ALAR TAMMING: Maailma rahandus kui heroiinisõltlane

„Meie ajal enam kriise ei tule.“ - John Maynard Keynes 1927ndal aastal

„Tundub, et aktsiahinnad on jõudnud püsivalt kõrgele tasemele. USA peaökonomist ja Majandusteaduse doktor Irving Fisher 17. oktoobril 1929

Kui vaadata aktsiaturgudel toimuvat, siis võivad maailma majanduse juhtfiguurid käsi kokku hõõruda, kõik näib justkui minevat plaani järgi. Aktsiaturud tegid enneolematu tõusu - Dow Jones tõusis möödunud aastal koguni 26,5%. See oli viimase 18 aasta suurim tõus. Äsja börsile tulnud Twitter on tõusnud peale aktsia turule tulekut rohkem kui 100 protsenti ja tema turuväärtus on üle 31  miljardi dollari. Kuld, kui ebakindluse mõõdupuu, langes möödunud aasal 28% ja lõpetas 12 aastat kestnud tõusu. Tundub et miski ei suuda majanduse edukäiku enam väärata. 2008 aasta kriis on justkui kauge minevik, 1929 aasta kriis on inimeste ajus lihtsalt üks ajalooline sündmus, samas kategoorias Kolumbuse reiside ja musta katkuga millel pole mingit pistmist tänapäevaga.  Ees on heleroosa tulevik. Paraku on selline järeldus, sisuliselt õigete faktide kohta täiesti vale. Meid ei oota ees rahulik kasv ja majanduse areng vaid suured vapustused.

Kui zuumida pilti suuremaks ja uurida aktsiaturul toimuvat põhjalikumalt  siis ilmnevad huvitavad nüansid. Näiteks Twitter, mis kogu oma  7 aastase tegutsemisaja jooksul pole tootnud ühtegi senti kasumit suurendas 2013 esimesel poolaastal võrreldes 2012 aastaga ühes päevas kohta toodetavat kahjumit 217000 dollarilt 380000 dollarile, vähe sellest, käesoleval aastal ei ole ka kasumit tulemas, rääkimata dividendidest vaid pigem on oodata kahjumi suurenemist. Kuid see ei takistanud möödunud aastal Twitteri turuväärtusele 15 miljardit dollari lisandumist.  Kuid Twitter ei ole erand, näiteks internetimängude looja Zynga mis ei plaani selleks ega järgmiseks aastaks kasumit tõusis ligi 70 % ja maksab üle 3miljardi dollari, Yelp, mis samuti toodab järjest kahjumit, kolmekordistas möödnunud aastal oma  aktsiahinda ja maksab nüüd üle 5 miljardi. Kuidas sellised terve mõistuse vastased asjad aset leiavad? Asi on selles, et aktsiaturgude tõusu alus USA-s ei ole ole  tingitud  mitte tööviljakuse kasvust ja kaupade tootmisest vaid see on asendunud kahesõnalise terminiga, milleks on kvantitatiivne lõdvenemine. Enamus inimeste jaoks on see arusaamatu sõnapaar, mille eestikeelne täpsem vaste võiks olla raha trükkmine õhust..

2012  aasta detsembris suurendas USA Föderaalreserv igakuiselt trükitava rahahulka 40 miljardilt 85 miljardit dollarit, et hoida uppuvat paati tasakaalus ja nii-öelda tegusteda oma kodanike huvides, sealt ongi aluse saanud näiline majandusedu ja enneolematu võimalus - omanikel kahjumlike äride pealt ikkagi  endale kasu saada.  Kahjuks ei jagune see raha kõigi inimeste vahel võrdselt, ei ole nii et iga kuu saaksid kõik USA elanikud oma arvele 270 dollarit (just nii suur on ühes kuus lisanduv kogus inimese kohta) vaid see on läinud eelkõige pankadele ja sealt aktsiaturule. Tavalised inimesed selle finantskeemia kasu ei ole siiani tundnud, vaid see on hoidnud pangandussüsteemi kokku kukkumast. Lisada võib veel seda, et kui eraisik trükib katteta raha on see võltsimine, aga kui seda teeb riik siis on see majanduse elavdamine. Tsiteerides klassikuid - Mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale.

Pangandus ja majandussüsteemis toimuvat aitab mõista võrdlus heroiini tarvitajaga. Kui igat katteta raha trükkimist lugeda narkolaksuks siis sarnasusi on siin mitmeid. Heroiini tarvitamine kutsub esile eufooriat. Sama on hetkel aktsiaturgudel. Praeguseks hetkeks on eufooria levinud pangandusest majandusajakirjanikeni, kes harjunud peegeldunud valgusest elama, ülistavad möödunud aasta aktsiaindeksite tõusu, selle asemel, et otsida oma peaga tõusu põhjusi. Eufooria alus on aga süstla otsas olemine ehk igakuine doos kvantitatiivset lõdvenemist. Kuid nii nagu heroiini puhul tahab tarvitaja järjest suuremaid koguseid, tahab seda ka majandus. Siin tasub vaadata tulevikku, sest on oodata süsteemi lisanduvate rahakoguste suurenemist, kuigi Fed väidab , nii nagu ka heroiini sõltlane, et ta püüab koguseid vähendada. Ei tasu end ära lollitada möödunud aasta detsembrikuus toimunud rahatrüki vähenemisest 85 miljardilt 75-le kuus. See on sama kui muidu sõi tarvitaja pulbrit 10-st päevast 9-l, aga nüüd piirdub ainult 7-ga Kahjuks kaasnevad sõltuvuse puhul tarvitamisest loobumisega ärajäämanähud. Selle majanduslik analoogia on depressioon ja kuigi see oleks majandusele tervendav, kardavad maailma poliitikud ja pankurid seda kõige rohkem. Opiaadisõltuvuse korral aga terveks saada ilma valusa ärajäämanähtude etapita pole võimalik. Sama kehtib ka majanduse kohta. Lisada võib veel ühe analoogia. Kui sõltuvusest ka ollakse vabanetud on taasalustamise võimalus endiselt kõrge. See on hästi näha 1929 a. majanduslikku depressiooni meenutades. Kuigi selle alus olid kõikvõimalikud panganduslikud uuendused, mis võimaldaid raha multiplitseerida ehk liigse raha lisandumist süsteemi, ei võetud sellest õppust ja selle asemel, et aktsepteerida reaalsust ja lõpetada liigne kulutamine, mindi ikka uuesti sõltuvuse teed. Kogu 20 sajandi rahanduse ajalugu on inflatsioonide ja hüperinflatsiooniude ajalugu, mille taolist varasematel sajanditel ei tuntud ja mille otsene põhjus on alati olnud katteta raha välja laskmine ehk teiste sõnadega sõltuvusaine kasutamine. Steve H. 

Hanke and Nicholas Krus on identifitseerinud maailma ajaloos 57 hüperinflatsiooni, millest 56 on toimunud 20-ndal sajandil ja üks Prantsusmaal 18 sajandil peale revolutsiooni. Kõikide hüperinflatsioonide ainus põhjus on olnud riikide soov elada üle oma võimete.

Inflatsiooni mõiste oleks siin vaja veel korra lahti rääkida. Tavaliselt peetakse selleks kaupade ja palkade hinna tõusu spiraali, kus üks põhjustab teist. See on tegelikkuses tagajärg – inflatsiooni termini on hästi sõnastanud Murray N. Rothband – Inflatsioon on tagatiseta raha lisandumine süsteemi. Hinna tõus on selles definitsioonis puudu, sest hinnatõus on ainult tagajärg. Kahjuks on sõna inflatsioon tähendus aja jooksul muutunud ja praegu peetakse selleks eelkõige hindade tõusu. Tegeliku hinna tõusu ehk rahatrükkimise kohta praegu termin puudub, siit ka siis need majanduse stimuleerimise ja kvantitaiivse lõdvemise nimetused, nende terminite eesmärk ei ole mitte majandust arendada vaid peita tulevase inflatsioon algupära.

Kahjuks on olemas veel üks analoogia heroiiniga. Sõltuvus ei saa kesta igavesti, heroiini tarvitamisel tuleb piir ette kas tarvitaja surmaga või siis raha otsa lõppemisega. Esimene variant on tarvitajale isegi parem, kuid seda ei saa ühelgi juhul soovitada majandusele. Teise variandi korral hakkab tarvitaja otsima kõikvõimalikke raha hankimismeetodeid, nii legaalseid kui mittelubatuid. Kui minna üle riigi tasandile siis tasub meenutada prantsuse presidendi Gaulle sõnu – USA naudib praegu enneolematut privileegi ta saab maksta oma välisvõlga sisevaluutas, ehk trükkida alati nii palju raha kui ta vajalikuks peab. Ehk teiste sõnadega, ükski maailma riik ei saa keelata neil tarvitamast narkootikumi nii palju kui nad ise tahavad, aga arve saavad nad esitada teistele.  Lisaks on maailma ühe kõige suurema käibega kauba – nafta – hind määratud dollarites. Isegi Venetsueela ja Iraan arveldavad dollarites, sest kaks riigijuhti, kes läksid USA-ga tülli ja plaanisid arveldama hakata muudes vääringutes on lõpetanud oma elu mitte kõige meeldivamalt ja mitte vanadussurma läbi. Kui lisada siia veel nuhkimisskandaal, sest teatavasti kaasneb heroiinisõltuvusega ka moraali langus, siis tundub et lubatud meetodid sõltuvusaine hankimiseks on juba ületatud.

Siinkohal tekkib küsimus, kas maailma eelolevasse kaosesse juhtivad inimesed on lollid. Ma arvan et nad ei ole lollid, kuid kuna nad on süsteemi sees, ei tohi nad riskida oma töökoha kaotusega, lisaks on üksikisik tihti väga võimetu suurtes süsteemides toimivate kollektiivsete mõttemustrite muutmiseks. Meenutame endist N.Liitu, kus saadi küll aru, et süsteem on jätkusuutmatu, aga ei julgetud midagi ette võtta. Ning loomulikult aitab süstla otsas olemine unustada neid probleeme ja on lihtsalt mõnus.

Mis saab edasi. Nagu mainitud ei saa süsteem igavesti kesta. Juba aastal 1949 on Ludwig von Mises on selle ilusti lahti seletanud – Ei ole võimalik vältida lõplikku kollapsit peale majandusbuumi, mille on esile kutsunud krediidi laienemine. Valikud on ainult selles - kas kriis tuleb kiiremini tänu edasisest krediidi laienemisest loobumisele või hiljem totaalse ja lõpliku katastroofina, mis haarab kogu valuutasüsteemi. Ning ta on veel lisanud – “Ei maksa oodata, et mõni loogiline argument või kogemus suudaks raputada nende inimeste religioosset usku, kes loodavad lunastusse krediidi laienemise läbi”.

Kuna iga süsteem kaitseb end viimase hingetõmbeni siis ei ole oodata suuri muutusi vaid tehakse kõik, et praegust olukorda säilitada. Seetõttu on oodata narkopeo jätkumist, sellele järgnevat hiiglaslikku pohmelli ja alles  siis ehk on taas oodata terve mõistuse taastumist. 

Allikas: http://alartamming.blogspot.com/2014/01/maailma-rahandus-kui-heroiinisoltlane.html