Andres Arrak: Euroopa on alasti

  Kindlasti mäletavad paljud lugu "Kuninga uued rõivad". Pühade eel oli kuningriiki sugenenud grupp aferistidest rätsepaid, kes lubasid kalli raha eest kuningale uued ja uhked rõivad muretseda. Oskusliku pantomiimi abil panid nad nii kuninga kui õukonna uskuma, et alasti kuningas kaetakse ennekuumatult uhkete rõivastega.

Vähe sellest. Aferistid veensid ka linnakodanikke enneolematult uuendusliku ja luksusliku garderoobi olemasolus. Nii promeneeriski pidupäeva rongkäigus ihualasti monarh. Kõik riigialamad aga kiitsid uhkeid rõivaid. Kuni viimaks üks siiras ja lapsemeelne pisike poiss täheldas – kuulge, aga kuningas on ju tegelikult alasti. Mis salata, see sentents avas nii mõnegi alama silmad.

Euroopa on juba tükk aega alasti. Hoolimata aastakümnete jooksul üha rafineeritumaks muutuvast retoorikast. Selles jõudsin järjekordselt veendumusele eelmisel nädalavahetusel. Nimelt toimus 15.-17. juunil Austrias Wachaus juba seitsmeteistkümnes Euroopa Foorum. Mina sain austava kutse ja osalemisvõimaluse tänu Austria saatkonnale Eestis. Ja selle eest suur tänu.

Tegemist on üleeuroopalise väga esindusliku kõnekoosolekuga, kus keset viinamarjavälju arutletakse Göttweigi mungakloostris Euroopa saatuse üle. Viimane foorum oli pühendatud Euroopa identiteedile. Otsiti vastust küsimusele – mis on Euroopa ühisosa, muuhulgas ka seda – kui palju Euroopat on majandusele kasulik. Varemgi keinsismist ja ortodokssest majandusretoorikast eristunud Austriasse sõitsin suurte lootustega.

Kuna foorumi viimasel päeval toimusid nii Kreeka järjekordsed parlamendivalimised kui ka Saksamaa-Kreeka jalgpallimatš, siis oli õhkkond loomulikult ärev ja murelik. Mitme päeva kokkuvõttes jäid kõlama murenoodid identiteedi- ja võlakriisis vaevleva maailmajao üle. Et on kriis, selles oldi ühel meelel. Ühel meelel oldi ka selles, et kriisist väljumiseks on vaja rohkem Euroopat. Möödunud rahandusministrite kohtumise ja nädala teises pooles toimuva Euroopa ülemkogu valguses omandavad Göttweigis kõlanud mõtted erilise tähenduse.

Euroopa projekt ise on 55 aasta vana (Rooma leping 1957), Euroopa ühisraha projekt 23 aastat (loodi Euroopa Rahaliit). Pool sajandit on püütud Euroopat ühendada mittesõjalisel teel. Ent tuleb tunnistada, pragmatism on asendunud idealismiga. Kauba- ja rahavoogudele ning tööjõule vaba liikumisruumi loomise asemel on globaliseerumise tõmbetuultes asutud otsima ellujäämisvõimalusi. Konkurentsis Aasia ja Ameerikaga hakkas Euroopa maha jääma juba eelmise sajandi lõpukümnendeil. Kunagised impeeriumiriigid olid minetanud oma mõjuvõimu ja osutusid kasvavast konkurentsist räsituiks. Psühholoogiliselt on seda raske taluda nii Roomas, Londonis, Madridis kui Lissabonis. Pariisist ja Berliinist rääkimata.

Lahendusena leiti tihedam integratsioon. Nüüdseks on 27 riigist koosnev ja üle 500 miljoni elanikkonnaga ühendus maailma suurim majandusruum. Selle sõnajõud võiks olla kaalukas ükskõik millisel rahvusvahelisel kõnekoosolekul. Euroopa on (ikka veel) rikas ja Euroopas on hea elada. Üha tihedam konsolideerumine ümber ühiste väärtuste annaks ühendusele mitte lihtsalt sõnajõu vaid ka ellujäämise šansi. Paraku on vananevas, laisas ja haiges (sõna otseses mõttes) Euroopas osutunud harjumuspäraseks saanud elustandardi säilitamine ülejõukäivaks. Viimased paarkümmend aastat on makstud krediitkaardiga. Tulemuseks on see, et enamus ühenduse liikmesriike on ennast lõhki laenanud. Tänaseks on hädaabi palunud juba viis riiki. Ajalises järjestuses Iirimaa, Portugal, Kreeka, Hispaania ja Küpros.

Tänaseks on selge, et rahaliit, ilma eelarveliiduta ei toimi. Seetõttu kutsuti ka Austrias Euroopa Foorumil üles rohkemale Euroopale. Mida aga tähendab rohkem Euroopat? See tähendab lisaks tsentraliseeritud rahapoliitikale ka ühendatud pangandus- ja võlakirjade süsteemi, see tähendab ühtlustatud maksu-, eelarve- ja sotsiaalpoliitikat. Retoorikas on Euroopa liidrid asunud jutlustama Euroopa Ühendriikide ideed. Terminit ennast siiski veel kasutamata.

Rahvuslikest rahadest loobumine oli riikide jaoks juba iseenesest raske. Pragmaatilistel kaalutlustel valuutariskidest hoidumiseks loodud rahaliit osutus algusest peale elujõuetuks. Sel lihtsal põhjusel et Lapimaalt Peloponnesoseni pole võimalik kehtestada ühesugust mõtlemis- ja käitumismalli. Fikseeritud valuutakurss on niikaua hea, kuni asjad väga halvaks ei lähe. Rahaline iseseisvusetus maksab kätte kriisisituatsioonis. Täna on Vahemere riigid sisuliselt Saksamaa ja Prantsusmaa pantvangid. Viimased suruvad neile peale neile sobimatut elustiili. Veelgi enam. Wachaus (ja mitte ainult) kõlasid üleskutsed ühtlustada (loe: tsentraliseerida) ka muud eluvaldkonnad. Sealhulgas ja eelkõige eelarvepoliitika.

Viimane samm aga tähendaks, et riikide liidust saaks liitriik ehk siis Euroopa Ühendriigid. Idee ise pärineb Esimese maailmasõja päevilt. Šveitsis redutanud Vladimir Uljanov (Lenin) kirjutas juba 1914. aasta sügisel teesid "Euroopa Ühendriikidest". Sellega assotsieerusid 1923. trükis avaldatud krahv Richard Coudenhove-Kalergi ideed. Et esimeseks ühendajaks pidi just Nõukogude Venemaa saama, on saatuse iroonia, millele sakslased jõuliselt kaas aitasid. Järgmine Euroopa ühendamise katse tuli juba Hitleri Saksamaalt. Viimasest annab hea ülevaate praegugi raamatupoodides müügil olev Mark Mazower’i "Hitleri impeerium".

Paradoksaalsel moel on täna osutunud Euroopa ühendajaks jällegi mandri suurvõim Saksamaa. Seda küll teistsugusel ja tsiviliseeritumal moel. Ühelt poolt peaks reegleid rikkunud Ladina-Euroopal minna laskma – igaühel on õigus elada oma reeglite järgi. Teisalt ei saa Saksamaa neil minna lasta, sest devalveerunud Vahemere riigid ei jõuaks siis enam Saksamaa käest osta (nagu kirjutas viimane Economist).

Olen kindel, et niipea kui terminoloogias hakkab "rohkem Euroopat" asenduma "Euroopa Ühendriikidega", on solidaarsusel lõpp. Nii ongi Euroopa osutunud alasti olevaks. Pime usk eurosolidaarsuse imettegevasse jõusse on jätnud alastioleku märkamata. Euroopa vajab uusi rõivaid. Kas selleks kuningriigi kodanike silmi avavaks poisikeseks osutub Euroopa parim rahandusminister Jürgen Ligi, ei ole kindel. Aga tore oleks!

Andres Arrak,
majandusteadlane

Allikas: RahvusRinghääling

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.

Allikas: http://bhr.balanss.ee/