RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 23. september 2011

MEIE KIRIK: INIMNÄOLISE RISTIUSU MANIFESTIST

Allolev praost Veiko Vihuri lugu kõneleb ise piisavalt hästi, seega kommentaare ei vaja.

Koguja Kroonik

Meie Kirik

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)
ARVAMUS: Inimnäolise ristiusu manifestist
Autor: Veiko Vihuri
reede, 23 september 2011
Lõppeva nädala jututeemaks nii kirikuringkondades kui ilmalikus meedias on olnud niinimetatud humanistliku kristluse manifest. Eesti Kirikute Nõukogule ja Eestis tegutsevatele kirikutele ning kogudustele adresseeritud pöördumise koostaja teoloogiadoktor Jaan Lahe selgitas 21. septembril ETV hommikuprogrammis, et manifest on algus pikemale protsessile, milleks on liikumine tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku poole.
Liikumine tänapäevase, avatud ja demokraatliku kiriku eest?
Olles paarkümmend aastat teeninud EELK-s tegevvaimulikuna pean ütlema, et ma pole seni koguduseliikmetelt (eriti neilt, kes regulaarselt kirikus käivad) kuulnud vähimatki selle kohta, et kirik on liiga autoritaarne, ebademokraatlik, suletud ja tõrjuv. Vahest pole nad oma õigustest teadlikud, leppides sellega, mida minevikunostalgias elav autoritaarne pastor ütleb ja käsib?
Kirikuinimesed ei aja taga mingeid kujutletavaid või tegelikke õigusi. Tavalised koguduseliikmed püüavad elada kristlikku elu, võitlevad paljude kiusatustega, tahavad kasvada usus, muretsevad oma abikaasa, laste või lastelaste pärast, soovivad raskusi ja muresid kogedes eestpalvet. Mitte keegi pole mulle kurtma tulnud, et neile surutakse kirikus midagi peale või et neid ahistatakse ja diskrimineeritakse. Loomulikult on erinevatel inimestel oma arvamus paljude asjade kohta, mida kirikus tehakse, kuid vaevalt et keegi peab vajalikuks kiriku-uuendamist ette võtta riigi, ühiskonna, meedia ja teatud vähemusgruppide abiga.
Ma pole midagi kuulnud ka sellest, et kiriku uksel esitatakse küsimusi siseneja elukutse, hariduse, parteilise kuuluvuse, mineviku, harrastuste, seksuaalse orientatsiooni jne kohta. Patutunnistusega on kutsutud ühinema kõik, igale kahetsejale kuulutatakse Kristuse käsul pattude andeksandmist. Pühakirja – kui valusalt selle sõnad meid vahel ka ei tabaks – loetakse ühtviisi kõigile. Armulaual toob vaimulik esile terve koguduse tänu Jumala rohke armu eest: „[Me] täname Sind, et oled arvanud meid vääriliseks Sinu palge ees seisma ja Sind teenima.“
Kirik on elav osadus, kus usklikke valitseb ja lohutab Jumala Sõna ja kus sakramentide abil vahendatakse osasaamist Kristuse valmistatud päästest. See osaduskond elab Pühas Vaimus, kes tegutseb nii Sõna kui sakramentide kaudu. Julgen arvata, et tõsise meelega kristlased ei otsi kirikust humanismi, vaid ehtsat vaimulikku tuge, et elada ja käia koos Kristusega.
Te tunnete nad ära nende viljast
Meeldib või mitte, kuid EELK on protestantliku kirikliku ühendusena olnud küllaltki avatud, demokraatlik, õpetuse koha pealt mitte liiga range ega järjekindel, arvamuste paljusust salliv. Üks internetikülastaja leidis manifesti juurde lisatud kommentaaris koguni, et „EELK ei suuda kedagi liigset süüd tundma panna ja humanismivaeguse all ei kannata.“
Asjad, mida vähemalt mõned manifesti toetajad näivad pahaks panevat – kirikukogu deklaratsioon homosuhetest, mõnede kirikukogu liikmete arupärimised Usuteaduse Instituudi küsimuses – on igati kirikusisese demokraatia osa, pealegi on need altpoolt tulnud initsiatiivid, mitte „autoritaarse“ kirikuvalitsuse initsieeritud. Ah jaa, ilmselt selle kohta avatud demokraatiat taotlevas manifestis öeldaksegi: „Peame kahetsusväärseks, et üks osa vaimulikke üritab selliseid ristiusukäsitlusi suruda peale kõigile kiriku liikmetele, püüdes hävitada arvamuste mitmekesisust kirikus.“
Kui aga suur osa manifestis sisalduvatest mõtetest ja soovidest on vähemalt EELK puhul juba ammune tegelikkus, siis jääb vaid küsida, mida lahtisest uksest sissemurdmisega tegelikult taotletakse. Jääb mulje, et tegemist on lihtlabase (kiriku)poliitilise võitlusega oma arusaamade läbisurumiseks ja teistsuguste (fundamentalismiks tembeldatud) seisukohtade tõrjumiseks, kasutades selleks ka ilmaliku meedia abi. Pole üllatav, et „vaba ajakirjandus“ on kirikureformi teema tänulikult üles võtnud.
Tänapäevase, avatud, inimlähedase ja demokraatliku kiriku eeskujudena nimetatakse vahel Põhjamaade luterlikke kirikuid, kus manifestis kirjeldatud suund on aastakümnete jooksul valitsevaks muutunud. Jeesus õpetas: puud tuntakse tema viljast. Kas need kirikud on vaimulikus mõttes kandnud häid vilju? Me kuuleme pigem sellest, kuidas n-ö humanistlike väärtuste nimel on neis kujundatud absurdilähedane, paranoiline õhkkond, kus inimesed kardavad oma usulisi veendumusi väljendada, ning kuidas teisitimõtlejaid (st traditsioonilistel seisukohtadel olijad) kõrvaldatakse ametist ja mõnel juhul antakse koguni kohtu alla. Kardetavasti ongi see inimnäolise kristluse tegelik pale.
Kelle huvides?
Üks manifesti pooldajatest märkis, et iga allakirjutanu toetab seda omal põhjusel, oma kogemustest lähtuvalt. Tõenäoliselt see nii ongi. Jaan Lahe ütles ETV-s, et manifestiga algatatud liikumise eesmärk ei ole muuta ristiusu põhisisu ning kirik ei peaks kõiges ühiskonnaga kaasa minema.
Millegipärast on manifestile toetust avaldanute hulgas siiski neid, kes ilmselt tahaksid muuta ristiusu põhiarusaamu. Näiteks teatas endine Riigikogu liige Nelli Kalikova Postimehe vahendusel, et ta ei ole „süvausklik“, kuid toetab manifesti geikristlaste tagakiusamise tõttu. „Selline tagakiusamine, kus mõni jäi ametist ilma, ei sobi Eesti demokraatlikku ühiskonda, eriti kui tahame olla eesrindlik riik,“ leidis Kalikova.
Ja miks küll ei pane imestama, et allakirjutanute hulgast võib leida üsna mitmeid erinevus rikastab-mõttelaadi kandjaid? See sunnib küsima, kelle huvide eest manifestandid viimselt seisavad, sõltumata sellest, millised ühe või teise allakirjutanu motiivid ka poleks.
Ajakirjanik Toivo Tänavsuu kirjutas portaalis Delfi: „Eile välja käidud “humanistliku kristluse manifesti” tegelik eesmärk ei ole uuendada kirikut. See on tavapärane mäss Jumala ja tema autoriteedi vastu. Jõudu katsuvad kaks kanget – loodu ja Looja“ (vt siit). Nende otsekoheste sõnadega võiks selle teema lõpetadagi. Inimnäolisel kristlusel on vaevalt midagi paremat pakkuda kui sellel päästval usul, mida tunnistasid, kuulutasid ja õpetasid apostlid ning mida Kirikus on põlvest põlve edasi antud. 
________________________
Inimnäolise ristusu manifestiga seoses on tegu katsega kallutada ka kirik kõrvale ristiusu põhiväärtustest ja allutada see moraalitule liberaaldemokraatiale. Katse lõhkuda üks ühiskonna veel säilinud moraalsuse põhitala on lihtsalt häbiväärne.
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP