LIIVIMAA, see on Eesti ja Läti

  President Toomas Hendrik Ilvese kõne Läti Vabariigi presidendi Andris Bērziņši tänasel ametlikul õhtusöögil Riias.

«Austatud president Andris Bērziņš, mu daamid ja härrad!
Sõbrad!

Ma loodan teie kõigi mõistmisele, kui kaugenen selle meeldejääva ning samas töise riigivisiidi esimese päeva õhtul poliitikast ja majandusest, sest kõnelen neist sügavamatest juurtest, mis ühendavad Eestit ja Lätit. Need juured on nagu niidistik, mille osad on ükshaaval haprad, ent kokku moodustavad tugeva sideme.

Liivimaa, üks meie piirkonna kauaaegsemaid haldus-territoriaalseid moodustisi, on Eestit ja Lätit 800 aastat tihedalt põiminud. Minugi ajalooline kodu asub linnulennult viis kilomeetrit Läti piirist Mulgimaal, mis sai oma nime läti keelest. Selles talus, nagu paljudes naabertaludes, saabus majandusedu Riia kaudu. Sest Riia oli meie pealinn, kuhu saatsime oma lina, meie toonase rikkuse allika.

Oleme seotud nii tihedalt, et Läti esimene demokraatlik riigipea Janis Čakste, kelle hauamärk oli okupatsiooni aastakümneil vaikse ja samas nähtava vastupanu sümboliks ning kuhu ma täna panin selle suure lätlase mälestuseks pärja, sõnas 1925. aastal koguni: «Ei ole eraldi Eesti rahvast, ei ole eraldi Läti rahvast, vaid on üks ühine Eesti-Läti rahvas.» Mina ei oska nii kategooriline olla, kuid julgen öelda, et eestlased on liivlaste kaudu lätlastega sugulased.

Me kõik rautame suvel rege ja talvel parandame vankrit, me kõik oleme pragmaatilised ja parajalt töökad. Aga sugulastel, nagu ikka, on ka erinevusi. Neist ühte kirjeldas Põhja-Lätis, Ipiki ehk Ööbiku külas elanud Eesti tõlkija Rein Sepp, kes on vahendanud meile maailma kultuuriloo tüvitekste «Niebelungide laulust» kuni «Vanema Eddani». Talle kuulub lause: «Kui kohtame teel eestlast, siis enne, kui see meiega pilgu seob, ühendab ta selle maaga; lätlane aga, vastupidi, lööb pilgu enne selle meiega sidumist kõigepealt taevasse.»

Inimesed, sarnased ja erinevad, moodustavadki Eestit ja Lätit ühendava niidistiku. Nende seas on kultuurirahvast ja poliitikuid, ettevõtjaid ja meremehi. On ka hilisem Eesti eksiilvalitsuse juht Tõnis Kint, kes 1918. aasta novembris õppis Riia Polütehnikumis, kui üliõpilaskorporatsioon Vironia otsustas üksmeelselt Eesti sõjaväkke astuda. Vabadussõja lahingud tõid Tõnis Kindi järgmisel aastal Riia poole tagasi – Eesti soomusrongil Läti riiki kaitsma. Talle oli tähtis mõlema maa vabadus. Tänapäevast rääkides vaadakem aga enda ümber ning me näeme näiteks praegust Läti kaitseministeeriumi parlamentaarset riigisekretäri Veiko Spolitist ja liivlaste kultuuri edendajat Valts Ernštreitsi, kes mõlemad õppisid 20 aastat tagasi Tartu Ülikoolis. Nad on Läti patrioodid, samas mõistavad Eestit ja oskavad eesti keelt.

See toob muidugi meelde, et alates ülemöödunud aastast on meil ühine tõlkeauhind, mis loodetavasti elavdab ka tõlkimist teineteise keeltest, toob teineteise kultuurid palju lähemale. Samuti on koostamisel ajakohastatud eesti-läti ja läti-eesti sõnaraamat. Ent ajalooliselt on meie keeleliseks ühenduslüliks ka liivi keel, mis vääriks laiemat teadvustamist ja mille lugu hoolsamat uurimist.

Mu daamid ja härrad.

19. sajandi alguses Eesti oma luulele nurgakivi ladunud Kristjan Jaak Peterson, Riias sündinud ja seal elanud noor mees, võttis Tartu-Riia tee ette jalgsi. 1925. aastal sõitis Eesti riigivanem Jüri Jaakson oma esimesele riigivisiidile Riiga rongiga. Ka mina saabusin täna Riia keskvaksalisse otserongiga Tallinnast. Sõit kahe pealinna vahel kestis nüüd viis ja pool tundi, tavarongiga oleks see veel kolm tundi pikem.

Lahenduse peab tooma Helsingit läbi Balti riikide ja Poola ülejäänud Euroopaga ühendav raudtee Rail Baltic, meie kõige olulisem koostööprojekt, millel on ka Euroopa Komisjoni toetus. Mererahvad, kes me mõlemad oleme, on ju harjunud suunama pilku kaugusesse, mõtlema suurelt ning olema julged ja leidlikud, vastutustundlikud enda ja kaaslaste suhtes.

Vastutustundlikkus iseloomustabki nii Eesti-Läti suhteid, kus pole kahepoolseid probleeme, kui ka meie mõlema riigi tegutsemist hiljutises majanduskriisis. Tunnustan siin Läti viimaseid valitsusi ning muidugi Läti inimeste mõistmist paljude raskete otsuste suhtes.

Tänini kehtib 1919. aasta oktoobris, Eesti soomusrongide Riiga jõudmist tervitades, ajalehes «Bribwà Seme» avaldatud lause: «Meid toetades – toetate teie ka ennast.» Eesti on Läti kindel toetaja euroalaga ühinemisel, siin oleme valmis igati jagama enda kogemust, mis oli vajalik Maastrichti kriteeriumide tingimusteta täitmiseks. Me usume Lätisse, sest Läti on meile tähtis. Oleme teineteisele olulised kaubanduspartnerid ja investorid. Veelgi enam – Eesti ja Läti on vastastikku majanduslikult suurriigid.

Nüüd kohtuvad meie ametnikud ja ministrid rohkem Brüsselis kui Riias ja Tallinnas. Ühelt poolt tundub see asjalik ning Euroopa Liidu kahele partnerile ainuõige. Mina aga julgustan meie eri ministeeriumite ametnikke kohtuma sagedamini nimelt Riias ja Tallinnas, või miks ka mitte Valgas-Valkas. Rahandusministeeriumid ning keskpangad on heaks eeskujuks, millist tulu võib tõusta ühistest huvidest – erihuvidest, kui soovite – kantud koostööst.

Liitkem siia juurde Balti-Põhjala mõõde ning näeme Euroopas piirkonda, kus inimestel on hea elada ning mis peaks õigusega olema mõjukas, edukas, läbipaistev, innovaatiline, kodanikuühiskonda toetav, turvaline. See viimane, turvalisus, tähendab ka seda, et oleme targad ja vastutustundlikud oma riigikaitse arendamisel.

President Bērziņš.

Ma tänan teid kutse eest tulla Riiga, mis Liivimaa pealinnana on mõjutanud poole Eestimaa majanduslikku ja vaimlist elu. Riiga, kus töötas okupatsioonieelse viimase Eesti suursaadikuna minu vanaonu Hans Rebane. Riiga, kus tänapäeval on Eestil ning minul isiklikult palju sõpru ja häid kaaslasi.

Nüüd aga tõstan ma klaasi kõige selle nimel, mis Eestit ja Lätit ühendab, mis ühendab meid kõiki.

Elagu Läti!»
Allikas: http://bhr.balanss.ee/
________________________
Jaa, mida sellise kõne peale siis öelda? Paistab tõesti, et T.H.Ilvese jaoks eesti rahvast pole olemas.
M.I.