95 aastat tagasi otsustas Maapäev end kuulutada kõrgeimaks võimuks Eestis

Kummalised metamorfoosid on toimunud eesti rahvaga.
Alates 1940. aastast - 50 aastat kandsid eestlased oma hinge ja südame küljes salaja rahvustunet, rahvusvärve ning rahvusluse pisikut. Ja seda tunnet kanti uhkusega. Sini-must-valge särp vaimusilma ees mindi Sinimägedel lahingusse, laulva revolutsiooni ajal lauluväljakule ja karmidel päevadel Teletorni kaitsma.

Rahvustunne suutis eestlased ühe mütsi alla kokku koondada ka Eestile raskeimatel aegadel peale iseseisvuse taastamist - pronksiööde ajal (kui välja arvata k... .). ... ... ...
Rahvus ja rahvuslus on eestlasi ja eestlaste iseolemist ühendanud juba 100 aastat. Ent "viljastavates" eurounifitseerimise tingimustes, kus rahvuslus on kuulutatud Euroliidu vaenlaseks nr 1, on ka Eestis jõutud nii kaugele, et rahvuslust tembeldatakse ekstremismiks, ebasoovitavaks ning patuseks nähtuseks ning igati püütakse kultiveerida rahvuslike juurteta "ühtset eurorahva kultuuri", mida maarjamaalased halvustavalt multikultiks kutsuvad.

Tulemuseks on see, et nüüd, kui rahvuslane saab olla ilma saladuseta - lihtsalt on vaja armastada oma maad ja kultuuri, siis nüüd on üha rohkem tunnetatav, et rahvuslane olla on piinlik nagu isegi kuritegelik.

Veelgi hämmastavam on see, et suur hulk eestimaalasi tõsimeeli usuvadki, et rahvuslikkus, rahvuslus ja aatelisus on häbiasi või vähemalt võltspaatoslik ning silmakirjalik. Täpselt samuti kui on meie ühiskonnas häbiväärne olla juht, rikas, edukas,  ... .
Tegelikult on see olukord see, millele püüti kiiresti-kiiresti alus panna marksistlik-leninliku doktriiniga kommunsimist - riigikorrast, kus kandvateks märksõnadeks olid komissarid, nõukogud, võrdus-vendlus-revolutsioon, mis pidi kokkuvõttes viima uue ja täiusliku ühiskonnakorralduseni..
Ühest sündmusest, mis nimetatud aega puudutab koos mõistega "rahvuslus", möödub täna 95 aastat.

Niisiis möödub täna 95 aastat sellest päevast, kui rahvuslaste eestvedamisel tehti esimene tõeline katse haarata võim Eesti pinnal täies ulatuses oma rahva kätte. Meenutan lühidalt siis toimunut.

Teatavasti oli vene riigis toimunud oktoobris 1917. aastal sotsiaaldemokraatlik riigipööre e. Oktoobrirevolutsioon, mille tuuled paratamatult ka Eestisse jõudsid. Kõikjal, ka Eesis, moodustati revolutsioonikomiteesid ja nõukogusid, kus juhtiv roll oli kanda sotsiaaldemokraatliku partei aktivistidel ning nimetatud partei radikaalse tiiva - bolševike aktivistidel.

Kuivõrd eestlaste seas oli rahvuslik tõus aset leidnud juba varasemalt ning rahvuslik liikuminegi tuntava vundamendiga, siis omasid meil rahvuslikud jõud üsna tugevat kandepinda ühiskonnas. Samas oli sotside vastu raske saada, sest klassikaliselt poliitilisele populismile tuginedes ja arvestades revolutsioonivaimustuses huilgava massiga omasid nad lisaks lisaks eeltoodule ka revolutsiooniliste ja relvastatud vene mässavate soldatite ning madruste tuge.

Lõpptulemusena põrus rahvuslaste esimene tõeliselt arvestatav katse Eesti territooriumil võim enda kätte haarata läbi. Põrus tänu sotsiaaldemokraatide kontrolli all oleva Eesti Nõukogude Täitevkomitee poolt organiseeritud tööliste ja soldatite kontrategevuse tulemusele.

See aeg oli olemuselt meie rahva jaoks keeruline aeg. Ühel pool seisid oma mesijutuga võrdusest, rahust ja vendlusest, jalad tugevalt maha surutuna ning faktilise võimu enda kätte haaranud sotsiaaldemokraatlikud nõukogud, kes olid Petrolradis asuva ülevenemaalise keskorgani käepikenduseks Eestis. Teisel pool seisid aga rahvuslikke ideaale kandvad kuid mitmel moel killustunud jõud, kes kandsid endas ideed laiaulatuslikust rahvuslikust autonoomiast kuni täielise Eesti riigi iseseisvuseni.

Niisiis - kuigi novembriks oli võim Eestis suures osas rahumeelselt üle läinud ülalnimetatud nõukogudele, otsustas Eesti Maanõukogu neid sarnaselt paljude semstvoomavalitsustega Venemaal mitte tunnustada. Tegemist oli nõukogude näol ikkagi valitsuse vastu mässu tõstnud ebaseaduslike organitega.

Eesti Nõukogude Täitevkomitee omakorda võttis vastunõuks 12. (25.) novembril Maanõukogu likvideerida - see laiali saata.
Seepeale otsustasid eesti rahvuslased Maapäeva (Maanõukogu) ikkagi kokku kutsuda, et jõuda selgusele, kas kuulutada end kõrgeimaks võimuks Eestis.
15. (28.) novembril 1917 kell 16.00 koguneski kiirkorras Eesti Maapäev (Maanõukogu), mis võttis mõne minutiga vastu otsuse kutsuda kokku Eesti Asutav Kogu ning tunnistas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Eestimaal. Kõik Maanõukogu heakskiiduta vastuvõetud Eestit puudutavad otsused kuulutati õigustühiseks. Kiireloomuliste määruste ja korralduste väljaandmiseks anti luba Maanõukogu juhatusele ja vanematekogule. Ühtlasi esitati üleskutse kõigile eesti sõjaväelastele tulla kaitsma kodumaad Saksamaa sissetungi ning enamlaste eest.
Ja siis asus tegutsema sotside nõukogu, kelle organiseerimise teel kogunes Toompea lossi ette hulk töölisi ja sõjaväelasi. Selle relvastatud massi survel lõpetati Maanõukogu istung juba kell 16.25. Lahkuvad saadikud pidid läbima meeleavaldajate sõimava spaleeri, mis muutus üsna pea kadalipuks.

Siisiki on oluline, et rahvuslaste toel toimunud (kuigi lühiajaline) Maanõukogu juhatus ja vanematekogu said volitused kuulutada välja Eesti iseseisvus.
30. (17.) november – Maanõukogu läks põranda alla. Vanematekogu otsustas lähetada oma esindajad, Jaan Tõnissoni Stockholmi ja Ants Piibu Petrogradi, et kaitsta eesti rahva huve rahvusvahelisel areenil.

Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005
Õie Elango, Ants Ruusmann ja Karl Siilivask. Eesti maast ja rahvast: Maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn: Olion, 1998
Eesti ajalugu: kronoloogia. Tallinn: Olion, 2007
Eesti ajaloo atlas. Tallinn: Avita, 2006.

*** Vaata LISAKS ***

Allikas: http://bhr.balanss.ee/