MATTI ILVES: ELU HÄBIGA

Suurema osa elust olen pidanud elama häbitundega oma riigi pärast. Häbitunne ei alanud kohe, kui ma lugesin kahte minu elus oluliseks osutunud raamatut. Üks oli "Vabadussõja ajalugu" ja teine "Eesti rahva kannatuste aasta". Lugesin neid kusagil 7.-8. klassis. Siis oli esiteks uhkus meie esivamemate kangelasliku võitluse üle (minu mõlemad vanaisad võtsid osa Vabadussõjast) ja teiseks kahjutunne kaotatud riigi pärast. Arutasime sõpradega tihti neid küsimusi ja tundsime huvi kõige vastu, mis meenutas vaba ja iseseisvat Eestit. Lugesime ahnelt eestiagseid ajalehti, ajakirju ja raamatuid, mis olid siis päris hästi kättesaadavad.

Konkreetne häbitunne riigi kaotuse üle ilma vastuhakuta sai alguse peale koolide lõpetamist, siis kui käisin juba tööl. Kodus Tallinnas oli mul toa seinal Pätsi pilt (hoolimata riigi äraandmisest, lihtsalt kui vastupanu sümbol), pildistatud hea trükitehnikaga luksuslikust kultuuriajakirjast "Varamu", aastakäik 1938 - Viiralti joonis.

Nooruses Päts ja Laidoner väärisid lugupidamist, nende panusega iseseisva riigi loomisesse.
William Toomingas iseloomustab tolleaegset Pätsi: "Konstatin Päts oli 43 a. vana, hetkel lipnik, olles ühes kindluse kahurväe polgus - mitte riviteenistuse kohal. Pätsi loomus oli egotsentriline. Vedru, mis teda tiivustes tegevusele, oli auahnus. See vedru on kõigil avaliku elu tegelastel ja seda tuleb võtta normaalse nähtena, kui see ei ohusta ühiskonda. Tavaliselt peetakse oma auahnusel pidurid peal sünsuse piiride hoidmiseks." Eesti patrioodina iseloomustab ta ka Johann Laidoneri.

Õieti aga üteldakse, et võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub absoluutselt. Tiit Made kirjutab: "12. märtsiks (1934 M.I.) jõudsid Laidoner ja Päts omavahel võimujagamise küsimustes kokkuleppele. Päts pidas õigeks kasutada kõige käepärasemaid vahendeid ja korraldada Laidonerile kuuletuvale sõiaväele toetudes ja maineka kindrali kätega riigipööre. ...
15. märtsil esines Päts Riigikogus ja tegi rahvaasemikele ründavas stiilis selgeks, et vabadussõialased valmistuvad vägivaldseks võimuhaaramiseks. Enesealalhoidu kõrgelt hindavad Riigikogu liikmed kiitsid valitsuse erakorralise seisukorra kehtestamise sammud heaks ning läksid suvepuhkusele, et septembris veel kord erakorralisele istungjärgule kokku tulla kuulama oma selleks ajaks peaministriks saanud eesistujat Karl August Einbundilit (Kaarel Eenpalult), et parlamentki on seatud vaikivasse olekusse ning kõigil tuleb suunduda aastaid kestvale mittemidagitegemisele. Istungeid toimuma ei hakka ja komisjonide töös pole vaja osaleda. Muretseda aga ei tasuvat, sest palk jookseb edasi."
Nii omandasid Päts ja Laidoner praktiliselt absoluutse võimu ja võisid käituda riigiga täpselt nii, kuidas nad heaks arvasid. Kuhu see meid välja viis teame kõik.

Toon veel mõned väljavõtted Tiit Made raamatust "Kaks korda iseseisvaks", kirjastus Argo 2011: "2. oktoobril tutvustati baaside lepingut Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaite komisjonidele. Päts oli otsustanud, et seda ei ratifitseeri Riigikogu, vaid tema ise oma otsusega.(1939 M.I.)...
Eesti valitsus tegutses rahva seljataga täiesti äraarvamatult ja kontrollimatult, millel oli sageli juures paanilisuse maitse. Üks rahvavaenulik korraldus tuli oktoobris sisekaitse ülemalt Paul Vihalemmalt, kes tühistas kõik Eesti kodanike välispassid, millega tõmbas peale kriipsu okupantide eest riigist lahkuda. See ei käinud baltisakslaste kohta, kelle riigist lahkumise osas olid Hitler ja Stalin kokku leppinud. ...
Kuna enam midagi vaielda või vaidlustada polnud, pidi sõjavägede ülemjuhataja Laidoner aksepteerima okupantide kindrali Meretkovi "Narva diktaadiks" nimetatud nõudmisi ja kirjutas 17. juunil (1940 M.I.) kell 15 alla "kokkuleppele" Punaarmee Eestisse sisselaskmise kohta tingimustes, kus see armee juba Eestis peremehetses. Seejärel pakkus ta Meretskovile ja tema delegatsioonile lõunasöögi Narva hotellis Sankt Peterburg, kus ta näitas üles initsiatiivi ja tõstis klaasi okupant Stalini terviseks."

Nüüd olgu see riigi kaotamise ja alistumise lugu ilma püssipauguta meile hoiatuseks. Ka tänapäeval on reeturpoliitikud mänginud maha meie iseseivuse Euroopa Liidule.
Filmis "Nimed marmortahvlil" üteldi, et nüüd me kaitseme oma riigi iseseivust, aga hiljem tuleb seda teha veel ja veel... Selline, paistab, et ongi ühe väikese rahva ajalugu.
Võitluses kaotada iseseisvus ei ole häbiasi. Aga kui võitluseta on loobutud iseseisvusest, siis paneb see igat ausat inimest elama häbitundega.