RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 8. november 2012

EUGEN VEGES: Mis kuradima riik see on, kus annab kõike valgeks rääkida


Hea vale pidavat lubatud olema, kuid see, mis Eestimaal toimub on kaugel sellest. Eestlaste sissetulekud on äärmiselt nirud, sotsiaalsed tagatised olematud. Nominaalpalkade kasvutingimustes on reaalpalgad langenud (EP andmetel 8 protsenti aastatagustest madalamad). Sama tendents on olnud pensionidega ja toetustega. Sellistes tingimustes rääkida eestlaste elujärje paranemisest (palkade ja pensionide kasvust) on sulaselge valetamine.
2012. aasta jooksul on pandud üle 700 eestlase kodud sundmüüki. Aasta lõppuks lisandub neid juurde. Kodukulude kasvu tingimustes pole lihtne majandada. Teistest kõrgem toiduainete maksustamine (EL keskmine käibemaks toiduainetele jääb alla 10 protsendi, Eestis on see 20 protsenti) on teinud ka söögipoolise paljudele eestlastele kättesaadamatuks. Üle veerandi lastest elab vaesuses, vanemate ja vanavanemate käsi ei käi paremini. Toimetulekuraskustes leibkondade arv ei vähene, see kasvab - elektrihinna hüppeline tõus annab vaesuse kasvule uut hoogu juurde.
„Tarkade ja ilusate“ klubiliikmed on eluga rahul. On ka põhjust – nende sissetulekud liiguvad vastuvoolu, pealegi usub rahvas kõike, mida helesiniselt ekraanilt rääkida. Lähenemine on viinud selleni, et otsusajad ei mõistagi enam toimetulekuraskustesse sattunute vajadusi. Helded ollakse endaga seotud grupeeringute (erakonnad, sihtasutused, MTÜd jne) ja majandusühenduse kaaslaste vastu, kohalike muresid ei mõisteta. Tegutsetakse ootustele vastupidiselt – kodanike arvelt säästetakse, nõutakse enam makse.
Sotsiaalkindlustussüsteem Eestis ei toimi, abi ei jõua vajajateni, toetused on häbiväärselt tühised. Sotsiaalkindlustusreale eraldatavad summad (elaniku kohta) on kreeklastest 3 korda, iirlastest ja soomlastest 5 korda, taanlastest 7 korda väiksemad (Eurostat, 2009). Eestlased on väga vaesed. Paljud pole võimelised isegi hambaarsti teenust tarbima, rääkimata siis muudest tervist hoidvatest ponnistustest – genofond muteerub. Eestlaste omaosalus tervishoius on kõrge (paljud ei suuda isegi välja kirjutatud ravimeid välja osta), otsustajad kavandavad selle veelgi kõrgemaks upitamist (visiiditasu tõstmine). Toimitakse vastupidiselt normaalsele mõistusele. Ühendusekaaslased naudivad demokraatia vilju, meil pistab diktatuur need nahka.
Üllatusvood EASist ja VEB Fondist ei vaibu, riigiettevõtetes (Estonian Air, Eesti Energia, Tallinna sadam jt) ja riigiasutustes jätkub raha tuulde loopimine. Puuduste kõrvaldamise asemel panustavad otsustajad ajupesule – eitatakse vigu, uhkustatakse olematute edusammudega. Rääkida elujärje paranemisest tingimustes, kus paljud kodanikud on toimetulekuraskustes, on häbematuse tipp. Kui ühe käega anda (lisada palka, pensioni või toetusi), teisega aga enam ära võtta, siis sissetulekud ei kasva, vaid vähenevad. 
Üha sagedamini taban ennast mõtlemast selle üle, mis kuradima riik see on, kus annab kõike valgeks rääkida, kodanikud ei tee aga teist nägugi, kui neile päevast päeva valetatakse ja nende tagant varastatakse; kus valitud muutuvad ülbikuteks, ministreid pole aga nende toolidest võimalik lahti kangutada.

Allikas: http://eveges.blogspot.com/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP