MART HELME: Kes vastutab?

Saada sõbrale
Suursaadik


Euro - ja ühes sellega ka Euroopa Liit - lähenevad vältimatule katastroofile. Kreekast ei tasu enam rääkida - see on allavett läinud ning jäetakse ühel hetkel uppujana ise ennast päästma. Kuid juba soovitab ka Itaalia ekspeaminister Silvio Berlusconi Saksamaal, kes takistavat eurokriisi lahendamist kõige enam, rahaliidust lahkuda. Ühtlasi ähvardab ta, et Itaalia hakkab ise eurosid trükkima (sic!). Hispaania, mille raskusi on eurokraatide poolt Kreeka taustal aga ennastunustavalt varjatud, keeldub paralleelselt IMF-i abist, kuna uhked hispaanlased teavad kreeklaste (ja lätlaste) kogemustest, missuguse neokoloniaalse sõltuvuse see endaga kaasa toob. Prantslased seevastu räägivad majanduskasvu taastamisest kui kogu kontinendi majanduse uuele kvaliteedile viiva võluvitsa kasutamisest. Wishful thinking, nagu teisel pool Atlandi ookeani öeldakse. Mis puutub Euroopa Komisjoni, siis istub sealne ametnike ja poliitametnike armee sisuliselt paralüseerituna, kui aeg-ajalt kostvad hauatagused hüüatused „rohkem Euroopat!“ ja „tsentraliseerimine“ välja arvata.
Sest tegelikult... Tegelikult tegeleb igaüks juba pigem iseenda, mitte niivõrd euro ja Euroopa Liidu päästmisega.
Eesti näib ses suhtes olevat viimane mohikaanlane. Euroopa parimaks rahandusministriks kuulutatud Jürgen Ligi näib ikka veel uskuvat, et EFSF ja ESM, aga võib-olla ka mõni muu nurjumisele määratud meeleheiteponnistus sünnitavad ime ja katastroof jääb tulemata.
Tahtmatult meenub Adolf Hitler, kes Saksamaa lüüasaamise viimastel päevadel oma punkris ikka veel operatriivkaardi ees olematute väeüksuste lipukesi ühest punktist teise tõstis ning Friedrich Suure portree ees oma imest Weseril unistas. Lipukestega tähistatud üksused jooksid aga laiali ja tappes ning vägistades edasi rühkivad nõukogude väed ei pööranudki Weseri jõeni jõudes Friedrich Suure kummitust nähes sugugi otsa ümber.
Isenesest pole rahandussüsteemide kokkuvarisemises mitte midagi uut. Euroopa sai seda viimati tunda, kui 1970. aastate algul läks hingusele senine Bretton Woodsi süsteem. Tulid rasked ajad, aga elu läks edasi.
Elu läheb edasi ka nüüd, sõltumata euro ja Euroopa Liidu saatusest. Küsimus, mis Eesti kontekstis - ja Eesti kontekstis tunduvalt teravamalt kui nn. vana Euroopa kontekstis - püstitub, on aga järgmine: kas keegi kõigi nende katsumuste eest, mis meie inimestel euroga seoses on juba tulnud üle elada ja edaspidi veel üle elada tuleb, ka vastutab? Kas Euroopa parim rahandusminister - kes käesoleva jutu kindlasti riigivastaseks tembeldab - kavatseb oma tegude eest vastutada? Kas kriisis elamist nautiv ja statistilist jura käisest puistav peaminister Andrus Ansip kavatseb oma genotsiidipoliitika eest vastutada? Kas president Toomas Hendrik Ilves kavatseb oma vigu ja sisuliselt omaenda vastandiks osutunud europropagandat tunnistada, kahetseda ning rahvalt talle põhjustatud kannatuste eest vabandust paluda?
Kindlasti mitte! Ometi oli eurokriis ning sellega kaasnevad võimalikud kahjud selgelt näha juba siis, kui Eesti võimueliit euro kasutuselevõtu nimel tänaseks vaieldamatult genotsiidipoliitikaks kujunenud kärpekavadega algust tegi. Sellest hoolimata otsustati käibelt kõrvaldatud kroone mitte alles hoida, vaid need uljalt hävitada!
Praegu näeme, mida kogu see poliitilis-majanduslik valearvestus endaga kaasa toonud on: parimas tööeas ja -oskustega inimeste massilise lahkumise Eestist (hiljutise rahvaloenduse ja sellega kaasnenud ansiplike manipulatsioonide teema on eraldi jutt ega mahu praeguse artikli raamidesse), avalike teenuste drastilise kokkutõmbamise, millega seoses räägitakse juba koguni osade Eesti piirkondade täielikust mahajätmisest, riigi administratiivse suutlikkuse vähenemise, korruptsiooni pretsedenditu kasvu (tühi toob tüli majja, eurorahade jagamisest on saanud aga äri omaette), asotsiaalse käitumise plahvatusliku kasvu ning eestlaste võõrandumise oma riigist tasemele, kus isegi kõige olulisematel tähtpäevadel jätavad inimesed lipud heiskamata, kuna ei taju Eestit enam oma riigina.
Ent valitsus ei kavatsegi üha kiiremini allamäge veereval eurovankril senist hukatuslikku poliitikat muuta. Kärpida tuleb veel rohkem, inimestelt otseste ja kaudsete maksude ning tõusvate hindadega välja pigistada veel enam, üle-Euroopalistesse päästepakettidesse sisse pigistada aga kasvõi emade rinnapiimatilgad ja imikute verepisarad! Sealjuures iseenda sissetulekuid vähimalgi määral löögi alla seadmata. Kõik ikka riigi nimel! Isegi, kui varsti pole enam rahvast, kellel seda riiki tarvis oleks.
Ma loodan siiski, et vastutuse tund tuleb. Ma tahaksin, et Ilves, Ligi, Ansip ja teised, kelle väitel euro pidi tooma meile stabiilsuse, jõukuse, investeeringud, julgeoleku ja teised poliitikute kõnepruugi imeloomad, seisavad ükskord õiglase kohtu ees ja annavad vastust Põhiseadusega manipuleerimise eest, kõigi oma jokk-skeemide eest, kümnete tuhandete inimeste kärpekavadest tingitud kodude mahajätmise ja purustatud elude eest, korruptsiooni eest, võõrriikide ja -korporatsioonide huvides langetatud otsuste eest. Ja teevad seda mitte oma parteiliste aukohtute vaid tõeliste, poliitiliselt rippumatute kohtute ees.
Poliitilisest vastutusest, mis tõlkes tähendab vastutuse puudumist, ei piisa enam. I have a dream, ütlen ma nii, nagu Martin Luther King.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php
__________________
Hr. Mart Helme on ka Eesti Konsrvatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige.
M.I.