RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 21. september 2011

Meedia kultuuri (või kultuurituse) kujundajana

Malle Pärn - 13.09.2011

Antud tekst sai esmalt ettekantud 2003. aastal EELK Usuteaduse Instituudis. Praegu on teksti sõnum aga aktuaalsem kui kunagi varem.

Täpsustan ettekandes kasutatavad olulisimad mõisted "Võõrsõnade leksikoni" järgi:

  • “Kultuur – kitsamas mõttes on ühiskonna vaimse elu vormide kogum, mis avaldub ta hariduses ning kasvatuses, teaduses, filosoofias, kunstis, kõlbelistes ning ühiskondliku suhtlemise tavades ja vastavais asutustes.
  • Kultuurne – tähendab kõrgel kultuuritasemel olev, kõrge kultuuriga ühiskonnale või kultuuriinimesele omane, haritud.”

Kui kultuurne on meie kultuur, tahaksin küsida.

Loomulik oleks, et igasugune areng toimuks madalamalt astmelt kõrgemale.

Inimene ilmselt ei ole loomulik olend, ega allu loodusseadustele. Inimene võib areneda kõrgemalt astmelt madalamale. Või areneb ta mingi aja kõrgemale ja siis hüppab või veeretab ennast tükk maad tagasi allapoole.

Inimene on mõjutatav. Suures osas valib ta ise, millel ta laseb ennast mõjutada. Ka haridusest võtab arukas inimene vastu vaid selle, mis tema loomusega harmoneerub, mis tema vaimule kasu toob, ja heidab kõrvale selle, mis tema arengut – vaimu või hinge kahjustab. Ent inimühiskond loob endale, paraku igavesti, teatud totalitaarsed ideed ja müüdid, mis moodustavad niiöelda “valitseva kultuurikihistuse” ja mõjutavad vähemalt suurt hulka inimesi.

Toon paar väikest näidet. Vist oli see mingi hommikutelevisioon, kus noor saatejuht vestles striptiistariga, ilmselgesti temasse suhtudes nagu üks moodne kompleksivaba meesterahvas ikka suhtub. Saatejuht tegi ju vaba valiku, ta oleks võinud stuudiosse kutsuda ka rahvatantsija – ent see ei oleks tekitanud kõmu, ehkki vestlus oleks kindlasti olnud huvitavam. Striptiis on kunst, jäi sellest intervjuust kõlama, ja kellele see ei meeldi, peab tegema oma suhtumistes korrektuurid.

Minu arvamust see ei muuda, ent mida mõtleb 12-aastane tüdruk, kes seda saadet vaatab, ja kellele teleekraani kaudu tuntuks saanud kena noormees kindlasti suuremaks autoriteediks on kui näiteks mina?

Teine meessaatejuht, kelle elukäik on näidanud, et eetika ja isegi seadused talle eriti midagi ei tähenda, püüdis oma jutusaates vaatajate “eelarvamusi” nihutada pornograafia ja vaimsete hälvete suhtes. Loodan väga, et ta seda ei suutnud, sest kurb on, kui üks “kultuuritegija” peab kultuuri eelarvamuseks.

Need on kurvad näited meedia poolt kättenäidatud suundadest. Juba võib näha ka selle mõju vilju.

Maalehe ajakirjanik Anneli Sihvart küsis noorte arvamusi prostitutsiooni kohta. Selgub, et noored peavad prostituudi ametit üsna normaalseks ametiks, tuues argumendiks: “Aga meedias ju kõneldakse sellest nii palju, prostituudid ise on esinenud ja öelnud, et see on tore töö!”

Meedia võim rahva üle on tohutu – võiks vist koguni öelda, et meedia on meie praeguse aja kroonimata kuningas. Meedia loob meile tegelikult võltsmaailma mingite müütide ja kangelastega, mis suuresti kujundavad noorte inimeste mõttemaailma ja maailmavaadet, eluhoiakuid ja hinnanguid. See võltsmaailm on suuresti vägivaldne, primitiivne, väiklane, egoistlik. Arukaks peetakse selles maailmas inimest, kes oskab teisi inimesi oma huvides kavalasti ära kasutada. Pidevalt punutakse seal mingeid rumalaid intriige.

Tiiu Kuurme kirjutab 25. oktoobri Sirbis: “Paljude inimeste elu põhihäälestus seisab täna koos vastakatest tunnetest. Uute võimalustega kaasneb hirm ja nõutus. Miski, mis kord oli väärtus, näib kaduvat käest. Üheks niisuguse häälestuse tootjaks on enesele kõike lubav meedia, mida me enam ei valitse.”

Kärt Hellermaa kirjutab 23. jaanuari Postimehes:

“Meedia on inimese senise väärtussüsteemi kergekäeliselt ümber paisanud, nihutanud oluliselt tema arusaamisi heast ja kurjast, tugevusest ja nõrkusest. Meedia sisendab tarbijale, et headuse, hoolivuse ja omakasupüüdmatuse asemele on tõusnud ahnus, rumalus, himurus, kadedus ja edevus, sest need omadused aitavad tänases ühiskonnas edu saavutada.”

Veel: “Tuleks teadmiseks võtta, et turuühiskond vajabki hingeliselt tasakaalustamata inimest. Madala enesehinnanguga isikut on hõlpsam maheda jutuga ära petta, saata ta kahtlasevõitu naudingute jahil amokki jooksma.”

Televisioon, arvuti ja internet on ühest küljest imelised leiutised. Teisest küljest on inimene nii rumal, et ta ka kõige imelisemad leiutised oskab ära mürgitada. Alati tekib mingi rühm kasuahneid tegelasi, kes hakkavad neid tarvitama inimese inimlikkuse hävitamiseks.

Kultuur ei saa olla ebaeetiline. Eetika on kultuuri mõõt. Kui meedia on ebaeetiline, siis on tema mõju kultuurile hävitav.

Kultuur tähendab ka lugupidamist. Teistest inimestest, ja eelkõige iseendast. See ongi meie ajastu kõige kohutavam probleem, et me ei oska enam iseendast lugu pidada. Me õpime häbenema oma tegelikke väärtusi, või peidame nad ära, surume kuhugi tahaplaanile. Kultuur vajab kaitset, ka poliitilist, kui vaja.

Tunnistagem: neid nn avaliku elu tegelasi pole just palju, kes praegu julgevad labasuse vastu välja astuda. Kõik tahavad näidata ennast kangesti tolerantsetena ja kompleksivabadena. Justnagu oleks see mingi tarkuse tunnus. Tegelik tarkus on seal, kus osatakse vahet teha, mille suhtes inimene võib olla tolerantne ja mille suhtes mitte.

Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks.

Mati Hint kirjutab viimases “Elu kirjas”:

“Kollakas ajakirjandus ei täida ühtki ajakirjanduse põhiülesannet – informeerida ja valgustada, uurida ja tuua päevavalgele ühiskonnale olulisi asju. Kollakas ajakirjandus asendab osavalt kõik need ülesanded tühisusega, jättes veel mulje, et lugedes või pilte vaadates on midagi olulist teada saadud. Kollase ajakirjanduse peale pole õieti põhjust pahane olla. Pole ju mõtet prostituudi peale pahandada, et ta oma ametit harrastab. See on tema valik või elutingimuste sund. Kui aga karmi moraali jutlustavad nn korralikud inimesed sama mentaliteediga elavad, siis on tegemist silmakirjatsemisega. Eesti nn kvaliteetajalehendus on minemas seda teed.”

Heakene küll: me nimetame tabloide kollaseks ajakirjanduseks. Ent meil on olemas ka oma kollane raadio ja kollane televisioon, ja kollane internet. Ja kahjuks kipuvad need noortele suuremat mõju avaldama kui kultuurne osa meediast. Sest viimane nõuab mingit eelharidust, mingit vaimset kaasahelisemist, ent tühise loba ja lärmi poolt vaimselt laisaks tehtud noor ei viitsi ega oska millessegi tõsisemasse süveneda.

Tundub, et praegu on kommertsraadiod omandanud meie teismeliste meeltes nende õpetajatest kõrgema koha ja suurema autoriteedi, sest nad on nendega samal tasemel ega ärrita neid mingite üleskutsetega ega nõudmistega sellelt tasemelt kriipsuvõrdki kõrgemale tõusma. Nad kinnitavad noorele arenematule inimesehakatisele, et tal ei olegi vaja vaimselt areneda, et just niisuguse mõistmatu, lärmaka, tühise ja pretensioonika putukana on ta kõige vastuvõetavam oma uuele autoriteedile.

Sellel “pahal” nõukogude ajal oli meil palju lastesaateid. Nüüd ei ole lastesaateid mitte ühegi raadiojaama saatekavas. Me ei taha raisata raha sellele, et oleks keegi, kellel me lubaksime eetri kaudu usalduslikult, hellalt, sõbralikult, mõistlikult kõnelda lapsega, kes on halastamatult jäetud omapead keset kommertsraadiote vastutustundetu loba- ja lärmilevitajate omavahelise konkurentsi võitlusvälja.

Meie põhiseaduse kõige olulisem punkt ütleb, et igaühel on õigus elule. Mida see tähendab? Kuna me ilmselt oleme unustanud, mida tähendab elu, siis tuleks seda punkti täiendada: Igaühel on õigus inimväärsele elule. Praegu võib seda punkti mõista nii, et ka prügimäel elava inimese esmane põhiseaduslik õigus on meil riiklikult tagatud, sest temalt elu ju otseselt ära ei võeta. Inimväärne see elu aga ometi ei ole. See, mis on normaalne ja loomulik rotile, ei ole normaalne ja loomulik inimesele.

Inimese ja kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe – eluspüsimine, ellujäämine. Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega inimene peaks olema vastutav oma tegude eest, vastutav ka muu maailma eest.

Kultuur peaks toetama inimese elutahet, peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema, kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja!

Üks punkt meie põhiseaduses ütleb, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda. Kuidas meie meedia sellesse punktisse suhtub? Ja veel: Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Ja veel: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Keskkond ei ole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.

Meedia kuulub vaimsesse keskkonda, ta ei saasta õhku ega vett, vaid seda nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse meie hing ja vaim. Just vaimne keskkond kujundab meid inimestena – kas headeks, ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks, õnnelikeks – või halbadeks, õelateks, kadedateks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks.

Vastavalt sellele kujuneb ka meie ühiskond, ja riik.

Meedia on kahtlemata ühiskonna peegeldus, ent ta taastoodab ja võimendab seda, mida ta vahendab. Iga vahendaja teeb valikud, mida ta vahendab. Ja need valikud peegeldavad omakorda valiku tegijat. Meedia on rohkem selle tegijate kui selle tarbijate nägu.

Tiiu Kuurme kirjutab 25. oktoobri Sirbis:

“Neil Postmani järgi vastab virtuaalmeedia üldine häälestatus 12-aastase meelelaadile. Maailm antakse tükkidena, lihtsustatud kujul, seosteta, ärritava ja steriilsena. Hoiakud muutuvad kaalutlevatest intuitiivsteks ja emotsionaalseteks, kõigel on vaatemängu-struktuur, tõsiasjade asemel pakutakse iidoleid, näidatakse lapsemeelseid täiskasvanuid, kes ei võta tõsiselt tööd, ei kasvata lapsi, ei tee plaane, ei hari ennast. Lapsed minetavad kindlustunde, et täiskasvanud suudavad kontrollida ja organiseerida maailma ning talitseda oma vägivaldseid instinkte. Siit ka täiskasvanute autoriteedi kadumine. Paljude kultuurikriitikute väitel on toimumas negatiivne areng – laskumine saavutatud tsivilisatsiooni astmetelt totalitaarsesse kultuuritusse TV- ühiskonda.”

1. veebruari Arter avaldas sümpaatse arutelu pealkirja all “Soodom ja Gomorra igasse kodusse”. Mihkel Raud ütleb seal: “Eesti telekanalid on kõige vabameelsemad terves maailmas, sest meil kehtiv käsitlus sõnavabadusest on omamoodi äraspidine.”

Talle vastab telekanali juht Jüri Pihel: “Ega telekanal ei tee väga palju televisiooni. Seda teeb suurelt jaolt vaataja ja suuremalt jaolt kommertstelevisiooni reklaamiandja.”

Kurb, kui telekanali töötajad, eesotsas juhiga, ei tunneta oma võimu ja sellega kaasnevat vastutust.

Juba pikka aega on vaataja soove ettekäändeks toodud, kui tegijad ei ole suutelised pakkuma kultuurset hea kvaliteediga loomingut. Seda on öeldud nii bulvarikirjanduse õigustamiseks, ajakirjanduse prahistumise vabandamiseks, kui ka televisiooni, teatri ja kino vägivalla-seksi-kultuse põhjendamiseks.

Tammsaare kirjutab artiklis “Rahvas ja teater”, aastal 1938: “Üheksateistkümnenda aastasaja teisel poolel kinnitab keegi Inglise teatri kohta, et “näidendil on seda suurem menu, mida enam ta kõditab rahva madalaid instinkte”.

Kirjanik pole ometi selle väitega nõus ning jätkab:

“Rahva maitse kaitsja võib põhjendatult öelda: eksite, kui arvate, et rahvas armastab teatris eelkõige madalate, loomalike instinktide kõdi. Rahvas vajab erutust, meeleliigutust, elamusi - see on peaasi. Et kõrgemate tundmuste tõlgitsemine, usutavaks tegemine, eluliselt lähedale toomine on palju raskem kui madalamate loomusundide kõditamine, siis käib see niihästi näitekirjanikul kui ka teatril sagedasti üle jõu. Nad suudavad nõutavalt kujutada ainult lihtsat, algelist, madalat. Aga sellest oma saamatusest järeldusi teha rahva maitse kohta on ehk vähemalt teatud määralgi õigustamata.” (Valitud artiklid, Tln 1976, lk.468-469)

Teises artiklis kirjutab Tammsaare halva kirjanduse mõjust lugejaile, eriti noortele. Ta ei julge kindel olla, et hea kirjandus inimest niisama suuresti mõjutada suudab. Ta toob paralleeli kehalise puhtuse ja mustusega. Inimene võib küll viibida puhtas keskkonnas, aga ilma teadliku hoolitsuseta, ainult keskkonna puhtusest, ei saa ta puhtamaks. Räpane, must, suitsune ja tolmune ümbrus aga määrib igaühe ära, ükskõik kui hästi me ennast seal ka puhtana püüaksime hoida. Niisamuti pole võimalik – eriti noorsool – lugeda raamatuid, milles kujutatakse ehedalt, ahvatlevalt ja põhjalikult kõikvõimalikke inimlikke pahesid – julmust toorust, õelust, kurikavalust, vägivalda, madalaid instinkte, labasust, roppust – ilma, et see meie mõttemaailma ja eluhoiakuid ei mõjutaks. (“Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval” 1936)

Voldemar Kuljus ütleb: “Sopakirjandus oleks otsekui alkohol: karske ja harjumatu organism oksendab ta iseendast välja – nii sündsustunde kui ajujõuga. On iseasi, kui organism enam ei protesteeri, vaid juba nõuab alkoholi.”

Need mõtted võiksid midagi õpetada ka meediale.

Meie ajakirjanduse kaks põhilist kuritegu on:

1. Valeinformatsiooni, kohati koguni rumala laimu publitseerimine, enamasti ilma asjatundliku, tasakaalustava kommentaarita. Kui laimu ohver või keegi, kes teda kaitsta soovib, on kirjutanud ja läkitanud ajalehele kommentaari, ja ajaleht seda ei avalda, siis on tegemist pahatahtliku erapoolikusega ja sõnavabaduse piiramisega.

Me peame ükskord ometi aru saama: sõnavabadus ei tähenda vabadust ropendada, üksteist avalikult sõimata ega laimujutte publitseerida. See on põhiseaduses keelatud, sest see solvab iga korraliku inimese väärikust.

Avalik laim peaks olema keelatud ka sellepärast, et see jääb igal juhul mingil määral laimatut määrima. Sest nii mõnigi lugeja võib lugeda ainult seda lehte, kus seda inimest on laimatud. Ja mitte igaüks ei oska vahet teha vale ja tõe vahel.

2. Inimlike ja ühiskondlike ebaväärtuste või koguni pahede liigne esiletõstmine ja propageerimine, ning lugejale deformeeritud maailmapildi edastamine.

Ja loomulikult siia juurde ka metsapuude tohutu raiskamine tühise loba trükkimiseks. Päevalehed võiksid olla maksimaalselt kaheksaleheküljelised, ja ilma suurte värviliste piltideta.

Lugejale kahjulike valede publitseerimine võrdub mürgi jagamisega toidu asemel.

Tõsi on see, et teadja inimese maailmavaadet rumalad valed rikkuda ei saa. Ent suurem osa inimesi on üsna kergesti manipuleeritavad. Kui ajakirjanduses aina korratakse seda, et inimkonna parima osa poolt paljude sajandite jooksul ehitatud kultuur on vaid tülikas ja lapsik müüt, mis piirab loomuliku inimese vabadusi, siis hakkab ta seda viimaks uskuma.

Meedia ei tohi kaubitseda vaimsete narkootikumidega.

Kultuuriinimese ülesandeks peaks olema kaitsta ka neid inimesi, kes ise oma hinge ja vaimu kaitsta ei oska.

On üks lastelaul, mis hoiatab last, et ta ei vaataks ega kuulaks kõike, mida maailm talle pakub vaadata ja kuulata. Sest kõik, mida me vaatame ja kuulame, mõjutab meid. Ja kui me selle ka vastu võtame, siis me lasemegi ennast kujundada mingite vastutustundetute rahajahtijate mudeleid mööda.

Inimene peab ennast hoidma ja kaitsma. Inimene ei tohi ennast käest ära anda. Sest iseendaga tuleb meil elada elu lõpuni, ja me ei tea, kui palju on kellelegi antud eluaastaid. Kui me oma vaimu laseme ära risustada, ja hinge ära rüvetada, siis on meie pikad eluaastad äärmiselt igavad ja tühjad.

Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel. Kultuur õpetab inimesi valima õigeid eelistusi, ja loobuma vabadustest, mis inimese hävingusse viivad. Kultuur õpetab inimest ka vastutama oma vabaduse eest.

Täielik, piiranguteta vabadus, uputab kultuuri. Ilma kultuurita hukkub ühiskond.

Demokraatia on teoreetiliselt kena ja mõistlik riigisüsteem, niisama nagu sotsialismgi. Ent me ei suuda kumbagi teostada, sest mõlemad on võimalikud vaid täiskasvanud, mõistlike ja haritud inimeste ühiskonnakorralduses. Homo sapiens kui liik oma suurimas osas ei ole selle tasemeni arenenud.

Väidan, et rumaluse ja labasuse pealetung meedias ja reklaamis on vaimne vägivald. See halvab kultuurse inimese elutahet, sest maailm tema ümber muutub inetuks, ebasõbralikuks ja labaseks, vaimne keskkond ei ole enam elamisväärne. Eriti raske on see siis, kui pole väljundit, kus oma protesti avaldada. Sest meie ajakirjanduses mõistlik sõnavabadus ei toimi.

Nagu te isegi aru saite, ei ole see ettekanne mingi põhjalik meediaülevaade ega analüüs.

Rõhutan, et kõigis meie meediavormides on palju suurepäraseid kultuuriehitajaid, kellest ma väga lugu pean, ent minu tänane ettekanne tahab tähelepanu juhtida neile ohtlikele tendentsidele, mis nendegi inimeste hea töö ähvardab tühjaks teha.
Allikas: http://www.decivitate.ee/?news_id=643

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP