RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 11. aprill 2014

Lääs ei hakka Venemaaga sõdima

Autor: Jaak Valge, ajaloolane
Ukrainat lõhestab kodusõjaoht, Euroopat ja maailma laiemas plaanis ilmasõjaoht. Venemaa ei hoia tagasi. Mis juhtub järgmiseks?

Ühelt poolt tekib eestlasel õigustatud küsimus, milline on see lääne või ida riik või jõud, kelle häält peaks autoriteetsena esitama – Saksamaad ja Merkelit? Või USAd ja Obamat? Kuidagi imelik. Kui me räägime Ukrainast, siis kes on kõige õigem ütlema, mis on õige ja mis vale?

Võrdlus Eestiga

Olukorda Ukrainas võib pidada üsna sarnaseks olukorraga 1939–40 a Eestis.

Venemaa sammud on olnud Ukraina allutamise seisukohalt täpsed ja efektiivsed. Kolmanda maailmasõja oht, kui viimasel ajal sageli kuuldud väljend, on minu arvates küll ennatlik. Lääs ei hakka Ukraina pärast Venemaaga sõdima.

Tegelikult on Lääs ja USA ise väga süüdi selles, mis nüüd Ukrainas juhtus. Nad ei ole andnud resoluutset signaali, et Venemaa agressiivsust ohjeldatakse ning mis põhiline – toetanud seda, et Venemaa juhtkond on saanud üles puhuda Suure Isamaasõja kultuse. See on Läänele tundunud asjakohane, kuna Suure Isamaasõja kultuse ülespuhumine haakub holokausti kujundamisega 20. sajandi kõige olulisemaks ajaloosündmuseks.

Ning laiemalt võttes ei ole Lääs ka mingil moel ise ajanud eetilist poliitikat: meenutagem näiteks äpardunud agressioone Iraagis ja Afganistanis, kus paraku ka meie kaitseväelased on osalenud. Ka Eesti ei ole teinud midagi selleks, et 21. sajandi maailmas kujundada eetilisemat rahvusvahelist poliitikat.

Venelastele on juba varasemast ajaloost omane nn piiratava mentaliteet. Viimasel viieteistkümnel aastal on venelastes kujundatud arvamust, et tänu nn Suure Isamaasõja võidule on kogu maailm neile võlgu.

Venelaste primitiivne egotsentrism on 21. sajandil järsult süvenenud – neile on kõik lubatud ning kõik, keda kujutatakse olevat venelaste või Venemaa vastu, on fašistid, natsid jne.

Krimm on Krimm

Tulemuseks on see, et rõhuv enamus venelasi toetab Putinit režiimi, toetab Putinit Ukrainas ja toetaks analoogilist tegevust ka Baltimaades.

Teisalt aktsepteerin kindlasti Krimmi elanike õigust otsustada ise, kus riigis elada. Loomulikult ei olnud seal korraldatud referendum n-ö puhas.

Kohal poleks tohtinud viibida Vene vägesid, rahvahääletus oleks tulnud korraldada rahvusvahelise kontrolli all ning osaleda oleksid tohtinud ainult põlisrahva, mitte immigrantrahvastiku esindajad.

Aga kardan, et Krimmi referendumi tulemust poleks see muutnud. Kui aga neil tingimustel korraldada referendum Virumaal, pole Eesti terviklikkuse säilimises vähimatki kahtlust.

Paljud kardavad, et juhtub midagi veel. Ma olen veendunud, et Venemaal ei ole praegu plaanis alustada tegevust üheski teises regioonis, kaasa arvatud Balti regioon. See ei tähenda aga, et Venemaa strateegiline oht Eestile kaob. Ukrainas tekib aga pikk vastasseis.

* * *

Ka Eesti on olnud Venemaale liiga järeleandlik. Ma võiksin pakkuda igasuguseid asju, mida Eesti võiks ja peaks praegu tegema – alates piirilepingu ratifitseerimata jätmisest – aga on vähe usutav, et Eesti neid samme ette võtaks.

Nii nagu proovib Eesti majanduses olla lääneriikide pailaps, kahjustades sellega oma eksistentsiaalseid huvisid ja vabatahtlikult end tööjõulistest inimestest tühjaks pumbates, proovitakse pailaps olla ka välispoliitikas, järgides lääne peavoolupoliitika raame.

Allikas: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=58227#.U0O3UVXfChw.facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP