VARRO VOOGLAID: Mida teha olles tunnistajaks riikliku kehami hävitamisele?

Hea sõber Adrian kirjutas väga tõsise kommentaari täna Vabariigi Valitsuse poolt langetatud otsusele anda üüratu-suur summa Eesti maksumaksjate raha Hispaania pankade toetuseks. Mõne päeva eest avaldatud Tiina Kangro läbi liha ja luuni lõikavalt terava artikli “Eesti 19-eurone edulugu” taustal muutub Valitsuse seesugune solidaarsusetunnetus, mis näitab üles hoolt pigem suurpankade kui oma enda riigi sügavas hädas või koguni meeleheites olevate inimeste suhtes, lausa groteskseks. Ent milles see otsus siis seisneb?

“Kokkuvõtlikult võib öelda, et selle ajaloolise otsusega kiitis valitsus heaks suuremas osas vaesunud Eesti maksumaksjate madalatelt palkadelt ning väikesemahuliselt tarbimiselt kogutud maksude jagamise Euroopa (antud momendil Hispaania) suurpankadele – suurpankadele, mille sarnased viimase kümnendi jooksul miljardite eurode väärtuses kapitali Eestist maksuvabalt (mõistagi Eesti juristide usina abiga) välja on viinud ning milledele suur osa Eesti leibkondadest on 30 aastasesse võlaorjusesse määratud, et maksta tagasi ise-enda riigis kinnisvara soetamise (st ise-enda maal elamise) privileeg.”

Selles kommentaaris öelduga võib nõustuda või mitte nõustuda, ent sellest olulisem on, et niivõrd tõsiste küsimuste suhtes ei tohiks ükski inimene, kellele meie maa, rahva, riigi ja kultuuri saatus korda läheb, ükskõikseks jääda. Ehk teisisõnu näib, et igaüks peaks leidma vähemalt nii palju tahtekindlust, et kujundada ausas tõetaotluses võimalikult adekvaatne seisukoht ja see ka julgelt välja öelda. Miks?

“Aga sellepärast, et teisiti ei saa ega tohi – südametunnistus lihtsalt ei võimalda olla vaikivaks kaasosaliseks kuriteos. Soovin käesolevas südamale panna kõigile, kes selle riigi ja rahva püsimajäämisest pisutki hoolivad, et neil lasub kohustus teha avalikult teatavaks oma moraalne seisukoht otsuse suhtes, millega alustatakse Eesti maksumaksja reaalselt tehtud töö pinnalt kogutud maksutulude suunamist Euroopa pankade laenukahjumite korvamiseks. Alustan ehk ise ja teen teatavaks oma hinnangu – tegemist on otsusega, mis Eesti demograafilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes on igasuguse tervemõistusliku eetilise positsiooni pinnalt objektiivselt eemaletõukav ning ebaõiglane määral, mis võimaldab otsuse eest vastutavate isikute tegevust hinnata objektiivselt kurjaks. Kuid jäägu see nende hingedele…”

Olen Adrianile selle julge väljaütlemise eest siiralt tänulik. Vaadates neid suurepäraseid analüüse, mille ta on viimase aasta jooksul De Civitatesse majanduse ja rahanduse teemadel kirjutanud – kantuna siirast murest meid ümbritsevate hukatuslike protsesside ja nende tegeliku tähenduse mahavaikimise pärast –, tuleb müts maha võtta ja tõdeda, et mees on käitunud mehelikult: rääkinud tõtt, selle asemel, et vaikida või vassida ning isiklikele eduvõimalustele panustades oi-oi kui paljudega sarnasel kombel ajavaimuga flirtida.
Järgides Adriani eeskuju ja üleskutset kinnitan ka omalt poolt, et minu parima arusaamise kohaselt on tema ülalosutatud kommentaaris ja täpsemalt artiklis “Eurotsooni võlaprogramm: vara pankadele, võlad rahvastele, võim rahvusvahelistele organisatsioonidele” käsitletu näol tegemist eetiliselt vastuvõetamatute eesmärkide ja otsustega, mis sillutavad teed Eesti kui riikliku, rahvusliku, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kehami lammutamisele. Punkt.
Huvitav on mõelda, mis võis toimuda 1939. aasta sügisel nende inimeste peas ja südames, kes lugesid murega uudiseid Eesti Vabariigi ja NSVL-i vahelise vastastikuse abistamise pakti – sümptomaatiliselt tabav nimi riiklikku iseseisvust loovutavale dokumendile – ehk nn Baaside lepingu sõlmimise kohta. Ühelt poolt kinnitati avalikkusele – nagu kinnitavad ka praegused nomenklatuuri esindajad eesotsas peaministri, rahandusministri ja nende rohkearvulise kaaskonnaga –, et Eestil ei olnud muud võimalust ning et tegelikult oli see kõik Eesti parimates huvides (raske aeg nõuab ebapopulaarseid otsuseid jne). Paljud ametnikud, õppejõud jt ühiskondliku eliidi esindajad koogutasid kaasa. Ent teiselt poolt oli paljudel siiski julgust desinformatsioonist hoolimata mõista, mida see otsus endast tegelikult kujutas ja milliseid suundumusi see ette kuulutas. Täna 71 aastat tagasi aset leidnud enam kui 10 tuhande inimese küüditamiseni oli sel hetkel jäänud veidi rohkem kui poolteist aastat…

President Pätsu kõne 1938. aasta võidupühal, 20 aastat pärast Eesti Vabariigi loomist. Baaside lepingu allakirjutamiseni ja seega võitluseta bolševikele alistumisni oli sel hetkel jäänud vähem kui poolteist aastat. “Meie oleme sõjariistus rahvas, ei karda mitte kedagi. Me oleme valmis viimse veretilgani igale vaenlasele vastu hakkama.” Need sõnad kõlavad mitte rohkem õõnsalt kui naiiv-optimistlikud loosungid (Eesti edulugu kui “täielik triumf” jne), mida tänased rahvast võõrandunud riigijuhtid tuima järjekindlusega korrutavad. Ka Eesti Vabariigi taastamisest on möödas veidi enam kui 20 aastat. Kas ring on jälle täis saamas? Küsimusele vastamise muudab keerukaks asjaolu, et seekorde alistumine toimub samm-sammult, tasapisi, ilma et see ühe hetkega suurele osale inimestest ilmselgeks muutuks. Pika Hermanni tipus lehvib ju endiselt sini-must-valge…

Paratamatult tekib neid mõtteid vaagides küsimus, kas me ei ole praegusel ajal tunnistajaks olemuslikult sarnastele sündmustele: kui nn Baaside lepinguga anti ära väga oluline osa kontrollist oma territooriumi üle, siis ESM-i lepinguga tahetakse anda ära väga oluline (ja ESM-i esialgse aktsiakapitali suurendamist võimaldava ESM-i asutamislepingu artiklist 10 tulenevalt tegelikult teadmata ulatusega) osa kontrollist riigieelarve üle (olulisem osa seadusandlikust võimust anti ära juba 2003. aastal liitudes Euroopa Liiduga ning oma raha emiteerimise õigusest on eurotsooniga liitumise teel samuti loobutud). Samuti tekib küsimus, kas nt poole sajandi pärast ei küsita praegusele ajale tagasi vaadates samamoodi, nagu meie ajal küsitakse 1939. aastal elanud ja tegutsenud inimeste kohta: miks nad midagi ei öelnud, miks nad midagi ei teinud, vaid lihtsalt vaatasid, kuidas võimumehed riigi käest ära andsid? (Kõik muidugi ei vaadanud seda lihtsalt pealt – nt minu vanaisa sõitis 17-aastaselt ühes teiste vabatahtlikega Soome Talvesõtta bolševike vastu võitlema.) Kardan, et küsitakse ja et vastused, mida täna oma tegematajätmistega anname, saavad olema meile taas kord suure häbi põhjuseks.
Vähim, mida teha saame, on ületada hirm ja ebamugavustunne – see baashoiak, mille tõttu võetakse sujuvalt omaks ikka just need vaated, mida esitletakse hoolimata ilmsetest vasturääkivustest mõistlike ja tasakaalukatena – ning öelda välja see, mille oleme tõena ära tundnud. Kui muud teha ei oska, võiks levitada nende väga väheste sõnumit, kes teavad, millest räägivad ja kes on võtnud oma südametunnistuse häält kuulata. Adrian Bachmann tõestab, et on üks sellistest.

Allikas: http://vooglaid.wordpress.com/