EESTI MEEL: Tartu rahust ja järeleandmisest Venemaale

Ärgem korrakem mineviku vigu! Mistahes järeleandmised Venemaa valitseva ladviku põhjendamatutele nõudmistele viivad veel suurematele nõudmistele.

Nii oli see aastatel 1939-1940, nii on see ka nüüd. Oleks juba aeg endale selgeks teha, et Kreml pole Venemaa. Punane nomenklatuur pole mitte ainult eesti, vaid ka vene rahva vaenlane.

Kui kõiki riike juhitaks samal tasemel, siis oleks elatustase Venemaal kõrgem kui Eestis, arvestades Venemaa suuri loodusrikkusi, ja Eestis oleks kõrgem kui Soomes, sest Soome on ühe sõja rohkem üle elanud kui Eesti ning maksnud Venemaale miljoneid valuraha selle eest, et ta julges sissetungijale vastu hakata. Tegelikkuses on aga olukord täpselt vastupidi. Ja peasüüdlane on selles kõiges võimulolev punane nomenklatuur.

Kui Läänes peab inimene selleks, et hästi elada, kas ausat tööd tegema või panka röövima, siis Venemaal võib inimene, kes on liiga laisk selleks, et ausa tööga leiba teenida, ja liiga arg selleks, et minna panka röövima — ka juhul, kui ta südametunnistus seda teha lubaks, — astuda valitsevasse parteisse ja pugeda valitseva kliki ees. Ja tulemseks on, et nii mõnigi inimene, kes kuskil Läänes pühiks luuaga tänavat, on Venemaal kõrges riigiametis.

Tundes, et nende aeg hakkab läbi saama, visklevad punanomenklatuuri esindajad nagu nurkasurutud rotid, sest nad teavad, et jäädes ilma võimust, jäävad nad ilma ka privileegidest ja võivad ka peast ilma jääda.

Me ei vaja mingit uut piirilepingut, sest EV ja VF-i riigipiir on kindlaks määratud Tartu rahulepinguga. Arutluse all olev piirileping kui Tartu rahu (vt Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel) ja EV Põhiseadusega otseses vastuolus olev leping tuleb tunnistada kehtetuks tema allkirjastamise hetkest, nagu MRP-gi, ja selle lepingu koht on prügikastis.

Kalju Mätik

Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/