Minu mälestused ja roll Tartu Lenini kui võõrsümboli likvideerimisel linnapildist

Mäletan hästi 22 augustit 1990. a. Oli päikesepaisteline tööpäeva lõpp, mil naasin Tartu KEK-i hoovile kuskilt maakonna objektilt. Kraanahalli eest leidsin mureliku näoga Harri Hennu ja pärisin, mis talle muret valmistab? Meie ea vahe oli küll ligi 30 a kuid saime maameestelikult hästi läbi. Saingi sealsamas teada Hando Kruuvi algatatud hullust plaanist tolleaegse EPA eest, Riia mäelt Lenini kuju maha võtmisega austada kommunismi ohvreid, tõsta taas rahva vabaduse soovi ja innustada rahvast oma eeskujuga tegudele. Harri oli pärinud läbi juba kõik suurte kraanade juhid, kuid need olid valdavalt vanemad mehed, kel Vene võimu vastu vaid jänesed püksis. Olid ju vanemad mehed ka selles totras riigikorras omale ikka mingid ellujäämise süsteemid juba loonud ja elasid hirmus kaotada seegi. Noorte tulevik selles mädanevas riigikorras oli aga päris pime ja sihitu, sest ei jagatud enam tasuta elamispindasid ja nende hinnaralli oli alanud. Olin oma lapsepõlves saanud teadmised esimese Eesti Vabariigi kohta vanaisalt, kes okupatsiooniga Siberi vanglatesse saadeti ja tema pere, koos minu isaga sinna asumisele küüditati. Mitte miski ei ilmu inimese ellu niisama, vaid kõik ilmub meie materjaalsesse maailma meie mõtete summana! Nii oli see temp nagu minu jaoks loodud ja nõustusin otsemaid. Harri kahtles veel autojuht Allus, kuid lubasin talle, et sellest ei saa takistust, kuna mu sõber Aleksander Kuusik, Zil poolhaake juht, alati sellisteks tükkideks valmis oli.
    Nii istusimegi juba poole tunni pärast sõber Sassiga Riia mäel suure Lenini ees platsi pingil ja mõõtsime pilguga, kust suunast, kes esimesena, kuidas pidi postamendile läheneb, kuhu paigaldada kraana käpad, (ei teadnud ju keegi täpselt puusliku kaalu ja selleks pidin objektile võimalikult lähemale saama), et vajadusel kasutada kogu kraana 10 tonnist võimu. Hando uuringud ja arvutused ütlesid, et üle 4 tonni ei kaalu see pronksist junn kindlasti ja uskusin, et saan ta maha ka kui see peaks 7 t kaaluma. Ja see istumine seal tasus end ära.
   Hommik 23 august, see oli lahe.  Kl 05.00, veel magavat Riia tänavat läbisid kaks rasket  masinat, mõnede väiksemate saatel. Nagu põnevus filmis läbi udu ilmus esimese sissesõidukatsega üle äärekivi Lenini kõrvale 10 tonnise tõstevõimega , Kamaz mootoriga Zil 133 baasil autokraana KC 3575 A ja kohe minu järel sammuti esimese katsega perfektsele kohale Zil 130 baasil poolhaage Aleksander Kuusiku juhtimisel. Juba enne, kui väljusin auto kabiinist, pöörati külgedelt lahti mu kraana käpad, iga käpa juures oli mees ja veendusin, et olingi saavutanud parima positsiooni, kuna käpad asetsesidki postamendi trepi astmete kohal täpselt, masinaga enam manööverdama ei pidanud ja tundsin,  kuidas kogu ettevõtmine korda läheb. Mul jäi vaid kraana käppadele tõsta ja kui konksu ninast lahti lasin, olid tragid poisid selle 300 kg konksubloki ka ninast otsemaid lahti tõstnud ning tuliuus metalltropp silmuseks keeratuna ja pesuehtsa uue pesunööriga varustatuna konksu otsa aetud. Hüdrokraanaga polnud keeruline avatud silmus kiilakale kaela lasta ja ilmselt oma elu kõige pidulikuma ja rahuldust pakkuvama lipsu kokkutõmbamise osalisteks said Harri ja Hando, Ma polnud kade, sest tundsin end veel tähtsamana. Poosin ju ilmselt esimese Lenini NSV Liidus!? Lenin poolhaakele seljatatud, ergutasime Sassi põhjagaasiga KEK-i poole kihutama ja seda mu sõber ka tegi. Kuni mina kraana poiste abiga kokku sain ja rooli jõudsin, olingi äkki üksi ja see tekitas vähe kõhedust. Ikka põhjagaasiga ja järele oma poistele. Pauluse kiriku juures hakkas masin saavutama oma maksimumi 100 km/h, kui märkasin oma sabas tihedalt üht sõiduautot sõelumas. Arvasin, et miilitsad ja keerasin selle 17 t rauda ühest tänava servast teise õõtsuma, et mitte seda sebijat mööda lasta ja  sedasi talle oma eesmärgist veenvalt teada andes. Nii tänaval lainetades, ühest servast teise läbisin  raudteesilla vastassuuna poolelt ja kohe paremale, omasse ritta naastes, kadusid ka sõiduauto tuled peeglist. Irw...
  KEK-is olin juba omade keskel ja tõmmanud "Suure Lenini" veel korra võlla, vabastasin temast ka Sassi poolhaake ja paigaldasin kadunukese ettevõtte värava kõrvale. Parkisime tehnika oma tavapärasele kohale ning mängisime tööpäeva alguseni lolli, nagu iga tööle saabunud ülemus, et kes selle tembuga nüüd hakkama sai?! Vist Priit Rajasaar tõi kadunukese jalge ette vastas põllult tema viimased lilled ja luges kurjamile ka oma sõnad peale.
  Kogu aktsiooni käigus polnud mul keskendumise tõttu oma rollile, aega ringi vaadata, kes kõik selles osalesid, millist rolli täitsid ja alles pärast sain ülejäänud osalejatelt kuulda, kuidas läks. Keegi oli EPA ees aega võtnud 4,5 min seljatatud puusliku ära sõiduni, kraana platsile keeramisest alates. See oli maailma rekord kindlasti. Kõik läks nii libedalt, just nagu oleks harjutanud kogu elu. Ju see kõik pidigi siis nii minema. Aleksander Kuusiku tolleaegne naabrimees Meelis, (perenime ei mäleta), oli samuti põnevusest kohale sõitnud ja sealsamas kõrval oma Ladaga passinud, Ta oli avastanud kuskilt nurga tagand hiiliva Arnold Saia ning ajanud seda mööda kõnniteid Tartu poe ees, puude vahel autoga taga. Sellega ei lasknud Meelis Arnoldit meid segama ja ehk päästis niimoodi ka selle õnnetu elugi? Oli vennike lipanud surmahirmus päris kiiresti ja tal ilmselt polnud aega mõeldagi oma jumala päästmisele, vaid ainult, oma särk on ikka lähemal-e. Kuidas Lenin, nüüd juba maapinna kõrguselt Raekoja platsi viidi ja mis seal toimus, kuulsin tööpäeva lõpul objektilt KEK-i tagasi saabudes. Keegi oli kogu selle kino tolleaegse kohmaka videokaameraga üles võtnud. Hommikuse udu ja vähese valguse tõttu oli EPA ees toimunu üsna kehvalt peale jäänud, kuid sellel oli siiski arusaadavalt näha poodava ja kraana siluett ning kuulda Harri Hennu hääl: "Assar lase allapoole". Kuulsin, et see video mingeid teid kiiresti Rootsi saata taheti, aga mul õnnestus veel enne sellest koopia teha. Koopiat küsiti minult hiljem ühe sõjaväelase vahendusel, kroonika kirjutamise tarvis ja nii ta minuni enam tagasi ei jõudnud. Ehk on kellelgi neid koopiaid veel, ei tea?
   Kuidas Kallaste Kompartei maja esisel platsil Lenin selili prantsatas? Sellest juba järgmine kord.

                                           Assar Sild

Foto: Harri Hennu erakogu