VABAMÕTLEJA: Asotsiaalne ühiskond, asotsiaalne riik

Autor: Einar Eiland

Ühiskonna areng vajab sotsiaalseid teadmisi ja moraalinorme. Vaid sotsiaalsed teadmised suudavad loomakarja ühendada rahvaks ja rahvakultuuriks. Sotsiaalseid teadmisi ja sellele baseeruvat teadvust ühiskonnaarengust ühendab sotsioloogia. Sotsioloogia on teadus, mille abil kirjeldatakse ühiskonnas toimuvat, et korraldada ühiskonna arengut. Kui sotsioloogia kätkeb endas ühiskondlike protsesside kirjeldamisvõimekust, siis ei saa olla keelatud teemasid. Kui teatavaid teemasid ignoreeritakse, siis tähendab, et nendes arengutes ei saa jõua ühiskonnas isegi dialoogini, et arenguteni jõuda. See viib ühiskonna üldise allakäiguni. Kui teatavad ühiskondlikud protsessid on läbi uurimata ja teadvustamata, siis tagajärjed on ettearvamatud, mida meil ekslikult paratamatuseks nimetama on hakatud.

Kui teadmised ühiskonna toimimisest puuduvad, siis ei saa teha teadlikke arendavaid otsuseid, mis ongi allakäik.  Asotsialiseerumine ei tähenda mitte prügikastiinimest vaid mõttelaadi, mille korral ei suudeta teadvustada ühiskonna toimimise põhimõtteid ja pakkuda seega lahendeid, rääkimata rakendamisest. Asotsiaalne võib olla nii ettevõtte juht, maavanem kuni peaministrini välja. Asotsiaalsust iseloomustab eelkõige ühiskonnaga koostoimevõime puudumine ja mittemoraalse käitumise vohamist, mille tulemusena oskab ühiskond käituda ja lahendada probleeme vaid loomalike käitumisinstinktide tasandil.

Toimiv ühiskond eeldab avatud suhtumist kõikidel ühiskonna arengutasanditel. Kui midagi hakatakse ignoreerima, siis väga väikestest möödapanekutest võivad välja kasvada suured probleemid. Näitena räägitakse meil suure suuga kodanikeühiskonnast kui kodanike huvides toimivast riigist, kuid samas väidab meie peaminister, et selle riigi poliitikat rahastavad ettevõtted. See välistab igasuguse kodanikuühiskonna tekke. Seega luuakse korporatiivühiskonda või võimule meeldivat nn klanniühiskonda, mida ekslikult kodanikuühiskonnaks nimetatakse. Väited, et erakondi peaks rahastama riik või ettevõtted, on kodanikuühiskonna seisukohast igati  väär. Kui juba erakondi rahastada, siis peaks ühiskonda rahastama võrdsetel alustel  teiste MTÜ-ga.  Seega oleks täidetud ka euroopalik võrdse kohtlemise printsiip kõikide rahvaühenduste tasandil. Kui erakondi rahastavad ettevõtted, siis ei saa demokraatlikust riigist juttugi olla, eelkõige selletõttu, et tavakodanikel puuduvad võrdväärsed võimalused konkureerimaks ettevõtetega, et erakondade tööd rahastada. Seega puuduvad tavakodanikul võimalused poliitiliste arengute suunamiseks ning korraldamiseks. On ju loogiline, et kes maksab, tellib ka muusika. Kui võim on müügiks, siis poliitikast kujuneb prostituut ja tema rahvast kujuneb kerjus.

Kas normaalne inimene peabki siit lahkuma?

Võimu müük on kuritegevus. See toob kaasa kogu ühiskonna moraalse allakäigu. See toob omakorda üldise kuritegevuse kasvu, roolijoomarluse või muu asotsiaalsuse kasvu. See on peamiselt  ühiskonna sotsiaalse toimimisahela katkemise küsimus.  Sellise seosteahela katkemine tähendab, et inimene ja ühiskond ei seosta enda hetke  tegevusi tulevikuga, ning kuidas sinna jõuda. Näitena: et saada endale mobiiltelefon või eluase, peab omama head  töökohta, selleks peab minema kooli ja õppima. Asotsiaalsus tähendab, et telefon või maja on lihtsam teiste arvelt kokku varastada ja see viib reaalsete tegudeni. Olgu selleks kas madalate palkade maksmine või hindade maksimeerimine.

Kõige igapäevasemaks on kujunenud meie ühiskonnas ajavargus. Seda ametnikkondadest kuni ministritoolini. Või teisalt reaalne mobiiltelefoni vargus või enda töölistele võimalikult väikse palga maksmine. Ühel juhul varastatakse konkreetne telefon või makstakse enda töölistele miinimumpalka, teisel juhul varastatakse inimeste aega, et siluda võimu ebakompetentsusest tulenevaid möödalaskmisi. Hiljem kulub veel rohkem aega arengupeetuste eduvalemiks ümbervaletamisele. Selline käitumine on omane totalitarismile, ehk meie riigi olusid arvestades suundumust totaalsele kommertsühiskonnale. Selline riik käitub ise kui asotsiaal ja muudab ka enda riigi liikmed asotsiaalideks, tunnistades ideaalina vaid kommertsühiskonnale omast.  

Asotsiaalne riik ja seda juhtiv poliitiline tasand on selline, kus riik ei täida enda lubadusi, või tegeleb vaid enda loodud probleemidega, mitte ühiskonna probleemide lahendamisega. Luua on mõistlik vaid neid probleeme, mida lahendada osatakse mitte sääraseid, mida ühiskonnas vaja on. See viib ühiskonna veelgi sügavama allakäigu teele.

Allikas: http://www.vabamotleja.info/