MATTI ILVES: LÄÄS ON KAOTANUD UUE KÜLMA SÕJA

Lääneriigid on juba kaotanud uue külma sõja, ilma sallest kahjuks isegi aru saamata. Uus külm sõda algas Putini võimuletulekuga ja nüüd võib ütelda, et Venemaa on selle sõja juba võinud, või seisab võidule väga lähedal ning nüüd jääb oodata Venemaa muutumist järjest pealetungivamaks.
Aga kohalikud poliitilud räägivad meile veel muinasjutte, et Euroopa Liit kaitseb meie huvisid ja oleme ka kindla NATO vihmavarju all.

"Tüli ühel kaugel maal inimeste vahel, kellest me midagi ei tea" oli Briti peaministri Neville Chamberlaini põlastav väljendus, millega ta kirjeldas Tšehhoslovakkia võitlust ellujäämise eest enne lendu Münchenisse 1938. aasta septembris, mil otsustati anda Tšehhoslovakkia tükeldamiseks Natsi-Saksamaale. Sel moel oteustati Kesk-Euroopa mandri saatus. Praegu 70 aastat hiljem on olukord samalaadne, ainult nüüd ei ole ohuks Saksamaa, vaid Venemaa. Maad mida oht puudutab on suurel määral samad, mida hõlmas omaaegne Molotov-Ribbentropi pakt - riikide rida, mis ulatub Läänemere rannikult Musta mereni. Ka Chamberlaini meeleolu leidub tänapäeval küllaga. Kas tõesti peaksid näiteks Saksamaa inimesed maksma gaasi eest rohkem kuskil kaugal asuva Eesti huvide kaitsmise nimel?"
See on tsitaat Edvard Lukase raamatust "Uus külm sõda" ja kõik järgnevad tsitaadid pärinivad samast teosest.

Tegelikult on olukord praegu veel halvem kui oli sir Chamberlaini ajal, sest Lääne ärimehed on kaotanud viimasedki moraali kübemed, see on meie tsivilisatsiooni hääbumise ning "liberaalsete väärtuste võidukäigu" tulemus ja parem pole olukord ka poliitikute hulgas. Putini Venemaa on osanud praegust olukorda oskuslikult ära kasutada, algul sidudes need riigid gaasi- ja naftatarnetega ja seejärel ka poliitiliselt. 

"Veelgi imelikum on see, kuidas välismaised ärimehed vaatavd läbi sõrmede ka iseenda halvale kohtlemisele. Kõik 1990. aastatel Lääne rahadega alustatud nafta- ja gaasiprojekrid on täielikult või osaliselt läinud Kremil või tema liitleste kontrolli alla. Kuid peaaegu keegi ei ole protestinud. Nii Shell kui ka BP on langenud Kremli seisukoha ohvriks, mille kohaselt välismaine kapital ja oskusteava on hea, aga välismaine kontroll ja eriti märkimisväärse tulu minek välismaalastele on halb. ...
2006. aasta detsembris müüs Royal Dutch Shell valdava osa oma osaluse hiigelprojektis Sahhalin-2 Gazpromile. See toimus pärast seda, kui Venemaa valitsus oli nöudnud talt 30 miljardit dollarit kahjutasu "keskkonna kahjustamise" eest. Ometi tänas Shelli boss Jeroen van der Veer härra Putinit probleemi lahendamise eest ning kinnitas, et tema kompanii investeerib ka edaspidi Venemaale. ...
Gazpromi tehing Saksamaa suurima energiaettevõttega E.ON Ruhrgas on andnud talle Saksamaal väga suure poliitilise mõju. Sama saatuse vältimiseks üritas Briti valitsus takistada Gazpromil esitsmast pakkumist riigi peamisele gaasijuhtmete ettevõttele Centrica. Aga kuidas saaks pakkumisele vastu seista, kui seda toetab Suurbritannia enda energiahiiglane nagu BP? See näib välja, nagu tänaks vägistamise ohver kõigepealt vägistajat, et see ei kohelnud teda liiga karmilt, ja seejärel hakkaks temaga äri tegema. Isiklikes suhetes on sellline oma palge kaotamine võimalik ainult maailmas, kus eetikal ja eneseaustusel ei ole enam mingit tähendust. Aga just niimoodi on juhtunud Venemaaga äri ajanud välismaiste ettevõtetega."

Nii kui tsitaatidest selgub, on Lääne ärimehed valmis isegi taluma alandusi ning rahalist kahju, tulevikus loodetava kasumi nimel ja ei peata ka miski suuremate lääneriikide valitsusi ärihaide pilli järgi tantsimast.
Agressivset Venemaad käsitletakse ikka kui head sõpra ja suurepärast strateegilist partnerit, kellega sõlmitakse varsti ka viisababaduse režiim. Mina olen kaotanud aga igasugase lootuse Lääne ja NATO sõjalisele abile, kui seda peaks vaja minema, pealegi otsustavad NATO sekkumise poliitikud mitte aga sõjaväelased.
"Õieti on Europa tavarelvastus nii väike ja nii suurel määral aktiivses kasutuses, et on isegi kaheldav, kas NATO suudaks Ida-Euroopas toime tulla kas või kaitseoperatsiooniga, rääkimata juba Venemaa ründamisest."
Meie valitsus aga kulutab kaiteväe arenguks mõeldud raha igasuguste missioonide peale ja ka selliste sõdade peale millest me osa ei võtagi, näiteks Liibüa sõja eest kasseriti meilt sisse vähemalt 77 000 eurot, ehk 12 000 000 EEK ja see võib olla vaid jäämäe veepealne nätav osa.

Lõpetuseks üks luuletus: "Ajaleht Komsomolskaja Pravda avaldas jahmatava luuletuse, mis kõneles päevast, mil Venemaa relvajõud vallutavad taas Eesti. Selle lõpp on järgmine:

Pole kaugal Pikhva diviis:
lühike kiirmarss ja langenud ongi Tallinn!
Mulle öeldakse: aga eks ole ju ikka
avalik arvamus selle vastu,
eks ole ju Eesti nüüd NATO-s...
Ja mis siis? On´s NATO-l seda vaja?
Nende sõnu uskuda ma ei soovi-
mõelda vaid, ütlevad, et okupatsioon!
No las vähkrevad ja hambaid krigistavad:
ehh, vabaduse leek taas kustutati...
Küll lepime kokku nende kopikakoidega,
kes gaasi eest maha müüvad oma isa ja emagi.
Ei karda ma öelda teile eestlased:
Euroliidust vaevalt teil on abi..."