MARTIN HELME: Elektrituru avamine praegusel kujul on hullus

Lisatud: 6. juuni
Saada sõbrale
Õhtulehe kolumnist
Isegi ainult kaugelt majandusteooriat nuusutanud inimene teab, et vaba turu tingimustes kujuneb hind pakkumise ja nõudmise tasakaalupunktis ning et vabal turul tekkiv konkurents on peamine tegur, mis hindu alla viib. Kuidas siis ikkagi nii, et meil Eestis räägitakse silmagi pilgutamata, et elektrituru avamise järel on oodata hinna hüppelist kasvu?!

Väga lihtne, kuidas: meil ei avata mitte turgu, kus tekib konkurents, vaid lastakse Eesti Energia nimeline monopol vabalt inimesi röövima. Teiseks ei avata meil mitte Eesti siseturgu konkurentsile kõigi soovivate elektritootjate jaoks, vaid avatakse meie turg Põhjamaade hindadele.

Mida see tähendab? Eesti on ainus riik regioonis (peale euroliitu mitte kuuluva Venemaa), kes toodab elektrit rohkem, kui ise ära kulutab. Nii Soome, Rootsi, Taani kui Läti on pidevas energianäljas. Niipea, kui me “avame” oma turu neile, kasvab nõudlus Eestis toodetud elektri järgi hüppeliselt. Nõudluse kasv tõstab ka hinda. Hinda suurendab ka see, et elektrinäljased Põhjamaad on meist oluliselt rikkamad. Nad võivad eesti vaese eratarbija iga kell “avatud” turul üle pakkuda.

Niisiis tekitab Eesti valitsuse poliitika alates järgmisest aastast olukorra, kus turule ei teki juurde mitte rohkem pakkujaid, kes hinna alla viiks, vaid rohkem nõudjaid, kes hinda oluliselt kergitavad. Mitte tootjad ei konkureeri eesti inimese elektritarbimise pärast, vaid eesti inimesed konkureerivad soomlaste-rootslastega meie oma elektri pärast.

Sest mingit konkurentsi meil turu avamise järel ei teki. Konkurentsiseaduse järgi on turul olulist osakaalu omav ettevõte selline, mis kontrollib enam kui 40 protsenti turust. Eesti Energia kontrollib Eestis suurtarbijate turust 75 protsenti ja eratarbijate turust praktiliselt 100 protsenti. See positsioon ja suurusjärk ei muutu niipea. Kuulutada turg avatuks ja loobuda selle järel monopoolse riikliku ettevõtte hinnapoliitika kontrollimisest ei ole mitte rumalus või võhiklikkus majanduses, see on teadlik ja küüniline poliitika eesti inimestelt raha välja pigistamiseks. Elektri hind on meil varjatud maksustamise viis.

Seda kinnitab ka elektri hinna struktuur. Alates Eesti astumisest Euroopa Liitu on riiklikud tasud ja lõivud elektrihinnas kasvanud 204 protsenti. Praegu moodustavad elektrihinnast poole kõikvõimalikud maksud. Me maksame elektriaktsiisi, me maksame maksu pealt maksu ehk aktsiisile lisandub käibemaks. Me maksame tuulikulobi poolt korrumpeerunud poliitikutelt ostetud seaduse alusel tuulikute - aga mitte ühegi teist tüüpi rohelise energia - subsiidiume. Me maksame saastetasu, sest Eesti riik on puhtast rumalusest liitunud Kyoto lepinguga, mis ei vähenda küll ühegi mehhanismiga saastet, küll aga on muutnud saastetasudega kauplemise hiigelsuureks ja tulusaks äriks, kus maksavad kõik, kasu saavad aga väga vähesed. Ja need on alles tootmiskuludele lisatud hinnakomponendid.

Lisaks ajab elektri hinda üles tootmisse peidetud Eesti Energia kasum ja investeeringud. Valitsus võtab igal aastal rahvale kuuluvast energiafirmast välja miljardeid kroone kasumina, et seda siis Kreeka abipakettidele, DASA-dele ja Maailmavaate sihtasutustele ning sajale muule suurejoonelisele rahva raha raiskamisele või legaliseeritud korruptsiooniskeemile kulutada. Samal ajal päästekomandosid ja koole sulgedes ning haigekassa järjekordi kasvatades. Eesti Energiast välja võetav kasum on varjatud maks ning toimib sarnaselt käibemaksule: ta lööb kõige valusamini kõige vaesemaid.

Lisaks kasumile on tootmishinna sisse kirjutatud ka investeeringud. Ja need ei ole väiksed. Eelmisel aastal investeeris Eesti Energia 508 miljonit eurot ja sel aastal plaanitakse kulutada 570 miljonit. Võrdluseks, Tallinna linna eelarve on 474 miljonit eurot. Aga kui Tallinnas kulutatava raha puhul saame me kõik aru, et see on avalik raha, mille kulutamine peab olema läbipaistev ja lõppkokkuvõttes meie kui maksumaksjate kontrolli all, siis kui palju läbipaistvust või avalikku kontrolli on meil meie omandis oleva ja meie makstud rahaga investeeriva Eesti Energia üle? Ligi üheksa miljardit krooni aastas kulutatakse kabinetivaikuses, selle vajalikkuse, otstarbekkuse, säästlikkuse ja aususe üle teostavad kontrolli üksikud isikud riigifirma juhtkonnas ja ävaostmatu minister, kes aitas parteikaaslastel müüa elamislubasid. Eesti korrumpeeritust silmas pidades võib mürki võtta, et nii suurte summade pealt teenivad õige rammusaid purukesi ka Eesti Energia ja õigete poliitikutega seotud ärimehed, kes saavad heldeid allhankeid ja tarnelepinguid. Aga me ei saa sellest kunagi teada, sest tegu on ärisaladusega. Meie lihtsalt maksame, veri ninast väljas.

Elektrituru avamist tema praegusel kujul ei tohi teha. Sellega kooritakse meid kõiki vaesemaks, et teha väga väikest seltskonda väga palju rikkamaks. Selle tulemusel muutub Eesti ettevõtluskeskkond vähem konkurentsivõimelisemaks, tõusevad kõik hinnad, kaovad töökohad. Turu avamine tuleb ära teha täpselt vastupidiselt praegu plaanitule. Esiteks tuleb luua olukord, kus kõik, kes soovivad elektrit toota, saaks seda ilma liigsete regulatsioonide ja lõivudeta teha ning elektrit vabalt ja vaba hinnaga müüa. Ebavõrdsust ja turumoonutust tekitav tuulikumeeste subsideerimine tuleb lõpetada. Turul absoluutset turuosa hoidev Eesti Energia peab jääma riiklikult kontrollitud hindadega seni, kuni on tekkinud reaalne, mitmekülgne ja ulatuslik pakkumine Eesti siseturul. Elektri kui strateegilise kauba eksporti tuleb piirata nii, et Eesti Energia tohib väljapoole Eestit müüa vaid elektrit, mis fikseeritud hinnaga kodumaisest tarbimisest üle jääb. Eesti tarbijat ei tohi panna konkureerima soomlaste-rootslastega. Eraldi tuleb võtta ette absurdselt kallid võrgutasud.

Euroopa Liitu astudes veendi rahvast, et me hakkame Euroopast priskelt abi saama ja ise ei pea midagi peale vabaduse vastu andma. Olevat meie huvides liitu saada, sest mis huvi on rikkal läänel meiesuguse vaese provintsi vastu. Hoiatasin juba siis, et kui vabadus läinud, läheb varem või hiljem ka raha. Nüüd me siis teame, mida neil meilt peale vabaduse veel vaja oli. Meie elektrit; meie sadamaid; meie arste-õdesid; meie saastekvoote; meie raha euro päästmiseks. Koloniaaladministratsioonina käituv Eesti valitsus hoolitseb selle eest, et pärismaalased liiga palju probleeme ei tekita, kui suveräänid võtavad, mis neile kuulub.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php