VABAMÕTLEJA: George Carlin - poliitikast ja haridusest

USA koomik ja ühiskonnakriitik (filosoof ?) George Carlin (1937-2008) räägib natuke talle omase sarkasmiga, miks hardussüsteem kunagi "valmis ei saa" ja mida arvab Ühendriikide poliitikast. Lõik pärineb 2005. aasta etteastest "Life Is Worth Losing".

Asjade ostmine! Inimesed kulutavad olematut raha asjadele, mida neil vaja pole. Raha, mida neil pole, asjadele, mida neil vaja ei ole. Et ikka saaks krediidi viimseni ära kulutada ja maksta kogu ülejäänud elu 18% intressi asja eest, mis maksis 12.50 $! Ja koju jõudes ei meeldinud see neile enam nagunii. Mitte just eriti tark tegu, sõbrakesed. Mitte just kõige kuradima targem tegu!

Aga kui rääkida sellest kellegagi. Kui üks neist isoleerida ühiskonnast, kui istuda rahulikult maha ja rääkida nendega madalast intelligentsusest, rumalast käitumisest, halbadest otsustest, siis hakatakse otsemaid rääkima haridusest! See on vastus kõigele! Haridus. Öeldakse: „Meil on vaja rohkem raha haridusele! Meil on vaja rohkem raamatuid, rohkem õpetajaid, rohkem klassiruume, rohkem koole. Rohkem eksameid lastele!“ Sa kostad neile: „Tead… me oleme kõike seda juba proovinud ja lapsed ikkagi ei suuda eksameid läbida.“ Vastuseks tuleb: „Ära selle pärast muretse! Me alandame läbimiseks vajalikku taset.“ Ja see ongi, mida nad paljudes koolides teevad! Nad alandavad läbimiseks vajalikku taset, et rohkem lapsi lõpetaksid kooli. Rohkem lapsi lõpetavad, kool jätab endast hea mulje – kõik on õnnelikud! Riigi üldine IQ-tase langeb jällegi kaks või kolm punkti ja üpris varsti on kolledžisse pääsemiseks vaja ainult kuradima pastakat! Pastakas on? Kobi sisse – füüsika tund käib!

Siis me imestame, miks 17. teises riigis lõpetab rohkem teadlaseid kui meil. Haridus – sõna, mida poliitikud tunnevad! Nad kasutavad seda sõna teie vastu. Poliitikud on juba aegade algusest saati peitunud kolme sõna varju: riigilipp, piibel ja lapsed. „Ühtegi last ei jäeta maha!“ Tõega või? Mõnda aega tagasi rääkisite lastele edumaa andmisest! Edumaa, maha jätma. Kellelgi on siin asjad õige sassis!

Aga kõigel sellel on põhjus. Sellel on põhjus. Kõik toimub põhjusega: miks hardussüsteem imeb ja miks see ealeski korda ei saa. See ei parane kunagi. Ärge lootkegi! Olge rahul sellega, mis teil on. Sest selle riigi omanikud ei soovi seda. Ja ma räägin tõelistest omanikest. Suured ja rahakad ärihuvid, mis kontrollivad sündmuseid ja langetavad kõik tähtsad otsused. Unustage poliitikud! Poliitikud on nukud, illusiooni loomiseks nagu teil oleks valikuvabadus. Teil ei ole! Teile ei ole valikut! Teil on omanikud! Te olete nende omand! Kõik on nende oma! Nende valduses on kõik strateegiline maa & korporatsioonid. Senat, kongress ja omavalitsused on neil ammu kinni makstud. Kohtunikud on tagataskus. Ja muidugi omavad nad kõiki meediakorporatsioone, seega kontrollivad nad pea kõiki uudiseid, mis sinuni jõuavad. Sa oled neil mune pidi pihus! Nad kulutavad iga aasta miljardeid dollareid lobitööks, et pressida läbi oma tahtmine. Ja me teame, mida nad tahavad: nad tahavad rohkem enesele ja vähem kõigile ülejäänule.

Aga ma ütlen teile, mida nad ei taha. Nad ei taha kriitilise mõtlemisvõimega populatsiooni. Nad ei taha asjadega kursis olevat, haritud ja mõtlemisvõimega inimesi. See neile huvi ei paku. See neid ei aita. Vastupidi – see on nende huvidega vastuolus! Just nii! Nad ei soovi inimesi, kes on piisavalt targad, et istuda köögilaua ümber ja mõista, kui jõhkralt neil nahk üle kõrvade tõmmatakse süsteemi poolt, mis viskas nad üle parda kuradima 30 aastat tagasi. Nad ei taha seda. Teate, mida nad tahavad? Nad tahavad kuulekaid töötajaid! Kuulekaid töötajaid. Inimesi, kes on piisavalt targad, et mõista masinatööd ja paberimäärimist, aga just parajalt lollid, et passiivselt aktsepteerida järjest väiksema palgaga, suurema töökoormusega, ilma boonusteta viletsamaid töökohti. Ja muidugi „haihtuvad“ pensionid, mis kaob hetkel, mil sa lähed seda kätte saama. Ja nüüd nad tulevad su sotsiaalkindlustuse järele! Nad tahavad su kuradima pensioni! Nad tahavad seda tagasi! Et nad saaksid selle anda oma kurjategijatest sõpradele Wall Street’il. Ja teate mis – see läheb neil läbi! Nad saavad teilt kõik varem või hiljem. Sest see kuradima koht on nende oma!

See on üks suur klubi ja sina sinna ei kuulu. Mina ja sina ei ole suures klubis. Muide – see on see samune klubi, mis päevast-päeva korrutab, mis on „tõde“. Päevast-päeva korrutab nende meedia, mida uskuda, mida mõelda ja mida osta. Laud on kaetud, sõbrad. Mäng on läbi, aga keegi ei pane seda tähele. Tundub nagu kedagi ei huvitaks. Head, ausad, töökad inimesed. Valgekraed, sinikraed. Pole vahet, mis värvi särki kannad. Head, ausad ja töökad inimesed jätkavad… nende rikaste türapeade valimist, kes ei hooli neist. Sa ei lähe neile korda! Sinu probleemid ei ole nende omad! Neid ei huvita! Neid ei koti absoluutselt! Absoluutselt.

Ja justkui keegi ei paneks tähele, justkui kedagi ei huvitaks. Just selle peale omanikud loodavadki. Asjaolule, et üsna tõenäoliselt ameeriklased jäävadki tahtlikult ignorantideks, kellele igal õhtul suur puna-valge-sinine munn taha keeratakse. Selle riigi omanikud teavad tõde – selle nimi on „Ameerika unelm“, mille uskumiseks pead sa küll magama.

Allikas:http://www.vabamotleja.info/