Rosenberg, Peeter I, pronkssõdur ja valikuline ajalugu

Puhapaev, 18 september 2011 23:20 Kultuuriministeeriumi otsus eemaldada ajaloomuuseumi näituse ekspositsioonist Eestist pärit natsliku sõjakurjategija Alfred Rosenbergi puudutav osa on leidnud valdavalt negatiivset vastukaja. See on ka mõistetav, sest kogu seda protsessi on nii põhjuse, teostamise ja selgitamise koha pealt lihtsalt halenaljakalt toimetatud.

Näitusel oli selgelt välja toodud, et tegu on sõjakurjategijaga. Kuid juudiorganisatsioonidele ja Vene välisministeeriumile see ikkagi ei meeldinud ja meie kultuuriministeerium reageeris nende kriitikale kohe, andmata endale aru, kas kriitika on ikka põhjendatud või on juudid ise asjast valesti aru saanud. Aga selle asemel, et juutidele selgeks teha, et tegu on ühe imepisikese osaga näitusest, millel on saati selgelt kirjutatud, et tegu oli sõjakurjategijaga, mindi ummisjalu näitust ära keelama. Nüüd jääb aga hoopis mulje, et juudid ise keelavad natsikurjategijaid negatiivses valguses näidata.

Hämmastav on see, et eestlaste kriitikale reeglina ei reageerita. Paljusid häirib pronkssõdur, mis on nüüd viidud Kaitseväe kalmistule ehk siis mõrtsukas on viidud mõrvatute segipaisatud ja ümbermaetud haudadele. Nõukogude ajal küüditatud ja represseeritud peavad vaikides taluma seda, et punasõdurile lilli viiakse. See ei ole mitte neutraalne info kusagil muuseumis, see on sulaselge ülistamine! Kuid eestlaste kriitikale ei reageerita sugugi nii kiiresti ja resoluutselt, kui nendele juudiorganisatsioonidele.

Kui eestlased soovisid püstitada lõpuks ometi mälestusmärgi neile meestele, kes Saksa armee ridades Punaarmee vastu sõdisid, reageeris valitsus jälle silmapilkselt juudiorganisatsioonide pahameele tõttu. Lihula kuju kuulutati natslikuks. Aga mis seal natslikku oli? Kujutatud sõjaväelasel oli neutraalne munder, millel kraenurgas Vabadusristi südamikust pärit "käsi mõõgaga" embleem. Peas oli tal Saksa kiiver, mida kasutas ka Eesti kaitsevägi. Miks see munder kehvem oli, kui Punaarmee mundris pronkssõdur? See ausammas oli neile meestele, kes asusid Punaarmee vastu, et maksta kätte tapetute eest ja minna vabastama Siberisse veetud omakseid. Need mehed käisid läbi Siberi vangilaagritest ja elasid 50 okupatsiooniaasta jooksul madalamalt kui muru. Kuid isegi taastatud Eesti Vabariigis ei suudete, õigemine ei taheta neid mõista. Mõistetakse vaid juudiorganisatsioone, mitte oma rahvast.

Alles hiljuti kaevati Saksamaal üles Hitleri asetäitja Rudolf Hessi säilmed, mis kremeeriti ja puistati salajases kohas merre. Hess oli II maailmasõja alguses Inglismaale lennanud ja seal vahistatud. II maailmasõja koledustes temal süüd ei olnud, kuid ta mõisteti siiski Nürnbergi protsessil eluks ajaks vangistusse. Seal ta ka 94-aastaselt suri. Kui nüüd aga Eestisse tulla, siis siin ei ole mingit probleemi, kui küüditajat Arnold Merit veel takkajärgi ülistatakse. Meil ei tuleks mõttessegi tema või kellegi teise säilmeid hävitama hakata. See oleks barbaarne, kuid EL-is on selline käitumine lubatud. Kuid millegipärast vaid natsidega. Punamõrtsukaid võib aga probleemideta austada. Venemaal on isegi Arnold Meri nimeline kool? Kas meie oleme seepärast protsestinud ja nõudnud Venemaalt selle ja tuhandete teiste punamõrtsukate ülistamise lõpetamist? See on kahepalgeline, et punamõrtsukad on tänaseni au sees.

Samuti on Kadriorus Vene tsaari Peeter I majamuuseum. Narvas on temale isegi ausammas püsti pandud. Samas on tegu esimese eestlaste küüditajaga, kes lisaks hävitas paljusid soome-ugri rahvaid. Mind eestlasena häirib selle mehe ülistamine. Aga keda see huvitab? Tegelikult pole mul ajaloo kajastamise vastu midagi, lihtsalt võrdse kohtlemise huvides võiks ka Peeter I majamuuseumi sulgeda või täiendada ekspositsiooni tema kuritegude kajastamisega. Meil võib aga aina näha ja kuulda, kuidas ajaloolased Kuuskemaa, Vseviov ja teised pajatavad Peeter I-st suure sümpaatiaga ja maalivad temast romantilist kangelast lausa. Kus siin on ajalooline tõde? Miks tema kuritegudest eesti rahva kallal ei räägita?

Rosenbergi kõrval oli seal näitusel mõne esemega esindatud ka endine Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusu kiriku patriarh Aleksius II. Ka tema on Eestist pärit baltisaksa-vene perekonnast. Kuid lisaks oli ta ka KGB kaastööline. Kas tema ongi see positiivne "eestlane", kelle kõrvale ajaloolase David Vseviovi arvates ei kõlbavat Rosenbergi näidata?

David Vseviovi väide, et kurjust ei saa headusega koos näidata, on enam kui kummaline. Kuidas me üldse suudaksime headusel ja kurjusel vahet teha, kui meil ei oleks võimalik neid teineteisega võrrelda? Ilma kurjuseta ei tuleks ka headus esile - siis polekski headust. Just kontrastid on need, mis mingi asja olemuse hästi esile toovad ja inimest kõige tugevamalt kõnetavad. Huvitav miks Okupatsioonimuuseumis on ohvrid ja represseerijad ilusti kõrvuti esitatud? Miks ajalehtedes on sageli mõrvatu ja mõrvari fotod kõrvuti? Nõukogude ajal oli ka nii, et teatud ajalugu oli keelatud või peidetud. Kas seda me tahamegi?

Rosenbergi pole aga Eestis kunagi austatud ja veel vähem ülistatud. Temast pole eriti üldse räägitudki (mis tänu juudiorganisatsioonidele sai nüüd kuhjaga tasa tehtud). Samas on ta ehk tõesti mõjukam inimene, kes on Eestist pärit. See on pelk fakt ja sellisena sobis ta täiesti ka sinna Ajaloomuuseumi näitusele. Seevastu paljudes riikides on paljud üsnagi verise taustaga inimesed lausa rahvuskangelase staatusesse tõusnud. Rumeenias on krahv Dracula ehk Teibasseajaja, kes väidetavalt oli tuhandeid inimesi armastanud teibasse ajada (nii et neist tekkis lausa mets) ja nende verd karikast juua. Mongoolias on Tšhingis-Khaan, kelle sõjaväe sadismist on palju kirjutatud. Prantsusmaal on Napoleon lausa romantiline kangelane, kuid kes samuti on üsnagi verise taustaga. Selliseid toredaid kangelasi on teisigi. Ja me ei tohiks ära unustada ka luteriusu loojat Martin Lutherit, kelle räige antisemitism oli Hitlerile lausa eeskujuks. Aga miks juudiorganisatsioonid luterlasi taga ei kiusa?

Allikas: Delfi Rahva Hääl
Allikas: http://bhr.balanss.ee/