RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 17. november 2012

AJALOOST: Raske Gustav

  Raske Gustavi esitlus kõrgemale juhtkonnale. Foto: wikipedia commons

Esimese maailmasõja ajal, 1918 aastal külvasid sakslased prantslastes õudu, kui oma tollase superkahuriga pommitasid Pariisi uskumatu 100 kilomeetri kauguselt. See oma ajast ees olev kahur oli midagi nii uskumatut, et vaestel pariislastel jäi üle vaid hambaid kiristada, kui mürsud purustasid nende maju ja kaevasid tänavatele kraatreid. Sakslaste tollane imerelv kandis vastuolulist nime Big Bertha, mille oli saanud kahuri projekteerinud ja tootnud Kruppi tehase omaniku pisitütre eesnime järgi.
Saksamaa, kes esimeses maailmasõjas ei kaotanud ainsatki lahingut, kuid poliitiliste tõmbetuulte valguses tunnistas end siiski sõja kaotajaks, üllatas paarkümmend aastat hiljem, teises maailmasõjas, oma vaenupooli uue superkahuriga. Üllatus Raske Gustavi (Schwerer Gustav) näol ei jätnud vaenlast kindlasti ükskõikseks, sest ennenägematu superkahur tulistas nende pihta oma 800 millimeetri suuruse galiibriga torust kuni 7,1 tonni kaaluvaid mürske. See 1350 tonni kaaluv monstrumkahur vajas liikumiseks spetsiaalselt ehitatud raudteed ja oli ka muidu äärmiselt kohmakas. Näiteks suutis ta vaenlasi kostitada vaid kolme lasuga tunnis. Tulistamisel mürskude kaalust tingitult rauas valitsevate ülisuurte pingete tõttu (mürsu rauast väljumise hetkel oli kiirus ca 820 meetrit sekundis) vajas kahuri toru vahetust iga 200 lasu järel. Selle üliraske, sadu tonne kaaluva toru vahetamine välitingimustes, oleks olnud võimatu. Selleks konstrueerisid insenerid esimesena maailmas mitmest osast koosneva kahuri toru, mis vaevaliselt küll, kuid siiski tegi selle vahetamise tükk haaval välitingimustes võimalikuks. Toru üldpikkus oli ju siiski 32 meetrit ja jämedamast kohast ületas diameeter kahte meetrit. Kahuri projekteerimisel oldi suurema purustusjõu saamise nimel (raskema mürsu) tehtud olulisi mööndusi. Näiteks saadi mürsu lennukauguseks vaid 28 kilomeetrit, mis jäi kaugele maha kunagisest pariislasi hirmutanud kahurist. Samuti oli kahur oma suurte mõõtmete ja opereerimiseks vajaliku raudtee pärast raskesti maskeeritav, et jääda varju vaenlaste lennukite eest. Selleks liikus koos kahuriga alati kaasas arvuliselt inimjõudu, koos õhutõrje patareidega. Üldiselt oli kahur, kui tegu ei olnud just otsetabamusega, oma massiivsuse tõttu vaenlase mürskude suhtes küllaltki immunne. Hinnanguliselt oli kahuri otsese ja kaudse teenindamisega seotud siiski kuni 2500 inimest.
Monstrumkahur oli seega palju ressurssi nõudev ja kohmaks, kuid siiski vääris sellega jändamine küünlaid. 1942 aastal vedasid sakslased selle Sevastoopoli alla ja venelased said vaid võimetult pealt vaadata, kuidas nende võitmatu kindluse müürid lühikese ajaga kokku varisesid.
Artikkel: Heiki Liivat

Allikas: http://www.sahinad.ee/teadus-ja-tehnika/item/3407-raske-gustav

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP