema keskel tekib vandenõu, siis selle etteotsa ei astu keegi muu kui üks meie ustavamatest teenritest. Loomulik, et üksnes meie juhime massoonide asju, sest meie teame, kuhu juhime, tunneme iga toimingu viimast eesmärki, gooid aga ei tea mitte midagi, isegi mitte lähemaid tulemusi. Nemad taotlevad ainult oma auahnuse silmapilgulist rahuldamist, mitte märgates isegi seda, et kavatsus ei olegi nende oma, vaid sellele mõttele on nad meie poolt juhitud.

Gooid astuvad loozidesse uudishimu pärast või lootuses sel teel asuda ühiskondliku piruka kallale või jälle, et saada publiku ees väljendada oma teostamatuid ja alusetuid unistusi: nad janunevad käteplagina mõnu järele, mida meie pakume ohtralt. Selleks lubamegi neile edu, et kasutada nende edevust, mille tõttu inimesed märkamatult omaks võtavad meie sisendused, kartmatult ja kindlas veendes, et nende eksimatus annab edasi ainult oma mõtteid, sest ta ei suuda omandada võõraid. Teie ei või kujutella, kuidas targemaidki gooisid võib neid meelitades viia teadvusetu naiivsuseni ja kui kerge on võtta nende julgust kõige pisema äpardumise puhul, kas või käteplaginat katkestades, ja viia neid edu uuendamisega orjaliku alistumiseni ... Kuivõrd meie omad on ükskõiksed menule, kui aga teostub kava, niivõrd on gooid valmis ohverdama iga kava, kui aga saavutaksid edu. See nende hingeelu kergendab meile märksa nende valitsemise ülesannet. Neil tiigrinägudel on lamba hinged, aga peas liigub tõmbetuul. Meie istutasime nad inimese isiksuse needmise mõtte ratsule kollektivismi sümboolse üksusega ... Veel ei ole nad taibanud ega taipagi, et see ratsu on avalik looduse ülima seaduse eitamine, mis algusest saadik tunneb ainult üksust, mis ei sarnane teisega, nimelt indiviidi kasuks.

Kui meie suutsime tuua neid säärase mõttetu pimestuseni, kas see ei tõesta üllatava selgusega, mis määral gooide mõistus, võrreldes meie omaga, on arenematu?! See just peamiselt kindlustab meie edu.

Kuivõrd ette- ja läbinägijad olid meie vanad targad, kui ütlesid, et tõsise sihi saavutamiseks ei tule peatuda abinõude ees ja loetella ohvrite arvu, mida tuuakse eesmärgile! Meie ei loetlenud lojuste-gooide arvu ja ohverdame isegi omi. Selle eest oleme andnud neile maailmas olukorra, millest nad ei võinud undki näha. Võrdlemisi vähesed ohvrid meie omade hulgast päästsid meie rahvuse kadumisest.

Surm on igaühe paratamatu ots. Parem lühendada seda lõppu neile, kes meie asja segavad, kui meie omadele või meile endile, selle asja loojatele. Meie täidame massoonide surmaotsuseid nii, et keegi peale vendade ei või meid kahtlustada, isegi surmaotsuse ohvrid mitte; nad surevad kõik, kui seda tarvis, otsekui loomulikku surma, loomuliku haiguse tõttu. Seda teades vennadki ei tohi tõsta protesti. Selliste abinõudega meie kiskusime vabamüürlusest protesti juuredki välja meie korralduste vastu. Jutlustades gooidele vabameelsust, meie hoiame samal ajal oma rahvast vankumatus sõnakuulmises.

Meie mõjul on gooide seaduste täitmine vähenenud miinimumini. Seaduse prestiiz on rikutud liberaalsete tõlgitsustega, mis on meilt sinna kantud. Tähtsamates poliitilistes ja põhimõttelistes küsimustes kohtud otsustavad meie eeskirjade järgi, näevad olukordi valguses, millesse meie neid seame gooide administratsiooni jaoks, muidugi varjukujude kaudu, kellega meil ei näi midagi ühist olevat, ajalehe arvamuse kaudu või muil teil. Koguni senaatorid ja kõrgem administratsioon käib pimesi meie nõu järgi. Gooide puhtloomalik mõistus ei ole analüüsi- ega vaatlusvõimeline, veel vähem selle ettenägija, kuhu võib kalduda teatud küsimuse seadmine.

Selles mõtlemise võime vahes gooide ja meie omade vahel võib selgesti märgata inimsuse ja valitud oleku pitserit võrreldes gooide instiktiivse loomaliku mõistusega. Nemad näevad, kuid ei näe ette ega leiuta (või ehk ainult materiaalseid asju). Sellest selgub, et loodus ise on meid määranud maailma juhiks ja valitsejaks.

Kui jõuab meie avaliku valitsuse aeg, tuleb ilmutada selle heategevust, siis meie teostame kogu seadusandluse: meie seadused saavad lühikesed, selged, kõikumatud, mingi seletuseta, nii et igaüks suudab neid kindlasti teada. Peajoon, mis neid läbib, on suurepärase astmeni viidud alistumine ülemusele. Siis kaovad kuritarvitused täiesti, sest kõik kuni viimseni on vastutavad ühe kõrgema võimu esindaja ees. Võimu kuritarvitamist aga, mis asub madalamal viimsest astmest, karistatakse nii rängalt, et igaühel kaob jõukatsumise himu. Meie jälgime administratsiooni iga sammu, millest oleneb riigiaparaadi käik, sest selle korruptsioon toob üldise korruptsiooni: mitte ükski seadusevastasuse või kuritarvituse juht ei jää eeskujuliku karistuseta.

Varjamine, administratsiooni ametnike solidaarne lohakuse sallivus - kõik need pahed kaovad peale esimesi karedaid nuhtlusi.

Meie võimu auväärsus nõuab tema kõrgema prestiizi pärast otstarbekaid, s.o. julmi nuhtlusi kõige väiksema rikke eest. Isikliku kasu pärast sündinud kannataja, olgugi mitte oma süüle vastavalt, on nagu sõdur administratiivsel lahinguväljal langenud võimu printsiibi ja seaduse heaks, kes ei luba kaldumist ühiskonna teelt isiklikule teele, ka riigivankri juhtijaile mitte. Näide: meie kohtunikud peavad teadma, et tahtes hoobelda sügava halastusega, nemad rikuvad õigusemõistmise seadust, mis on loodud inimeste karistuseks kuritegude eest hoiatava eeskujuna, aga mitte kohtunike vaimsete omaduste demonstreerimiseks. Neid omadusi võib näidata eraelus, aga mitte ühiskondlikul pinnal, mis moodustab inimese elu kasvatuse aluse.

Meie kohtu isiklikku koostisse kuulujad ei ole tulevikus teenistuses üle 55 aasta vanuse, esiteks sellepärast, et raugad peavad enam kinni harjunud eelarvamustest, on vähem võimelised alistuma uutele korraldustele, teiseks saavutame sellega nii suurel määral ümberpaigutamise liikuvuse, et ametnikud kergemini painduvad meie korraldustele. Kes tahab püsida, peab pimedalt alistuma. Üldiselt määrame kohtunikke ainult nende hulgast, kes kindlasti teavad, et nende amet on karistada ja rakendada seadusi, aga mitte unistada liberalismi avaldustest riikliku kasvatuse kava arvel, nagu mõtlevad gooid ... Ümberpaigutamismeetod on kasulik ka veel kaasteenijate solidaarsuse katkestamiseks ja seob kõiki riiklike huvidega, millest oleneb nende saatus. Kohtunike noorpõlv kasvatatakse üles kuritarvitusi hukkamõistvas vaimus, kuna need võiksid rikkuda meie alamate kindlaksmääratud suhteid omavahel.

Praegused gooide kohtunikud sallivad kõiksugu kuritegevust, omamata mingeid kujutlusi oma kohustustest. Nende praegused valitsejad ei hoolitse nende ametissemääramise puhul selle eest, et neisse immutada kohusetunnet ja asjatundmist, mida neilt tuleks nõuda. Nagu loom laseb oma lapsi saagile välja, nõnda ka gooid annavad oma lastele tulukaid kohti, mõtlemata neile seletada, mis otstarbeks need kohad on loodud. sellest siis tulebki, et nende valitsused kukuvad oma jõuetusest, omaenese administratsiooni tegevusel.

Ammutagem nende tegevuse tulemuste näidetest veel ühe õpetuse meie valitsusele.

Meie tõmbame liberalismi juurtega välja kõigist oma valitsuse tähtsaist strateegilistest kohtadest, kellest oleneb meie ühiskonna korrale alluvate kasvatamine. Neile kohtadele satuvad ainult need, kes on meie endi kasvatatud administratiivse valitsemise jaoks. Vastuväitele, et vanade ametnikkude pensioneerimine tuleb riigile kallis maksma, 1) vastan, et neile antakse erateenistus kaotatud ameti asemele, 2) ütlen, et meie käes on kõik maailma rahad, järelikult pole meie valitsusel vaja kallidust karta.

Meie absolutism on igas suhtes järjekindel, seepärast igas määruses meie suur tahtmine leiab austamist ja vankumatut täitmist. Ta ignoreerib iga nurinat, iga rahulolematust, juurib välja iga nende avaldise eeskujuliku karistusega.

Meie kaotame kassatsiooniõiguse, mis jääb ainuüksi meie valitsuse kasutada, sest meie ei või lubada mõtte tekkimist rahva seas, nagu oleks meie seatud kohtunike juures ebaõige otsus võimalik. Kui aga midagi säärast peaks juhtuma, siis meie ise kasseerime otsuse, aga kohtunikku ennast karistame nii eeskujulikult tema ülesande ja kohuse tundmatuse eest, et sarnased juhud ei kordu. Kordan, et meie tunneme iga oma administratsioonilist sammu, mille järele vaja valvata, et rahvas oleks meiega rahul, sest tal on õigus nõuda healt valitsuselt häid ametnikke.

Meie valitsusel on patriarhaalne ilme, meie valitseja on isalik eestkostja. Meie rahvas ja alamad näevad temas isa, kes hoolitseb igas hädas, igal sammul, igas vahekorras alamate eneste keskel kui ka valitsejaga. Siis imbub neisse mõte, et neil on võimatu elada sellise eestkostjata ja juhita, kui tahavad elada rahus, ja tunnustavad meie valitsejat hardusega, mis läheneb jumaldamisele, eriti, kui veenduvad, et meie ametnikud ei asenda teda tema võimus, vaid ainult täidavad tema eeskirju pimedast peast. Nad on õnnelikud, et oleme korraldanud nende elu igapidi, nagu toimivad targad vanemad, kes tahavad kasvatada oma lapsi kohusetundes ja sõnakuulmises. On ju rahvad igavesti alaealised lapsed, nagu nende valitsusedki meie poliitika saladuste suhtes.

Nagu näete, ma toetun meie despotismi õigusele ja kohusetundele: kohusetäitmisele sundida on valitsuse otsene kohustus. Sest valitsus on oma alamate isa. Temal on tugeva õigus selleks, et kasutada teda inimkonna juhtimiseks looduse määratud korrale - sõnakuulmisele. Kõik maailmas on määratud alistumisele, kui mitte inimeste juures, siis oludes, loomuses, igatahes tugevaima juures. Siis liitugem meiega tolleks tugevaimaks õnnistuse pärast.

Meie peame ohverdama üksikuid isikuid, kui nad osutuvad määratud korra rikkujaiks, sest kurja nuhtlemises hoiatuseks lasub suur kasvatuslik tegur.

Kui Iisraeli keiser paneb oma pühitsetud pähe Euroopa annetatud krooni, ta saab maailma patriarhiks. Tema toodud tarvilised ohvrid ei võrdu oma otstarbekuselt kunagi ohvrite arvuga, mis on toodud sajandite kestel gooide valitsuste võistlusele suurusehullustuses.

Meie keiser elab alalises ühenduses rahvaga, esinedes tribüünilt kõnedega, mida rahva suu selsamal tunnil kannab üle maailma.