MEIE KIRIK - JUHTKIRI: Presidendi eeskujud

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Möödunud reedel, 28. märtsil, pidas president Toomas Hendrik Ilves üritusel nimega Tallinn Music Week avakõne. President tunnistas, et tal on võrdselt tugev kiindumus rock’n’rolli ja vabaduse vastu. Presidendi sõnul on viimase 60 aasta jooksul vabaduse piire testinud sageli just rock’n’roll – isegi liberaal­demokraatlikes ühiskondades.

„Vabandage mind, et ma nii tõsine olen, kuigi minu peas käib Mick Jaggeri 40 aastat vana lugu, ajast, kui ma ülikooli kolmandal kursusel olin, „See on ainult rock’n’roll, kuid see meeldib mulle.“ Kuid see ei ole vaid rock’n’roll. See on ka Arthur Rimbaud ja Ezra Pound, see on Arnold Schoenberg ja Vladimir Majakovski, see on Lou Reed ja Salman Rushdie ning Robert Mapplethorpe,“ kõneles president. (Kuna kõne peeti inglise keeles, siis tasuks tutvuda ka originaaliga, vt siit.)

Kes on need andekad loovisiksused, vabaduse eestkõnelejad, keda Eesti president eeskujuks toob? Tutvugem mõnega neist põgusalt:

Arthur Rimbaud (1854–1891), prantsuse luuletaja, „vaba ja rahutu hing“, tutvus 1871. aastal luuletaja Paul Verlaine’iga, kellega tal kujunes tormiline homoseksuaalne suhe. Mõlemad tarvitasid ohtralt absinti ja hašišit. 1873. aastal tulistas armuvalus ja purjus Verlaine Rimbaud’ pihta kaks lasku ja haavas teda. Hiljem sai Rimbaud’st mõneks ajaks Hollandi koloniaal­armee palgasõdur (deserteeris) ja relva­kaupmees Etioopias.

Ezra Pound (1885–1972), ameerika luuletaja, muusik ja kriitik, äratas suurt tähelepanu oma fašistlike ja juudi­vaenulike vaadetega ning toetusega Benito Mussolinile. Suhtus vaenulikult ka ristiusku.

Vladimir Majakovski (1893–1930), vene luuletaja, kelle elu ja loomingut läbis mõte suitsiidist ja kes lõpetaski oma elu enese­tapuga. Oli lähedases suhtes oma sõbra abikaasaga.

Robert Mapplethorpe (1946–1989), ameerika homoseksuaalne fotokunstnik, kelle erootilisi ja homoerootilisi pilte on iseloomustatud sõnadega provocative (väljakutsuv) ja controversial (vastuoluline). Suri 42-aastaselt aidsi.

Lou Reed (1943–2013), ameerika biseksuaalne muusik, ansambli The Velvet Underground kitarrist ja laulu­sõnade autor. Oma lauludes kirjutas avameelselt seksuaalsusest ja narkootikumidest.

Pole vist üllatav, et Venemaa vabaduse ja demokraatia eeskõnelejaks tehtud feministlik punkbänd Pussy Riot, kelle liikmed olid tänavu Tallinn Music Weeki külalisteks, asetub oma skandaalsete ja ebasündsate etteastetega samuti sellesse ritta. President Ilvese sõnavõtust võib aru saada, et tema „surematu ja igavene lugupidamine“ (undying and eternal respect) kuulub ka sellele seltskonnale.

Kristlikus ühiskonnas tulevad eeskujudena kõne alla eeskätt pühakud ja teised oma elu Jumalale ja tõele pühendanud vagad inimesed, kelle usk ja voorused on innustavaks näiteks ristiinimese vabaduse rakendamisest.

Seevastu surmakultuuri omaks võtnud sekulaarse ja materialistliku ühiskonna südame­tunnistuse häälena esitletakse segase elu ja segaste vaadetega elupõletajaid, mõnuainete sõltlasi ja perverte, kelle n-ö loovus väljendub mässus kõige selle vastu, mis on õige, mõistlik ja hea.

President Ilves lõpetas oma kõne olulise mõttega, et vabadus ei ole abstraktsioon, vaid meie elu alus. Paraku saab presidendi kõne näitel selgeks, mäherdune erinevus on vabaduse mõistel kristluses ja Ilvese kiidetud valgustus­ajastu järgses ühiskonnas. Osundagem lõpetuseks Vene Õigeusu Kiriku Volokolamski metropoliit Illarioni, kes on vabadusest kirjutanud järgmiselt (vt tema varasemalt refereeritud ettekannet siit):

„Tänapäeva ilmaliku Euroopa deklareeritud humanism on kristliku vundamendi pealisehitis. Paraku ei taha liberaalsed mõtlejad seda märgata. Alates valgustus­ajast on poliitiline ja filosoofiline mõte üritanud oma kristlikest juurtest lahti öelda. Olles vabaduse doktriini kristlikust traditsioonist lahti rebinud, panid valgustajad aluse arengu­­suunale, mis on tänaseks viinud kristliku moraali kui niisuguse hülgamiseni. [---]

Mis on vabadus? Sellel mõistel on kristlikus traditsioonis keskne tähendus. „Teie, vennad, olete kutsutud vabaduseks,“ ütleb Püha Paulus (Gl 5:13). Aga ta ei mõista vabadust moraalse anarhiana, vaid inimese vabastamisena patu, kirgede ja instinktide võimu alt; see on sisemine vabadus, mis seisneb Jumala käskude järgimises. Ristiusu vaatenurgast pole inimese vabadust võimalik lahutada moraalsest vastutusest. Inimese vabadus on suur jõud, kuna see teeb inimese Jumala sarnaseks, ja omab siiski plahvatuslikku potentsiaali, kui see hakkab vastu Jumalale. Vabadust võib võrrelda tuuma­reaktsiooniga, mis on kasulik üksnes siis, kui see toimub tuuma­jaamas ja mitte hävituslikus relvas. Moraalne vastutus on vaimne turvasüsteem, mis kaitseb inimest tema enda vabaduse tõttu lagunemise eest.“ 

Allikas: http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=3898&Itemid=1